Toomas Lunge, jälle puhkuseta, peaaegu

Toomas Lunge Foto: Johan-Paul Hion

Igihalja Justamendi igavesti nooruslik liider Toomas Lunge kuulub küll võitjate põlvkonda, ent rabab suvi läbi tööd nii, et pole õieti mahti end lõdvakski lasta. Mille nimel ja kelle kuulsuseks ta rügab?

Toomas Lungel (42) ähvardab seegi suvi minna vett vedama. Selles mõttes, et tööd on palju ja vee peale ei saa. Juuli esimesel nädalal alustas ta Lindpriidega (Lunge, Jaan Sööt ja Indrek Kalda) kuu lõpuni kestvat kontserttuuri.

Lisaks aitas ta lavaküpseks seada kaks teatritükki Emajõe suveteatris: «Koidula» ja võrukeelse «Sõidu». Seejärel ootab valmimisjärge «Rotipüüdja».

Oeh, peaaegu oleks ununenud: augusti keskpaigaks tuleb tal muusikajuhina ette valmistada Eesti teatri sajanda aastapäeva hiigelüritus Tartu laululaval.

Nõnda siis küsisingi koolivennalt, legendaarse Justamendi raudvaralt ja Vanemuise draamaosakonna muusikaliselt kujundajalt, millal tema puhkus saabub. «Ametlik puhkus ongi suvel,» vastas ta ja lisas: «Siis, kui ma tööle hakkan.»

Mind kutsuti hiljuti esinema ühele konverentsile. Ütlesin ausalt, et teate, ei viitsi. Imestan, kuidas sina küll muudkui kõike teha viitsid.

Töö on töö – see on kõige lihtsam vastus. Eks üritad kõiki asju järjest kvaliteetsemaks muuta. Nüüd tegelen natuke ka asjadega, mis ei ole väga laiatarbekaup, vaid pigem nišitooted. Eriti Lindpriidega valime väga, kelle ette astuda. Kui leiad inimesed, kes sellist muusikat väga tahavad, siis on kõik kerge.

Minu ametis on jõhker töö see, kui lähed mõnda kõrtsi või pubisse ja virutad seal kahe-kolmekesi neli setti. See on räige töö! Seda ma elu sees enam ei teeks.

Aga võib-olla hakkab kunagi veel nii halvasti minema, et tuleb uuesti sellise töö juurde tagasi kobida. (Naerab.)

Las ma tuletan meelde: kui Justament sai alles kümneaastaseks, tunnistasid, et sul on bänditegemisest kopp ees. Kuidas seejärel ikkagi vastu pidasid?

Põhiliselt aitas see, et üks ajastu lõppes siis otsa. Pärast krooni tulekut, kui inimene pidi ostma leiba ja perele eluaseme garanteerima, lõppes igasugune nõudlus selle ansambli järele.

Meiesuguseid polnud äkitse enam üldse vaja. Pool aastat polnud ühtki tellimust. Siis hakkasingi raadiot tegema.

Sel suvel oled taas täiega rakkes. Kas sa mõnikord vaiksemaks ei tahaks võtta?

Ikka tahaks. Iga suvi mõtlen selle peale.

Ainult suvel?

Talverutiin on palju rahulikum. Suvel kipuvad asjad kuhjuma.

Kas juhe mõnikord kokku ei jookse?

Ikka jookseb. Aga selleks on erinevad abivahendid. Inimene õpib ennast kuidagi laadima. Kuigi ega see meiesugustel eriti kergesti välja tule. Me ei oska hästi puhata.

Vahel tõmbad end mõne asjaga nii ribadeks, et kui on vaba päev, siis ei oska muud, kui pead sõpradega kõva peo, ja siis oled jälle sellest nii väsinud, et tahad uuesti puhkamist saada.

Meil on õnneks huvitavaid klubisid. Näiteks supiklubi: käime iga kuu kord koos, üks perekond keedab suppi. Kõik inimesed on erinevatest eluvaldkondadest, ametid peaaegu ei kattu. See annabki elujõu, sest minu vanuses ei taha ma enam ühegi inimesega istuda õhtul koos, võtta pits viina ja rääkida muusikast. Seda arutan ma stuudios, kui teen tööd. Aga kui igaüks räägib oma kandi pealt oma elamusi meie toredas elus, siis see laseb tohutult auru välja.

Oled vahepeal ka mõelda jõudnud, miks sa üldse rabeled?

