Täiesti eriline

Alo Kurvits Foto: Lauri Kulpsoo

Alo Kurvitsa iseloomustamisel tuleb abiks võtta Eesti teatri suurmehe Voldemar Panso sõnad ja nentida: Alo on läbi ja lõhki näitleja. Iga toll.

Alo kõrvalisel kodutänaval Tartus võtab meid vastu peaaegu et lihavõtte-idüll: lõunased kiired kuldavad sulnilt aknaruute, unisevõitu tänavakass lahkub mõõdetud sammul vasakule ning kõrvalasuva lasteaia õu on kilkavatest mudilastest pungil. Kuidas see Lindgren ütleski? Lapsepõlve süütud, muretud mängud

Alo Kurvits (25) on juba mõnda aega meedia huviorbiidis püsinud. Ta lihtsalt paistab silma – oma pikkusega, või õigemini küll pisikese kasvu poolest, sest tegelikult on Alo Eesti kõige väiksemat kasvu lavakangelane. Mis aga teebki temast Täiesti Erilise – ilmselt ainukese näitleja, kellele dublanti leida pole võimalik ning kes võib uhkust tunda spetsiaalselt talle kirjutatud osade üle.

«Ega jah, kui peaksin tõsiselt haigestuma, siis jääks etendus vist ära küll,» naerab Alo. «Seni pole seda juhtunud.» Ta on nii pagana muretu, mõtlen. Heledas päikesekarva toas ei leidu ainsatki tumedat varju.

Alo, mida sa praeguses eluetapis kõige enam tahaksid?

Praegu tahaksin kuuluda Vanemuise püsitruppi, kuhu ma veel ei kuulu. Juba sellepärast, et mu kodu on siin. Ma leian, et oma tööd alustaval noorel näitlejal oleks kasulikum kusagil kohe jalad alla saada, nii majanduslikus kui ka kogemuste mõttes.

Kas mõte näitlejaks õppida on sind kogu aeg saatnud?

Kui seitse aastat tagasi Alatskivi Keskkooli lõpetasin, käis peast läbi igasuguseid erialamõtteid. Pidasin plaani Tartu Ülikooli teoloogiat õppima minna, või siis kunsti või meediatööd... Aga kuidagi kiskus ikka sinna teatri poole. Kui järele mõelda, siis eks see kõik ole kuidagi teatri ja esinemisega seotud, on ju teatergi kirikust välja kasvanud.

Pärast keskkooli olin mõned kuud Tartu Pereraadios praktikal, tahtsin raadiotööst aimu saada. Võin seda teha, aga tundsin, et see pole mu põhikutsumus.

Kui Viljandi kultuuriakadeemiasse näitlejaks õppima läksid, olid ju tegelikult suurel laval n-ö käe valgeks saanud – selja taga näiteks kandev Peanõia roll Rakvere teatri lavastuses «Väike nõid».

Rakverest läksin jah Viljandisse õppima, olin Rakvere teatris teinud hooaja jooksul kaasa kolmes lavastuses. Eks ma sealt selle edasiõppimispisiku kaasa saingi, sest leidsin, et kõik mu ümber olid minust targemad – professionaalsed näitlejad. Aga kust see tarkus mujalt tuleb kui koolist, elukogemus muidugi loeb ka.

Kuidas õppejõud sinusse suhtusid, kui katsetele läksid?

Tänu Rakvere teatris oldud ajale ja meedia tähelepanule teadsid nad mind juba.

Ažiotaaž sinu isiku ümber on seotud eelkõige väikese kasvuga. Kui palju see sulle korda läheb?

Mäletan, et teismelisena ei suutnud ma kuidagi leppida, et pean olema teistsugune kui teised ning et ma ei saa sinna ise midagi parata. Mulle näis, et eakaaslastel olid palju suuremad võimalused – näiteks tüdrukute seas lõid teised poisid paremini läbi. Muretsesin siis ikka väga palju

Hilisema meediatähelepanu saabudes olid juba tugevam isiksus ning enam see kõik sind ei häirinud?

Ei. Põhjus, miks ma avalikkuse ette tulema nõustusin, oli tahtmine end just niisugusena inimestele näidata. Et tänaval ei vaadataks mind enam kui väikest, vaid kui teatrilavalt või ekraanilt tuntuks saanud näitlejat.

Ent teistest erinevana lavale pürgida on siiski julgustükk. Tagasilööke ei kartnud?

Eks selles ole ka paras annus edevust. Kui sul edevus puudub, ei saa seda tööd teha.

Nii et armastasid juba lapsena esineda – lugesid koolilaval luuletusi, tegid teatrit?

Kooliteatris ei osalenud, luuletusi lugesin küll. Alatskivi keskkool on ju Juhan Liivi luulekonkursside poolest tuntud. Minule on Liiv väga hingelähedane luuletaja – kadunud Mikk Mikiver armastas öelda, et Liivi-usku olemine on see, mis toob lapsi tema loomingule lähemale.

