«Õhkijamemm»: kaua me seda pronkssõdurit kardame!

Aili Jõgi. Foto: Postimees.ee

Kolmapäeval, 24. mail pidas Aili Jõgi oma 75. sünnipäeva. 60 aastat tagasi tähistas ta oma 15. sünnipäeva Pagari tänava NKVD maja keldri vangikambris.

Mai näikse tema jaoks üldse kuidagi tähendusrikas kuu olevat. 60 aastat tagasi 8. mail õhkis Aili koos pinginaaber Ageedaga Tõnismäel asunud pronkssõduri eelkäija, punase viisnurgaga puust postamendi. Kaheksa päeva hiljem neiud vahistati. Alles mais 1971 pääses Aili Jõgi koos perega lõpuks Venemaalt koju.

Enne kohtumist ristisin Jõgi enda jaoks nimega «õhkijamemm» (ei midagi pahatahtlikku). Kohtudes nägin, et ei olegi ta nii väga memm veel midagi. Ta särtsub elujõust ja südikusest. Õigest Eesti vaimust.

Ta viskab nalja ja oskab nakatavalt rõkkavalt naerda ka siis, kui meenutab elu valusamaid hetki. Ning pajatab oma lugusid. Mistõttu ei saanudki intervjuust suurt asja ja on vaid paganama kahju, kui vähe mahtus sisse Aili Jõgi lugusid.

Esimene katse teha intervjuud

Kuulge, on see nüüd ikka tõsine jutt, et kui keegi hakkama ei saa, panete pronkssõdurile ise pommi alla?

1946. aastal mõistis sõjatribunal mulle kaheksa aastat Tõnismäe punapostamendi õhkulaskmise eest.

1991. aastal, kui paljusid rehabiliteeriti, sain mina aga millegipärast kolme lõvi templiga paberi, et jah, kaheksa aastat oli tõesti liiga palju, kuid selle teo eest kaks aastat oleks paras ning et kaks aastat jääbki.

Ehk praegu on mul kaks aastat justkui veel reservis. Ning kui leiti, et olen karistatud, siis mind ei saagi enam uuesti karistada. Nii et võin õhku lasta küll, sest mul oleks nagu õigus seda teha.

Keda kummardatakse (Jõgi monoloog)

Mõelge, kes seal seisab, keda kummardatakse.

Seesama sõdur tuli öösel, ajas pered koos lastega üles, andis tunnikese kompsu kokkupanemiseks ja viis inimesed loomavagunitesse ja saatis Siberisse.

Seesama sõdur käis meil iga päev vangilaagris järel ja kriiskas: šag na levo, šag na pravo, tšitai pobegom, streljaju bez predupreždenija (samm vasakule, samm paremale, on põgenemine, tulistan hoiatamata – E. T.) Seda laulu laulis seesama sõdur paarkümmend korda päeva jooksul kaheksa aastat jutti mulle kõrva.

Ja mis tehti meie presidendiga? Ma mõtlen siis, kui Lennart Meri kirst toodi Kaarli kirikust välja ja kirstuga auto läks sellesama punasõduri eest läbi. Kas nad tõesti ei saanud teiselt poolt minna?! Kas matuse korraldajail üldse aru peas ei ole?!

Nii paha hakkas. Mõtlesin, et kohe Meri koputab vastu kirstukaant – poisid, mis te jamate.

Matuse korraldajad on sündinud siis, kui punasõdur juba Tõnismäel oli, nad on kasvanud kogu elu koos temaga. Neid ei häiri see punase okupatsiooni sümbol; nad ei mõtlegi sellele, mis tähendus sel sõduril on.

Minu esimene vahelepõige

Aili arvamus haakub hästi Jüri Ratase jutuga kolmapäevasel pressikonverentsil, kui Tallinna poisslinnapea ütles pärast pikka vaikust (ilmselt ei olnud keegi «ristiisadest» Ratasele juhtnööre ette kirjutanud), et teda pronkssõdur küll ei häiri.

