Stiilipuhas barokkmees

Eldor Renter Foto: Peeter Langovits

Rahvusooper Estonia tähistab tänavu sajandat juubelit, viiskümmend viis aastat on teatri kunstnikuks olnud Eldor Renter. Mees, kes laval loob sära ja glamuuri, on tavaelus tagasihoidlikkuse musterkehastus. Oma viimase intervjuu andis ta täpselt kakskümmend aastat tagasi.

Kunstnik Eldor Renter (81) on legend, nähtus ja ime, ning seda kõike korraga. Kujutan küll kohe ette, kuidas asjaosaline selle lause kohal sekkuda tahaks ja seda oma isiku ületähtsustamiseks peaks.

Teatrimajas sekkub Renter muidugi alati. Käib oma mõõdulindiga üle kõik kostüümid ja dekoratsioonid – ta teab nimelt alati täpselt, kui pikk või lai miski kleidisiil, pits või «kivimüür» olema peab. Tal on need numbrid peas. Renteri argumendid on tavaliselt nii veenvad, et väikseimadki apsud likvideeritakse kribinal-krabinal ja vastu vaidlemata, sest nagunii ajab vanameister perfektse lõpptulemuse nimel varem või hiljem juuksekarva lõhki.

Ometi ei peeta teda kapriisseks ega staaritsevaks. Selline mõte ei tule kellelegi pähegi, sest nõudku Renteri juhendatav töö ükskõik kui palju vaeva ja raha, lõpptulemuseks on ikka ja alati meistriteos.

Mehe enda puhul ei tule pillav ja glamuurne stiil kõne allagi; ta püüab vältida igasugust tähelepanu ja on rahul teadmisega, et töö on hästi tehtud. Renter on kui maag, kes suudab paberi ja papiga, sitsiriide ja vineeriga imet teha – panna elutu elama, tuhmi särama ja muuta võltsi ehedaks. Ja kõik see kokku ongi suur teatrikunst.

Mõjutas teid elukutset valides vanemate eeskuju, hea eestiaegne kasvatus või sisemine sund?

Otseselt pole ükski variant õige. Ema ja isa olid riigiteenistujad, üldse mitte kunstiga seotud inimesed. Isa töötas siseministeeriumis raamatupidajana, ema Hiiul algkooliõpetajana. Aga kuna olin ainus laps, tähendas see palju üksiolemist ja seda, et pidin ise endale tegevust leidma.

Õppisin lugemise varakult selgeks ja lugesin mitte ainult lasteraamatuid, vaid kõike, mis kätte juhtus. Nobeli laureaatide sari oli mul juba enne kooli läbi loetud.

Kuid millega seletate oma joonistamiskirge?

Siingi on juhusel oma osa, kuigi ehk oleks ajapikku ka ise selleni jõudnud. Ma ei käinud lasteaias, mul oli hoidja preili Nadežda Turu. Ta oli võrratu joonistaja ja õpetaski mindki.

Kas joonistamisoskus on anne või on seda võimalik õppida?

Mina arvan, et igaüks on võimeline joonistama õppima, ainult et ilma huvita asi ei edene. Minul oli huvi olemas. Tegin lapsena ka lavamakette, olin sellest täielikus sõltuvuses.

Millega te koolipõlves silma paistsite?

Ikka joonistamisega, olin seda teinud ju tõesti peaaegu imikust peale. Mulle ei meeldinud reaalained, seevastu ajalugu oli üks lemmikuid. Ja mis eriti huvitav – mind ongi alati rakendatud just ajalooliste etenduste juures. Ma pole iialgi tänapäeva tükke kujundanud.

Te suhtuvat modernsesse lavakujundusse üldse jahedalt.

Olen ka ise kõiksugu asju proovinud: teinud musta lava, asju pea peale pööranud, kuid lõpuks olen ikka jäänud truuks oma käekirjale. Olen pettunud sellepärast, et vaadake: minimalism peab teosega sobima ja olema põhjendatud, praegu pööratakse aga kõik põhjendamatult pea peale. Jälgin rahvusvahelisi teatriajakirju ja näen ju, mis toimub.

Mis siis toimub?

See, et 95 protsenti tükke on tõstetud tänapäeva, ooperid pea peale pööratud – see on ju katastroof! Mind see ei häiri, teen ikka omamoodi, aga ma mõtlen publiku peale: kõike seda näevad nad ju niigi tänaval ja kaubamajas. Milleks seda veel teatris näidata?

Millal üldse teater teie ellu ilmus, lapsepõlves arvatavasti?