Väga sageli Minu täielik kinnisidee on vesi ja vee peal olemine, meri ja jõgi ja paadielu. Kui purjetad ümber Hiiumaa ja hommikul on meri täitsa sile, oled paadi vööris ja näed hästi kaugele, siis on küll tunne, et mille nimel sa üldse rabeled. Ja kui keegi siis küsib, et mis kell jõuad, siis see sõltub, kuidas tuul pöörab – sa ei saa ise midagi teha.

See on ülim tunne: oled mingil määral võrdne loodusjõududega, vähemalt pead oskama neid talitseda, aga samas oled võimetu. Kõik kulgeb. Mõnel rahval on kulgemine väga käpas, kõik toimub, keegi ei lähe sellepärast pooleks. Meil aga pead olema õigeks kellaajaks kohal ja kogu lugu.

Kas selle nimel rabeledki, et saaks piltlikult öeldes kord aastas ümber Hiiumaa purjetada?

Tahaks muidugi sagedamini. Jõe peal võiks müdistada kogu aeg. Ei teagi, millal see suvi vee peale saab Võib-olla augustis Oma iga-aastasel kummipaadimatkal Võhandu jõel käisin muidugi juba ära.

Neljakümnendais mehed hakkavad tavaliselt mõtlema, mida nad elus ära on teinud. Et kus on nende exegi monumentum. Kus on sinu monument?

Minul mingit monumenti kindlasti ei ole. Ma ei tea, kas ma selle poole püüdlengi.

Olgu, see on liiga suur kujund. Võtame asja väiksemalt.

Minu arust on väga armas vaadata paarikümne aasta taguseid ülesvõtteid, mis ühtepidi on päris tobedad, võivad isegi piinlikkust tekitada. Aga teiselt poolt on see olnud oma aeg ja ma ei häbene seda. Olen nüüd hoopis teistsugune. Inimene ju läbib elus teatud etapid.

Ma ei leia, et peaks olema mingi märk, mis jääb maha. Ma ei arva näiteks, et Justaka esimesed kümme aastat peaks see märk olema. Kuigi ma ei eita, et mingis ajas oli see omaette asi küll, sest läks väga paljudele korda. Aga selle juurest on elu viinud edasi.

Oled küll pidevalt mitmel rindel rabelenud, aga rikkaks ei ole vist saanud. Igatahes ei ole sind näinud džiibiga sõitmas või Kroonika Kodu-eris kalli köögimööbli taustal poseerimas.

(Naerab laginal.) Rikkus seisneb põhiliselt siin, mida näed (osutab vatsale) – see on kogunenud peaasjalikult vööst ülespoole ja tissidest allapoole. Meie ametis rikkaks ei saa, Eestis eriti. See on lootusetu.

Oled sellega leppinud?

Jah. Täielikult. Aga ei saa öelda, et mul oleks elus raha vähe olnud. Teda on nagu kogu aeg jätkunud, ehkki mitte palju.

Olen pannud tähele, et alati, kui olen mingi asja eest teeninud märgatavalt suurema summa kui tavaliselt, on äkitselt tekkinud olukord, et kohe on selle summa suurune auk, isegi natuke suurem, kuhu saab raha kohe ära paigutada.

Võib siit järeldada, et raha ei ole mingi motivaator, mis sunniks sind kogu aeg igasuguseid projekte ette võtma?

Päris nii öelda ei saa. Kui küsisid, et kuidas viitsin veel mängimas käia, siis olenevalt töö raskusastmest muutub raha omaette motivaatoriks küll. Kui oled rahul palgaga, mille töö eest saad, oled motiveeritud. Aga kui tasuga on mingi jama, siis tekib küll küsimus, et milleks. Kui tean, et maksan ehitusmehele niisugust palka ja torulukkseppa on raske saada, siis küsin endalt, kas minu amet on siis nii palju odavam, et ei maksa üldse midagi.

Kord käisin Lindpriidega Haapsalus, esinesime umbes pool tundi. Enne tagasisõitu võtsin sõbraga kohvi, ilgelt halb ilm oli, ja sõber küsis, et kas olen ise roolis. Ütlesin, et ikka. Ta küsis, et kes ma siis olen. Ütlesin, et vist muusik. Ta vastas: mis kuradi muusik sa oled, et oled kaheksa tundi roolis, siis teed tund aega tilu-lilu – sa oled ju autojuht!

Keegi tavaliselt ei mõõda neid tunde, mis kuluvad, et Kohtla-Järvele sõita. Taksojuht elatab roolis istumisega oma perekonda, aga mul on aastane läbisõit teinekord suurem kui mõnel linnas keerleval taksojuhil. Ja siis tuleb veel panna puhtad riided selga, pilli mängida ja heas tujus olla.