Uskumatult loll avaldus. Poisslinnapead ei häiri, kui tema silme all püütakse Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise välise võõba all üles puhuda punavõimu ülistamise uut juurdumist. Poisslinnapead ei häiri, kui tema linnas on pisuke maalapp, kus Eesti riigi lipp ei tohi lehvida, aga punalipp tohib.

Muidugi mõista – lihtsam kui ajalugu teada on nägu tumedaks mökerdada ja italiano’na linnas tsirkust edendada. Kuigi kiirkursuse Eesti ajaloost võiks poisslinnapea ju ometigi võtta. Kui keegi teine õpetajaks ei sobi, äkki aitab oma erakonna mees Küllo Arjakas. Ikkagi ajaloolane.

Äkki tuleks kasuks leida ajaloo õppimiseks veidi mahti, enne kui hakata mängima mustanahalist americano’t, veendumaks, kas linna lõbumajade teeninduskultuur vastab ka tasule.

Teine katse teha intervjuud

Teate, mina võtaks Mart Laarilt talle antud ülemaailmsest kuulsast preemiast küll pool ära. Sellega looks pronkssõduri äraviimise ja vajadusel ka äraviimise seletamise fondi. Just siis, kui Laar oli esimest korda peaminister, oli kõige õigem aeg pronkssõduri erru saata.

On veel ju Res Publica Juhan Parts. Tema teab, kus kohal on vajalik punane kraana. Tema võiks ka nüüd aidata.

Mõtlete täpselt nagu mina. Praegu räägitakse, et loome mingi komisjoni, hakkame arutame. Jabur jutt. Lihula puhul ei olnud Partsil mingit komisjoni vaja. Tegi ära. Võtku nüüd Margus Leivo ja Robert Antropov punti ja tehku ära. Justkui auvõlg või nii.

Ei nad arutanud Lihulasse minnes midagi, tegid täpselt nagu venelased meiega – salaja öösel pimedas.

Jah, võtku nüüd uuesti oma punt kokku ja viigu sõdur minema. Neil on ju kogemus olemas. Lasku käia. Võtku kumminuiad ja koerad ka ligi.

See komisjoni-jutt on muidugi täielik jama. Umbes et vaja mööbel ühest toast teise tõsta, moodustame aga jälle komisjoni, mismoodi seda teha.

Tean, et teil on punase kultussamba sünnist jutustada oma legend. Kuid millal ja kuidas te ise esimest korda sammast seal nägite?

Minule jäi puust punapostament ette, kui septembris 1945 hakkasin käima Hariduse tänava kooli 8. klassis. Punase viisnurgaga postament asus toona praeguse trollipeatuse joonel, veidi Endla tänava poole. Enne ei viinud minu tee sealtkandist läbi ning ma ei oskagi öelda, millal täpselt see postament sinna tekkis.

Tundsin siis huvi, mida see tähistab. Läksin küsima vastasmajast Hariduse tänava nurgal. Seda maja kutsuti kindralite majaks. Sinna uuteks elanikeks kolinud valitud seltskonna hulgas olid laskurkorpuse kindralid Lembit Pärn ja Jaan Lukas, oli ka NKVD kohaliku uurimisosakonna ülem Idel Jakobson.

Mida see punapostament tähistab, teadis kindralite autojuht Jaan Küünemäe, kes ütleski, et see on korteriröövlite hauapaik.

Legend korteriröövlitest (Jõgi monoloog)

Oli aeg, kui maja uued elanikud polnud veel lõplikult sisse kolinud, kuid nende vara oli osaliselt juba majas. Sel ajal sattus Vene politruk peale kolmele sõdurile, kui need majast varastatud asjadega lahkusid.

Politruk lasi oma käega need sõdurid maha. Ju võisid nad kaasa krabada mõne tähtsa nina nodi. Päris ilma põhjuseta Vene politruk omi maha ei kõmmuta.