Lapsepõlves küll, aga see ei olnud päris tavaline kokkupuude. Enamasti kirjeldavad inimesed oma esmakohtumist teatriga suure vaimustusega, minul oli vastupidi – olin sügavalt pettunud, kui vanematega Estonias «Kaval-Antsu ja Vanapaganat» vaatamas käisin.

Põhjus oli ilmselt selles, et tookord jäi teatrielamus kogetud filmielamustele alla. Kuigi ka esimene kinoskäik lõppes mulle pöörase šokiga. Film «Rooma hukkumine», mida olin väga näha mangunud, oli nii jube! Ma ainult röökisin ja jooksin kinost välja. Kuid filmi võimsad plaanid avaldasid muljet, teatri esimeselt rõdult aga paistis laval toimuv nii väike ja mannetu. Seepärast ei istu ma kunagi teatris rõdul, ikka ainult parteris.

Kas «päris» lavaelu pole teid kunagi tõmmanud?

Tavalised inimesed, kes näevad lava ja kostüüme, tahavad ikka selle kõige sees olla või vähemalt kujutavad end seal ette, aga mina ei ole mitte iialgi tahtnud näitlejana laval olla.

Kooli näitemängus pakuti mulle osa, kuid mina häbenesin ja vastu seda ei võtnud. Ütlesin vabanduseks, et ma pole iialgi teatri vastu huvi tundunud ega taha sellega mingit tegemist teha!

Äärepealt olekski nii läinud – astusite ju hoopis konservatooriumisse.

Nüüd tuli see siis ikka välja! Vaadake, ajal, mil lapsed pannakse klaverit õppima, tahavad väga vähesed neist seda teha. Ega mind keegi klaveri taha ei lohistanud: see lihtsalt osteti ja palgati õpetaja.

Petsin kõik kuni konservatooriumini välja oma kohusetundlikkusega ära, aga muusikaannet mul küll pole. Nüüd ma enam klaveri taha ei istu, kuigi käisin Artur Lemba klaveriklassis.

Kui sõda lõppes, sain aru, et see pole minu ala ja et mind tõmbab ikkagi kunsti poole. Ma ei muretsenud, kuidas kunstiülikooli sisse saan, küll aga sellepärast, kuidas konservatooriumist välja saada! Kuid muusikaõpingud on mind teatritöös palju toetanud.

Muusikast ei pääsenud te ka isiklikus elus: abikaasa Maarja Haamer oli kauaaegne Estonia solist, tütar Hannast sai muusikapedagoog.

Kohtusime abikaasaga siis, kui ta pidi ülepeakaela üht «Tosca» etendust tegema. Tal polnud õiget kostüümi ning koos riietajate ja õmblejatega hakkasid nad seal siis midagi kombineerima.

Olin toona peakunstnik ja kõige eest vastutav, nii ütlesingi talle: «Vaadake, preili Haamer, nii need asjad meie majas küll ei käi.» Nüüd, pärast 37 koos elatud aastat, ta vahel tögab mind selle eest.

Estoniagi on teie saatus – enam kui pool sajandit tagasi tulite ja pole kusagilt mujalt õnne otsimas käinud.

Tulin Estoniasse algul butafooriks, kuna kunstnikukohta polnud. Seal olid ees minu enda kunstiülikooli õppejõud Natalie Mei ja Voldemar Haas, mis siis minusugusest algajast rääkida! Mõtlesin kõrgkooli lõpetades, et eks mind mõni provintsiteater ees ootab, aga mis teha.

Asi, millega ma oma õpetajatele silma torkasin, oli see, et olin täiesti hull töönarkomaan – ei saanud enne pidama, kui asi oli valmis. Et lavastaja Paul Mägi mind märkas, oli õnnelik juhus: kaitsesin kunstiülikoolis diplomitööd, milleks oli balleti «Raimonda» kujundus, ja Mägi istus komisjonis. Pärast seda tegi ta mulle ettepaneku kujundada operett «Öö Veneetsias», see oli minu esimene ametlik kunstnikutöö teatris.

Oma kunstnikukäekirjale olete läbi aastakümnete truuks jäänud. Mis juhtuks, kui ühel päeval tuleks lavastaja ja ütleks, et nii, Renter, nüüd muudame kontseptsiooni?

Seda pole veel juhtunud! Ma olen selleks võib-olla liiga ebameeldiv partner olnud. Mulle meeldivad lavastajad, kes ei rõhu oma kontseptsiooni peale. Mul on aga olnud kolleege, kes, vastupidi, ei saa üldse enne tööga alustada, kui lavastaja pole neile oma seisukohti selgitanud. Mina tahaksin – õnnetuseks – ise oma nägemuse kujundada.

Aga kas seda on ette tulnud, et lavastus küll sünnib, aga teie süda pole põrmugi rahul?