Ometi kuulud sa sünniaasta järgi võitjate põlvkonda

Me oleme sellest isegi Justakaga laulu teinud.

Kuulud sa siis ikkagi võitjate põlvkonda?

Aga mis mul siis viga on?! Mul on laias laastus kõik hästi.

Kuidas sul on enda arust elus läinud võrreldes eakaaslastega?

Ma ei ole küll rohkemat tahtnud, kui olen saanud. Või kui olen midagi saanud, mida ma ei ole isegi tahtnud – ju ma olen selle ka ära teeninud.

Paljude eakaaslastega võrreldes olen varanduslikult teises seisus, aga ega see mind väga häiri. Mulle meeldivad sellid, kes on suutnud lühikese ajaga ajada kokku arvestatava varanduse, kes ise enam sellest tavaelus välja ei tee, ei afišeeri seda. Nendega on väga kerge ja mõnus suhelda.

On sul mõnikord kahju ka, et ei hüpanud rikkuste poole purjetavasse paati?

Ei ole kunagi niimoodi tundnud. Ainukesed korrad, kui mingi rahaasi mind vihaseks ajab, on siis, kui keegi üritab mind ära kasutada või püüab mängida sellist mängu, nagu minu töö ei maksaks midagi. See käib närvidele küll, ja kõvasti.

Sinuvanuste hulgas võib täheldada, et nii mitmedki mehed hakkavad ära väsima, koguni läbi põlema. Oled enda juures ka selliseid märke täheldanud?

Eks vahel ikka. Selleks tuleb ikka õppida vaba aega endale ostma.

Ostma?

Jah, ostma. Ostad endale vabaduse, et sa mingeid asju ei tee. Pead õppima järjest paremini oma aega haldama ja leidma hobi või tegevuse, mis maha laeb.

Paadiga sõitmine või suppide keetmine ja teiste seltskondadega lävimine on minu mahalaadimise mootor. Kui olen paadiga Peipsi peal ära käinud, siis on tükk aega selline tunne, et rääkigu teised, mis tahavad

Kui sind vaadata, siis küll ei tundu, et kuuluksid neljakümneste hulka. Pigem oleksid nagu kahekümnendate lõpus. Tunned ise ka samamoodi?

Väljanägemine on üks asi, see võib olla petlik. Aga sisemiselt, usun, et inimene, kes tegutseb, ei tunne üldse vananemist. Kui üritada sama kebjakalt nagu kooliajal üle kossuplatsi joosta, siis avastad, et see lööb hinge kinni, kuid peas oled ikkagi noor.

Kui vanana end peas tunned?

Mäletan, et kui olin umbes 20, tundsin end palju vanemana kui teised kahekümnesed tol ajal. Ma ei tea, millest see tuli. Kas sellest, et läksin kuueselt kooli, et venna sõbrad olid vanemad või et suhtlesin endast vanematega.

Olin mitu aastat end sama hästi kui ise elatanud, teenisin ise raha, ja kui bändiga ringi sõidad, näed elu – 25-aastaselt olin üsna elunäinud inimene.

Tunned end ka praegu nooremana, kui tegelikult oled?

Ma ei mõtle vanusele. Kui vaadata Tõnis Mäge, kes on juba 58, siis ta on palju nooruslikum kui osa kolmekümneseid. See sõltub, kui palju sa viitsid eluga kaasa minna.

Sa näid alati hirmus lõbus ja positiivne, kuigi oled ise väitnud, et tegelikult oled depressiivne kuju. Kus on tõde?

Lõbusus on mask. Aitab töösuhetes. Tean, et kui on mingi läbikärssamise või mõõnaperiood ja midagi läheb elus takkaotsa halvasti ka, siis mida kauem seda kaifida, seda sügavamasse depressiooni lähed.

Siis tuleb ajada selg sirgu ja hakata endale hommikul korrutama – mis on täiesti vastik, sest sa ise ei tunne ju niimoodi –, et olen rõõmus, olen lihtsalt rõõmus. Korrutad seda endale nädal aega. Ja kui keegi tuleb oma murega, siis lähed minema.

Usu mind, siis ronid igast august välja! Organism hakkab kosuma. Ja kolme nädala pärast enam halbu mõtteid pole.

Ise avastasid selle või aitas ema Aino, kes oli tuntud lastepsühholoog, su sellise nõksuni?

Emaga me ei jõudnudki kahjuks pikalt sellistel teemadel vestelda. (Aino Lunge suri 1994 – P.P.) Eks ma ole neid asju ikka lugenud ka, väiksena isegi rohkem kui nüüd. Võib-olla on see ka enese alalhoiuinstinktist. Minu puhul see toimib.