Ega seda lugu tahetudki uskuda, sest tookord võisid Vene sõdurid ju igal pool rahumeeli röövida ja marodööritseda. Keegi ei lasknud neid maha.

Tapetud röövlitele kaevati auk ja visati laibad auku. Millal täpselt need röövlid auku visati, mina ei tea. Igal juhul sõda ei olnud siis veel lõppenud.

Ma ei tea ka, kuidas see punase viisnurgaga puust postament sinna tekkis. Kuid selliseid postamente oli lihtne teha ja neid oli mujalgi.

Kui Vene väed teist korda, 1944 septembris tulid, olid sakslased läinud, linnas ei olnud mingit erilist tulistamist ja Tõnismäel ei langenud küll ühtegi punaarmeelast.

On püütud rääkida, et Tartu maantee kandis asunud piiritusevabrikus (Liviko – E. T.) jõid mõned Vene sõdurid end surnuks ning need toodud siis Tõnismäele.

No mis jutt see on?! Kes neid laipu siis nii väga tassis?! Sõja ajal ei hakka keegi surnud sõdurit nii kaugelt linna keskele tassima. Kui nad seal end surnuks jõidki, kas siis lähemal ei olnud kohta, kuhu neile auk kaevata?!

Minu teine vahelepõige

Millalgi 1990ndate algul komistasin Nõukogude Liidu kangelase Jevgeni Nikonovi otsa, kelle büstpostament seisis Kadriorus mere kaldal.

Kes ei mäleta, siis kiirmeenutusena: punapropaganda käsitluse kohaselt hukkus madrus Nikonov kangelaslikult Tallinna kaitsmisel. Fašistid köitsid madruse puu külge ja põletasid. Põlenud puud näidati erilise kultusesemena Maarjamäe memoriaalil.

1990ndate algul aga võis tõdeda, et suure tõenäosusega sõdis madrus Nikonov sõja võiduka lõpuni ning elas pärast sõda kusagil suure kodumaa avarustes. Ühe legendi kohaselt külastanud mees 1970ndatel ka Tallinna ja imestanud, et on ära põletatud.

Tahtsin öelda, et punapropaganda masinavärk tuuritas oma imetabasel moel ja jõul ning võimule vajalik kultus tekitati kas või tühjast kohast.

Tõnismäega on ju sama seis. Puudub ametlik dokumentaalne selgus, kes ja kuidas Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõjameestest sinna maetud on. Tegelikult puudub ametlik dokumentaalne selgus, kas sinna on üldse Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõjamehi maetud...

Aili Jõgi küsib ja selgitab

Kas te teate Kopli surnuaeda?

Ei tea.

Mina tean, sest mu vanatädi elas sealkandis ning lapsena käisin sealt tihti läbi. Mulle see surnuaed kangesti meeldis. Seal olid mitmesaja aasta vanused hauad. Sinna oli maetud palju saksa aadlikke. Oli kunstiliselt ilusaid hauakambreid ja -monumente. See surnuaed oli nagu muuseum.

Venelased tulid, tõmbasid traktoriga kõik maatasa ja tegid sinna tantsploštšadka (tantsuplats – E. T.). Neile kohe meeldis sakslaste kontide peal tantsida.

No ütle sa nüüd mõtlemist – teha keset surnuaeda tantsuväljak!

Venelased tulid ja võtsid Eestis maha kõik meie tähtsad mälestusmärgid. No kuidas me saime seda niisama pealt vaadata?!

Meid oli õpetatud elu mustvalgena nägema: mis on hea, on hea; mis on halb, on halb. Sellises vanuses lapsed ei teadnud, et igasugu värvitoonid on vahepeal.

Kolmas katse teha intervjuud

Ja nii lihtsalt see käibki, et ühel hetkel otsustasite pinginaabriga – aitab, laseme viisnurgaga punapostamendi õhku?

Jah. Et kaua me vahime seda punast viisnurka, venelastest korteriröövlitele püstitatud sammast. Samal ajal kui meie sambad on kõik lõhutud. See ei mahtunud kuidagi pealuu sisse.