Oled Alatskivilt pärit. Mulle tundub, et väikses kohas on palju raskem olla teistest erinev, puudub linnalik anonüümsus.

Inimesed võtsid mind omaks, sest olin maast-madalast seal üles kasvanud. Aga kui oleksin linnakoolis õppinud, oleks see mulle ilmselt traumeerivam olnud. Maakooli õpilased on siiski rahulikumad, heatahtlikumad ja avatumad.

Maalähedus on minus kogu aeg püsinud, sest et mu vanavanemate kodu on Võrumaal. Nende talus on looduse ja maaeluga ikka sõbraks saadud.

Endale pole tahtnud mõnd kodulooma võtta?

Mõtteid on olnud, kuid arvan, et linnakorter pole looma koht. Aga kui, siis võiks võtta suure koera, lemmiktõug on labrador. Oleks julgem linna peal käia.

Aga jah, koeral oleks tarvis ruumi ning vaevalt ma oma elukutse tõttu saaksin talle nii palju aega pühendada kui tarvis.

On sul linnas mingeid ebameeldivusi ka ette tulnud, et tullakse kallale?

Ei ole. Tallinnas küll üks juhtum oli, aga sain põgenema, enne kui midagi juhtuda sai.

Kuidas inimesed üldse reageerivad, kui sind märkavad?

Viimati kohtasin Puiestee tänaval üht härrasmeest. Ta võis olla umbes viiekümnene, korralik lips oli ees. Küsis, et kui vana ma olen. Vastasin, et 25. «Aga miks te nii väike olete?» uuris tema. Mina vastasin, et ega kõik ei saagi suured olla, mõni peab väike ka olema. «Aga kuidas te hakkama saate?» küsis tema. Mina vastu, et no küll ma ikka saan. «A kus te töötate?» «Teatris, Vanemuises.»

«Te olete siis näitleja? Kus teid näha saab? Ma ei tea ju sedagi, mis teie nimi on!» ei jätnud mees järele. «Jälgige reklaami,» ütlesin mina. «Vaadake reklaami pealkirjaga «Sada aastat..», siis saate teada.»

Üks sümpaatsemaid lugusid, mida sinu kohta lugenud olen, oli juhtum Rakvere teatris, kus sa olid riietatud spetsiaalsesse päkapikukostüümi ning lapsed pidasid sind päris pöialpoisiks.

See oli fantastiline kogemus! Tegime jõuluetendust, mina olin hunt. Pärast etenduse lõppu pidin jooksma lava taha, tõmbama teise kostüümi selga ning sellal kui teised kummardavad ja eesriie kinni läheb, pidin kardinate vahelt kohe välja pugema. Kui ma siis sealt välja pugesin ning mu pilgud kohtusid esireas istuvate laste omadega, lausa ehmusin – et mida ma küll teinud olen! Nad tõesti vaatasid ja rääkisid: mõtle, ta ongi päriselt olemas! Täiesti siiralt. See pani küll südame põksuma ja taipasin, et mul on missioon. Nii ma siis tõmbangi jõuluajal kostüümi selga ja panen susside sisse kommi. (Naerame mõlemad.)

(Eksalteeritult.) Aga ma olengi ju päkapikk! Olen mõelnud, mida öelda lastele siis, kui nad mind suvel näevad. Ütleksin, et suvel hakkaks päkapikuriietega palav. Et päkapikuriided on nagu mu ametikostüüm. (Naerame jälle.)

Armastad sa lapsi?

Väga! Aga samas kardan, et kuidas ma oma laste kasvatamisega toime tuleksin. Seda laste kasvatamist kardan ma kõige rohkem. Eriti kui ma vaatan tänapäeva lapsi – mõni on selline hea ja tubli, aga mõni teine jälle selline (jääb mõttesse) ulakas.

Pereloomise peale oled mõelnud?

Loomulikult! Aga selle asjaga pole mõtet kiirustada. Pigem oodata ja kaaluda ja leida see õige inimene kui poole aasta pärast lahutada. Selle nimel, et elada pärast viiskümmend aastat koos, tasub oodata. Minu vanemad on olnud 26 aastat abielus. Nad on õnnelikult abielus ja ma loodan, et teist samapalju on neil veel ees.

Sul on kaks poolvenda, kellega said tuttavaks alles täiskasvanueas. See on ka päris armas lugu.

Mul on tõesti kaks vanemat poolvenda isa esimesest abielust. Lapsepõlves unistasin kogu aeg õest või vennast, sest üksi oli nii igav. Samal ajal ma teadsin, et nad on olemas, sest olin näinud vanaema juures nende lapsepõlvepilte.

Kui plaanisin isale juubelikingitust, tuli see mulle taas meelde, otsisin vennad üles ja kutsusin juubelile. Mingit võõristust polnud, nad võtsid meid hästi ruttu omaks, kuigi polnud isaga 23 aastat kohtunud. Kartsin ema pärast ka, et ega ta end tõrjutuna ei tunne – aga seda ei juhtunud ning kui ei teaks, ei ütlekski, et me pole ühe pere lapsed.