Oli emal su elus ja eluvaadete kujunemises suur roll?

Väga suur. Siiamaani võtan mingites asjades mõõtu selle järgi, mis ta oleks arvanud. Kõige rohkem on kahju sellest, et tal oleks minu ja venna lastele olnud nii palju seda edasi anda, mis ta terve elu lastepsühholoogina õpetas. Nüüd oleks tal olnud aega seda kõike rakendada, sest meie peal ta ei jõudnud – ta pidi ise õppima ja õpetama.

Minu ja venna jõmmid mäletavad memme siiski hästi. Kui viisime oma lapsed nädalavahetuseks talle, siis esmaspäeva hommikul saime vastu hoopis teise silmavaatega tüübid: nendega oli tegeldud 48 tundi.

Kuidas end oma laste isana hindad? Tean paljusid mehi, kes on möönnud, et pere jaoks võiks olla rohkem aega.

Samad sõnad. Kui nad olid õrnas kasvamise eas, olin palju kodunt ära. Laste kasvatamine jäi väga palju naise ja vanemate õlgadele. Õnneks on nad kasvanud nii, et pole häda midagi.

Eks mingid põhimõtted olen püüdnud neile edasi anda, mis on muidugi väga lähedased neile, mida kõik üritavad anda – eks nad kümne käsu laadis ole. (Naerab.)

Paljud sinuealised mehed on läinud elus noorema naisega teisele ringile. Ega sinagi erand ole, kui leidsid paar aastat tagasi Katrin Pärna. Oli see märk keskea kriisist?

Ei, ei. Meie lugu oli hoopis teistmoodi. Kaks sõpra, üks rohkem teist aidates, said kokku ja leidsid, et niimoodi on palju mõnusam. Tänaseks oleme lihtsalt head sõbrad edasi.

Ma ei tahaks küll teiste kohta sedasi öelda, aga mulle tundub, et osale meestele on eneseteostuseks kohutavalt vajalik näidata väliselt endast pilti suure auto, suure maja, suure koera, ülikalli kaatri ja missivõistluselt võetud naisega. Kui see osale inimestele sobib, nad on ise rahul, neil sellest karv läigib ja nad on õnnelikud aga ma ei näe sel mingit mõtet. Inimesed saavad ainult siis koos olla, kui neil on midagi üksteisega jagada.

Katriniga

oleme head sõbrad. Kogu aeg oleme olnud. Ega kõikide sõpradega pea kogu aeg koos elama.

Kui prognoosida, siis 20 aastat on sul muusikukarjääri veel jäänud, kui sa just «Uno Loopi» ei kavatse teha. Kuidas tunned, kas parim aeg on möödas või alles tulemas?

Parim aeg mingiks asjaks on kindlasti mööda. Näiteks aktiivseks estraaditäheks olemiseks. (Pugistab naerda.) Selles olen küll veendunud, et aktiivselt bändi teha saavadki just noored inimesed. Esiteks talud siis paljusid asju paremini ja teiseks on noori inimesi lava peal jooksmas vaadata märksa vahvam.

Aga loojangu poole sa veel igatahes ei ratsuta?

Tahaks loota, et veel mitte. Kuigi loodan, et elu peaks natuke rahulikumaks minema. Praegu läheb küll nagu ühes rattas. Möödunud suvel ei olnud ma esimest korda seotud ühegi suveteatri projektiga, rääkisin juba mais sõpradele, et juunist alates olen paadiga jõe peal, et kui tahate, siis vilistage, ma ei pane isegi telefoni sisse. Ja millal ma sain paadiga esimest korda vette? – see oli juuli lõpus!

Kui peaksid koostama oma elus tehtu esikolmiku, siis mis sinna kuuluksid?

Arvan, et kõige olulisem, mis meist maha jääb, on lapsed. Kui on terved ja tublid lapsed, siis see on palju kõvem sõna kui kõik muud asjad. Mu lapsed elavad Luksemburgis, nende ema töötab seal. Käivad seal koolis, nüüd tulid isale maale külla.

Mulle endale on oluline see, et olen mitme loomingulise ühenduse sünni juures olnud. Mulle meeldib olla asjade algataja. Ma ei ole eriti hea jätkusuutlik olija, mul hakkab mingil hetkel igav. Näiteks eraraadio algus Kukus ja Q-raadios oli väga põnev aeg, kuigi ka kohutavalt väsitav. See oli nagu sõda. Kõik töötasid 24 h, keegi ei küsinud, et mis ma saan.