Leidsime, et kui niisugused röövlid märatsevad Eestis, siis vaadaku, kui hea on, kui õhku lastakse nende mälestusmärgid. Võinuks ju selle puupostamendi ka bensiiniga üle kallata ja põlema panna, kuid tahtsime seda ikka pauguga teha.

Ühe tüdruku tädipojal oli maailmatu relvaladu. Nagu poistel ikka sõja ajal. See poiss tõigi meile kolm toolipulka, paraja jupi süütenööri ja sütiku.

No ja mis seal’s on. Ei ole selles mingit kunsti...

Ei tea, sest ei ole kunagi ühtegi monumenti õhku lasknud.

Ei ole selles mingit kunsti. Elementaarne. Läksime Ageedaga 8. mai hilisõhtul kahekesi kohale, torkasime sütiku kuhugi serva alla ja süütasime nööri.

Süütenöör oli paraja pikkusega, et rahulikult kodu poole minema kõndida. Mürtsu kuulsime, aga tagasi, vaatama ei läinud.

Pääsesite koos perega Eestisse tagasi alles mais 1971. Puust postamendi asemel laiutas pronkssõdur igavese tule valguses juba täiega. Siis ei tekkinud tahtmist oma kamp uuesti kokku ajada ja taas üks kärakas teha?

Ei tekkinud.

Hirmus oli näha, kuidas rahvas on 25 aastaga nii ära pööratud ja puhtaks pestud ajudega. Keegi ei julge midagi rääkida ega vastu hakata. Astuvad aga kõik komsomoli ja parteisse, sest tahavad kuidagi rahulikult edasi elada.

Kaugel Venemaal ei osanud ette kujutadagi, et 25 aastaga annab eesti rahva nii ära keerata. Kui tulime tagasi, tundusime teistele niisama lollakad, nagu oleksime Kanadast. Meis istus Eesti vaim endiselt sees.

1946 oli veel mingigi lootus?

Siis oli terve rahvas punavõimu vastu ning ajud ei olnud veel nii pestud.

Te ei kartnud omal ajal midagi, nüüd aga otsustajad kardavad seda va pronkssõdurit kui kummitust.

Mitte pronkssõdurit ei kardeta, vaid venelasi ja nende provokatsioone.

Venelastel käib aga oma suurriiklik näitemäng. Vanemad olijad leiavad endistviisi, et nad on okupandid ning võivad teha, mis tahavad. Nüüd sisendatakse seda taas noortelegi.

Mingite korteriröövlite haua tähistamiseks püstitatud sambaga hirmutatakse meid siiamaani. Et olge teie ilusasti paid edasi, las nemad teevad seal sõduri juures, mida tahavad. Ei saa mina sellest aru, hale lugu.

Osa «kangeid mehi» eesotsas Jüri Liimiga ähvardab teha seda, mida teie tegite 60 aastat tagasi. Kuid mis lahendus see oleks?!

Ei no muidugi oleks parem see sõdur kuhugi ära viia. Ta riivab silma ja hinge ja kindlasti ei ole see tema õige koht.

Kindlasti ei ole õige koht ja küll tahaks, et ta lahkuks pauguta. Oleks päris hull lugu, kui...

Kui tuleb taas pärast 60 aastat paugutama hakata. Ja seda nüüd siis Eesti Vabariigis.

Kas me tõesti ei saa muidu ühest punapostamendist jagu, kui peab öösel salaja minema ja dünamiidi alla panema?!

On veel üks ohtlik võimalus seisus, kui sõdurit plätserdatakse ning eesti mehed lubavad ta taevasse läkitada. Nimelt et pommi panevad alla hoopiski vene mehed, ükskõik, kust nad siis tulevad. Ning loomulikult läheb see «prokljatõje fašistõ» ehk eestlaste kraesse.

Loodetavasti kapo hoiab ikka silma peal, et lugu päris käest ei läheks. Ega kapos ei tööta ka täitsa lollid.