Küll! Seda enam, et kunstniku töö peab vahel pool aastat enne lavastust valmis olema ja ei lange alati kokku sellega, mida lavastaja ette kujutab. Lavastajal pole aga vaja midagi muud teha kui kunstnikku usaldada. Mina usaldan teda ju samuti jäägitult.

Kui laval kogu seda küllust ja toredust vaadata, tekib paratamatult küsimus, kui suur on selle töö maht.

Minule algab töö teose läbilugemisest ja siis tahan ma natuke seda asja seedida. Mina ei saa sundkorras tööga peale hakata. Välisteatrites olen olnud aga ka nagu kunstnik-tuletõrjuja, sest kõik peab valmima ülikiiresti. Olen selleks küll suuteline, kuid ega sellised asjad hiljem rahuldust ei paku. On selline ütlus: aeg ei halasta sellele, mis on tehtud ilma temata – see on ka minu moto.

Kõige keerulisem on leida juhtmotiiv, kui see on leitud, on mulle pilt selge. Nende asjade üle mõtlen ma vaikuses ja pimeduses, enamasti öösel, seal ajal püüan ennast kõigest muust välja lülitada. Kui jääksin inspiratsiooni ootama, ootaksin seda viimsepäeva laupäevani.

Ja siis panete kõik kirja ja ilmute oma «doktoritööga» lavastaja ette?

Kõik panen kirja, mul on väga palju materjale – iga lavastuse puhul paar suurt kladet –, aga nendega ei ilmu ma kuhugi. Mujal maailmas on iga selle etapi jaoks, mida mina Estonias teen, omaette spetsialist, mina teen selle kõik ise – nii joonised kui ka maketid – ning seetõttu olen tõesti selle keldriruumiga, oma töökabinetiga, abielus.

Olete oma töös suur pedant?

Mina ei ole, aga minu isa oli küll – temal olid kõik asjad laual õige nurga all. Aga kui teen asja korralikult, säästab see nii minu enda kui ka kõigi teiste närve. Minu õpetaja Natalja Mei ütles: «Sageli on nii, et niipea kui jätad asjad kellegi teise otsustada, valitakse ikka kõige viletsam variant.» Mina olen saanud oma töökoja inimesi tehtu eest õnneks ainult kiita.

Ühest küljest ju hea, kuid teisalt....

Ega ma väga riiakas ei ole, on hullemaid. Pidin kord tegema koos Arne Mikuga «Macbethi», olete seda näinud?

Ei ole.

Te pole, ühesõnaga, midagi näinud!

Midagi ikka olen!

Kõige peale, mida ma küsin, ütlete te ju «ei»! Ühesõnaga, seal oli seinal üks suur päikesemärkide ketas ja oli vaja mõelda, millises tähtkujus võiks mõrvar olla sündinud. Mõtlesin ja mõtlesin ning jõudsin välja selleni, et ta võinuks olla Jäär. Aga Arne Mikk oli ka Jäär! Ma ei saanud ju seda valida. Ennast ma ei saanud ju sinna panna, Sõnnist ei usu keegi, et ta oleks mõrtsukas!

Uskumisest niipalju, et olete kogu aeg olnud selle poolt, et vaatajal säiliks usk teatrimaagiasse.

Inimesed teevad endale karuteene, kui kulisside taha ja töökodadesse tulevad. Me ju teame, et teatris petetakse, aga kas on vaja teada, kuidas seda tehakse? Teater on alati olnud saladus ja las ta siis jääbki selleks.

On teil oma lemmikajastu?

Kas teil on lemmikvärv?

On, kuid olen tähele pannud, et aja jooksul see muutub.

Minul näiteks ei ole lemmikvärvi, kuid lemmikperioodid vahetuvad ja mind huvitab pööraselt dramaturgia.

Kuidas te keerulistel surutiseaegadel toime tulite, on teid taga kiusatud?

Ei ole, ju ma siis ei jäänud kellelegi ette. Mind on küll kostitatud kõiksugu «ismidega» ja kui algas n-ö sulaperiood, tembeldati traditsionalistiks ja kelleks veel – ühesõnaga, kõik oli täpselt vastupidi. Ja kui veel aastakümneid mööda läks, oli kõik jälle korraga hea.

Kord ütles Ants Lauter, palju reisinud ja haritud inimene, kui ma talle tööd ette näitasin: «Nojah, see on ju puhas formalism, non plus ultra (viimane piir – toim), enam kaugemale minna ei tohi!» Lisas aga samas, et Renterit võib süüdistada kõiksugu «ismides», kuid ühes ei saa teda kunagi süüdistada – maitselageduses.