Kolmas asi (Vajub pikalt mõttesse.) Kindlasti ei saa öelda, et mingid salvestused, laulud muusikalavastustele oleksid ebaolulised. Ka need on nagu oma lapsed. Ma ei ole vist küll ühtegi asja teinud niiviisi, et lihtsalt viskan valmis ja ei muretse selle pärast. Ikka jääb üsna suur osa minust sinna sisse...

Aga kui saaksid elus teha seda, mida vaid hing ihkaks, siis mis see oleks?

Mõned suved tagasi vaatasin Lehtma sadamas ühte rootslast, kes sõitis üksinda oma purjekaga. Ta oli suutnud elu sättida nii, et talvel töötas Stockholmis finantsalal ja ülejäänud pool aastat oli täiesti vaba härra. Valis kevadel koha, kuhu purjetada, oli mõnes sadamas nädala või kaks.

Mina niimoodi üksi seilaja ei oleks, mulle meeldiks seltskonnaga. Aga kindlasti, kui oleks vabadust ja võimalusi rohkem, siis oleksin meelsasti kusagil mõnda aega, kas merel või pööraselt pikal autosõidul.

Kuid mingi aja pärast kipuksin koju tagasi. Tahaksin tulla urgu muljeid seedima – ja siis läheksin uusi muljeid hankima. Jah, kus kõikjal on veel käimata!

Toomas Lunge (42)

Lõpetanud Tartu 2. keskkooli (nüüd Miina Härma gümnaasium) 1981.

Õppinud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat ja Tartu Ülikoolis kaugõppes ajalugu.

1980. aastal kuulus ansambli MIKS Jutita asutajate hulka, 1983. aastal võttis bänd nimeks Justament.

Lindpriide liige, mänginud Tulli Lumis ja olnud bändijuht lavastustes «Verevennad», «Evita», «Aida» , «Inetu». «Kaunimad aastad»-vennaskonna ehk Kulno Süvalepa laulude kava «Kaunimad aastad su elus» liige.

Töötab Vanemuise draamaosakonna muusikalise kujundajana.

Varem töötanud Kuku raadios ja Q-raadios.

Lapsed Ott Marten (15) ja Hanna-Marta (16) õpivad Luksemburgis, kus töötab nende ema.

Hüüdnimi Tont, lapsena Mustade Vendade Ordu liige, laekur.

Andres Lunge

vend, arhitektuuri- büroo Lunge & Ko omanik ja juht

«Seda peab kohe mõtlema, millal Tondil muusikaline anne avaldus. Oli see nüüd enne kooli või kooli ajal Igatahes meie vanemate sünnipäevadel või sugulaste koosviibimistel oli tavaline, et Toomas pidi midagi mängima või etendama.

Kooli ajal, minu mäletamist mööda esimeses klassis, läks ta eraõpetaja juurde klaveritundi. Ju ta siis oli tõesti enne mingeid andeid ilmutanud. Ta käis Entel-Tenteli konkursil ka, kuid edasi ei pääsenud. Arvan, et esimeses klassis oli ta juba läbi ja lõhki muusikas sees.

Meil oli koolis üks entusiast, kelle juures käis paarkümmend last 5.–6. klassini kannelt mängimas, meie ka. Ma olin viiendas klassis, kui lõpetasin seal käimise ära. Läksin kidra peale üle, olin juba hulga kõvem vend. Teised panid kannelt edasi, nii et vähe polnud. Aga hiljemalt kuuendas klassis oli kandle taga juba piinlik olla.

Hiljem, umbes üheksandas klassis, hakkas Tont plaate keerutama. Nüüd on noored imestanud, et kuidas Vene ajal muusikainfo meile kohale jõudis – aga jõudis küll, olime kõigega hästi kursis. Plaadid olid küll kallid, umbes 70 rubla, aga kõike oli saadaval.

Selline vend nagu Olev Ulp, mõned aastad vanem, hakkas muusikaga väga süsteemselt tegelema. Ta korraldas kuulamisdiskosid. Mäletan, et olime 7. või 8. klassis, kui ta reserveeris ülikooli kohvikus meile ühe laua. Teised kõik olid tema üritusel üliõpilased. Küünlad olid laual, õhkkond oli pidulik-pühalik, ja meie, 7. või 8. klassi nagad nende hulgas – see pani ikka meile kõva põntsu. Ulp pani meid muusikat kuulama, see on meid kõvasti mõjutanud.

Mina olin umbes kümneaastane, kui hakkasin muusikaga tõsiselt tegelema. Mul on meeles, et pidasime vennaga suuri katalooge, kirjutasime plaatide ümbristelt isegi lugude pikkusi ümber.»