/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2121677t1h3c96.jpg)
Inimene peab elus mitmeid erinevaid asju ära proovima. Nii arvab 28-aastane ungarlane Balázs Herczeg, kes on õppinud oma kodumaal ungari kirjandust, keeleteadust ja ajalugu.
Ungarlased vahetavad Eestis rolle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta tuli kolm aastat tagasi Tartu Ülikooli doktorantuuri eesti kirjanduse alal, on töötanud kaks ja pool aastat baarmenina Zavoodi-nimelises loomingulises joomingukohas ning asus mullu detsembris pakkuma soovijaile uudset reklaamivõimalust.
Reklaamipostkaardid
Balázsist oleks Eestis saanud peaaegu esimene postkaardikujuliste reklaamtrükiste tegija. Kui ta aga seikles oma osaühingu Dekaart Sisemeedia asutamise paberitega bürokraatia koridorides, sai ta teada, et Tallinnas on temast pool aastat ette jõudnud MTE Kirjastus.
Mõlema firma piltpostkaardid on suunatud eeskätt noortele. Neid vaimukalt kujun-datud ja sõnastatud trükiseid võib igaüks vabalt võtta väikestest hoidjatest, mis on kinnitatud seinale lõõgastus- ja toidukohtades ning etenduspaikades.
Kaheksa aastat tagasi tasapisi eesti keele õpinguid alustanud noormees tuli Tartusse eesti kirjanduse doktorantuuri septembris 2003.
Järgmisel aastal ilmus Ungaris Mehis Heinsaare raamat «Pál úr krónikái» («Härra Pauli kroonikad»), mille vahendasid Orsolya Fábián, Balázs Herczeg ja Viktória Tóth.
Kevadel 2005 avaldas perioodiline väljaanne Vihik ungari kirjanike loomingust erinumbri «Ungari seiklus», mille üks toimetajaid on Balázs. Kuid doktorantuuri jättis noormees pooleli. «Ma tundsin, et olen ühe ja sama asjaga tegelnud juba liiga palju,» märkis ta.
Nüüd on Balázs süvenenud reklaamiäri ja disaini saladustesse.
«Inimeses on palju võimalusi ja nendest tuleks võimalikult palju ära proovida,» ütles Balázs. «Ja selleks on välismaal elamine eriti sobiv, sest siis on inimene oma põhirollidest väljas, ta peab endale uusi rolle leidma ja neid proovima.»
Ka Dekaartil on mitu võimalust, tegemist ei ole ainult omapärase reklaamiga. Priikaartidele lisaks saab postkaardihoidjaid kasutada ka kunstiteoste väljapanemiseks.
«Mul on kõige suurem galerii Eestis,» väitis Balázs. «Ma saan teha näitust noorte kunstnike teostest niimoodi, et teeme nendest postkaardid ja levitame tasuta.»
Ungari Köök
Senisest Dekaarti umbes neljakümnest postkaardist on puhtalt kunsti päralt neli.
Paar kunstilise suunitlusega trükist on ka praegu Ungari Köögi postkaardihoidjas. Sellise nimega söögikoht avati oktoobri algul Sõbra Selveri parklas. Leti taga askeldavad Márton Barki ja tema abikaasa Kati Ivaste-Barki.
Mõlemad on kunsti hästi lähedalt kogenud. 35-aastasel Mártonil on pooleli diplomitöö Budapesti Ülikooli kunstiajaloo erialal. Kati on olnud kuus aastat Estonia teatri balletitrupi solist ja töötanud seejärel üheksa aastat Saksamaal.
Miks valis baleriin toitlustamise ega jätka tantsijana?
«Ma olen sama hästi kui kõik rollid ära tantsinud. Mul on olnud suur õnn töötada Helmi Puuriga ja kanda Kaie Kõrbi kostüüme,» ütles Kati. «Saan varsti 35-aastaseks, tantsimine ei pakkunud enam suurt huvi.»
Kui ta eelmisel aastal koos abikaasaga Tartusse elama tuli ja asjaajamine Ungari Köögi rajamiseks hakkas venima, võttis Kati vastu pakkumise osaleda Vanemuise tantsulavastuses «Sõduri lugu».
Praegu lükkaks ta pakkumise tagasi. Ja Ida tantsukoolis laste õpetamisest on ta samuti loobunud.
«Kui ma näen teatriinimesi, siis ma mõtlen küll, et...» ütles Kati ja ta silmis vilksatas korraks igatsus. «Samas mulle meeldib meie väikeses putkas tainast veeretada ja oleks kahju, kui ma peaksin siit lahkuma.»
Ungari Köögi kahe kunstilembese omaniku tööpäevad kestavad hommikust südaööni ning hingetõmbepausi on vaid natuke laupäeval ja pühapäeval.
Isegi ungari kirjanduse sügispäevadest Tartus ülemöödunud nädalal ja ungari filmipäevadest möödunud nädalal ei olnud neil mahti osa võtta. Ja neid pole ka 29. novembril linnaraamatukogu saalis ungari kirjanduse õhtul.
Neli aastat tagasi Budapestis kohtunud paari eesmärk on tutvuda toitlustusäriga viimse peensuseni. «Me peame ise saama selgeks kõik, mida me kunagi hiljem hakkame oma töötajatelt nõudma,» rääkis Kati. «Meil on plaanis laieneda.»
Laienemine tähendab lisaks Ungari Köögi nimeliste toidukohtade juurdetulekule menüü pikenemist. Praegu on pakkuda ainult taignast ja kartulist kokku segatud ja õlis küpsetatud langoit, millele laotatakse kunde soovi kohane kate.
Sarv ja kummimadrats
«Tegelikult ei ole meil Ungari Köök, vaid Kati Köök,» ütles Márton. «Tal on ilusad suured silmad ja sellepärast meil ongi nii palju püsikliente.»
Kahe kuuga kujunenud püsikundede hulgas on ka Tartus elavaid ungarlasi, Balázs Herczeg nende hulgas. Ka mõni eestlasest langoitellija kõnetab keeleõppimise eesmärgil leti taga olijaid ungari keeles.
Kuigi mõlemad kuuluvad soome-ugri keelte hulka, on eesti ja ungari keeles sarnaseid sõnu mõni üksik. «Sarv,» teadis ühte Kati. «Kummimadrats,» lisas Balázs.