Kriitikat loen, kuid ei võta südamesse, kriitikud ei tea asjade sisust sageli midagi ja lavakujunduse puhul räägitakse ikka mingitest kõrvalise tähtsusega asjadest.

Mis oleks kokkuvõte?

Tuleb endale truuks jääda. Kõik «ismid» kaovad kord ja ma ei usu, et see ümberpööratuski kaua kestab.

Kas vastab tõele, et te ei käi esietendustel?

See on kuulujutt, käin ikka, ma olen ju sunnitud! Kuid ma ei taha olla tähelepanu orbiidis, tunnen end siis kuidagi kohmakana ja ebamugavalt.

Millal või millest te viimati tõelise elamuse saite?

Mul on üks kiindumus – need on ajaloolised kostüümidraamad. Televiisor on mul kodus töölaua kõrval ja ma teen alati vaatamise ajal tööd. Mul on olemas suur filmikunstnike kataloog ja mind huvitab alati, kes on kunstnikud. Filmid, mille puhul mul silm tõesti puhkas, on näiteks «Van Helsing», «Farinelli», «Amadeus»

Ka enda puhul olen kehtestanud range reegli: iga lavastuse puhul pean kas või sentimeetri võrra latti tõstma. Kui see jääks samale kõrgusele, kaoks minu vastu huvi. Abikaasa, kes on mu kõige suurem kriitik, ütleb mulle, et iga kord on asi natuke parem....

Maitsekus ja fantaasia – need on kunstniku kaks põhiomadust, kui neid ei ole, ära hakka tegemagi.

Eldor Renter

Sündinud 13. mail 1925

Perekond: abielus kauase Estonia solisti Maarja Haameriga, tütar Hanna Renter-Reintamm

Haridus: Nõmme gümnaasium (1944); Tallinna Konservatooriumis klaveriõpingud (1943–46); Eesti Kunstiakadeemia (1951)

Töö: 1951. aastast rahvusooperi Estonia kunstnik; 1957–63 ja 1980–95 peakunstnik; 1959–68 ERKI õppejõud

Kujundanud ligi 160 ooperi-, opereti- ja balletietendust Estonias, Vilniuse, Kaunase, Riia, Frankfurdi, Schwerini, Jyväskylä ooperimajades

Viimati tegi balleti «Kameeliadaam» lavakujunduse ja kostüümid, valmimas balleti «Don Quijote» kostüümid ja kujundus

Auhinnad: Suure Vankri auhind (1996); Natalie Mei nimeline kunstniku auhind (2005).

Valitud Eesti lavastuskunstnike liidu auliikmeks (1995)

Arvamus

Arne Mikk,
rahvusooperi Estonia lavastaja ja peadirektori nõunik

Enda eest räägib juba tõsiasi, et kui Estonia teater on saja-aastane, siis Eldor Renter on siin töötanud enam kui pool sellest ajast – 55 aastat. Ta on kõige kauem meie majas töötanud estoonlane.

Teatrikunstniku töö on paljuski käsitöö – mujal maailmas ei suudeta seda enam kinni maksta – ja selle olemasolu on ka Eldorile väga oluline. Kostüümiproovis on ta alati kohal ja jälgib piinliku täpsusega, mis toimub. Ta pole nõus midagi lihtsustama ja võib tulemuse nimel juuksekarva lõhki ajada küll, kuid samas pole see staaritsemine. Eldori tööde maht on väga suur, need on keerulised ja tavaliselt kõige kallimad. Ta on väga kvaliteetne kunstnik ja nii põhjalikult kui Eldor üht lavastust ette valmistab, ei tee seda mitte keegi. See on lausa omaette kunst ja töö maht on nii suur, et sellest võiks vähemalt kolm eri lavastust teha.

Aime Unt,
teatrikunstnik

Eldor Renter oli ERKIs kaks aastat minu õppejõud ja ma olen talle väga tänulik selle eest, et ta õpetas mind raamatukogus töötama, materjali süüvima ja arendas koloriiditaju. Ta oli nii proff, et võis une pealt öelda, missugune pitsisakk mingis Hispaania külas lehvikul oli – ta oli selle kõik endale materjale ette valmistades selgeks teinud. Kuna mulle oli ja on lähedasem draamateater, tekkisid meil lavakujunduse osas mõned eriarvamused. Kord, kui tegin enda arvates väga moodsa ja kena kujunduse «Jevgeni Oneginile», ütles ta: joonistada te oskate, aga võiksite mõelda, kas see ikka on teie eriala.

See, et ta on ikka veel loomingulises kõrgvormis, on superhämmastav! Ja alati suudab ta leida oma külluslikule lavale mingi uue vaatevinkli.