Kahju ainult, et me kuigi tihti ei kohtu – nemad elavad Saaremaal. Keskmine vend on suur suusafänn, minulgi on suusad järgmist talve ootamas.

Sulle sporti teha meeldib?

Mitte kõiki alasid, aga näiteks jalgrattasõit meeldib väga. Nüüd juba vaatangi, et hakkab rattailm saabuma. Mul on teatris hea sõber Uku, kellega võiks varsti koos kihutama minna. Üldse on tore, kui tekib sõpru, kellele rääkida, kui miski muret teeb.

Sinuga suheldes tekib umbes ühe minutiga jooksul väga tuttavlik tunne. Oled hästi avatud ja rõõmsameelne, leiad ilmselt kergesti sõpru?

Mul on tunne, et sõbrad tulevad ise minu juurde, mina ei pea neid otsima. Õiged sõbrad ongi need, kes ise su juurde tulevad. Tuleb vahet teha, kes tahab sinuga tõeliselt sõbrustada ning kes tuleb su juurde ehk ainult seetõttu, et oled näitleja.

Tihtipeale on edu üks õnnelike juhtumiste jada. Eks sinu puhulgi olnud Rakverre sattumine üks suur juhus?

Rakverre sattusin tänu kohtumisele Üllar Saaremäega. 2002 mängisin Raplamaal koos teiste harrastusnäitlejatega Rummu Jürist kõnelevas suveetenduses «Tagaaetav». Seal kohtusimegi Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega, kes küsis mult igaks juhuks telefoninumbri. Suve lõpus Üllar helistas ja kutsus Rakvere teatrisse Kaarel Kilveti lavastusse «Väike nõid».

Kui kool läbi sai, mõtlesingi Rakverre tagasi minna, aga kuulsin, et seal on kõik kohad täis. Tuli leida uus suund, milleks saigi Vanemuine.

Kas on ka rolle, mida sa oma eripära tõttu mängida ei saa?

Ma arvan, et saaksin kõike mängida. Kooli ajal ikka öeldi, et mis tähendab, et ei saa. Tuleb proovida! Proovisin, ja tuli välja, et saan lavavõitlust ja akrobaatikatki teha.

Kõik oleneb ikka lavastajast, millisena tema kogu lavastust näeb. Leian, et Hamletit võiksin vabalt mängida, aga esimest armastajat minust ehk ei saa.

Miks siis?

No esimene armastaja peab ju ikka olema selline pikk, ilus, sihvakas .

See on stereotüüp! Kas teatri asi pole mitte stereotüüpe murda?

Nojah aga kui meesterahvas peab etenduses naispartneri sülle võtma ja kandma? Siis tekib mul ju probleem! Peaks olema vastupidi, et naisterahvas kannab mind. (Naerame mõlemad.)

Jõuamegi tagasi sinna punkti, et tegelikult saaksin ma kõiki rolle mängida. Asi on stereotüüpides kinni. Tehke aga pakkumisi, võtan hea meelega vastu!

Filmi võiks muidugi ka teha. Seriaalis olen kaasa teinud, aga see pole see filmis mängimine oleks väga suur kogemus.

Kujutad ette, et võiksid teha midagi muud peale näitlemise?

Lava ikka kutsub, ega muud ei kujuta hästi ette. Aga näitlemise kõrval õpin klassikalist laulu, võtan hääleseades eratunde, alustasin sellega juba Viljandis. Seal oli mu õpetajaks Leelo Talvik, praegu käin tunnis Aino Kõivu juures.

Tahan olla lihtsalt mitmekülgsem kui pelgalt draamanäitleja, pealegi peab näitleja laulda oskama.

Liikumine köidab mind samuti, nii et kui poleks mu füüsilist eripära, oleksin vist otsustanud koreograafiaõpingute kasuks. Viljandi teatriõpingutes oli tantsul väga oluline osa; viimasel kursusel tantsisin Oleg Titovi käe all etenduses «Müüt ja riitus» näiteks Saatanat, kes tuli endale maapealsete naiste seast kaasat valima. Teateris, kus ühendatud muusika, tantsu- ja draamapool, oleks mul ehk rakendust rohkem.

Oled sa õnnelik?

Ega ma ei kurda küll, aga päris õnnelik vist ka pole. Pisiasjad, nagu näiteks unistus saada Vanemuise püsitruppi, lahutavad täiuslikust õnnest. Ja siis jääb puudu see teine pool, kellega pere luua. Ja siis veel raha. Aga head sõbrad on mul olemas ja selle üle võib rõõmustada.

Alo Kurvits

Sündinud 16. juulil 1980 Tartus

Lõpetanud Juhan Liivi nim Alatskivi keskkooli ja Viljandi kultuuriakadeemia

Töötanud Tartu Pereraadios saatejuhi ja järjejuttude lugejana, rollilepinguga Rakvere ja Vanemuise teatris

Rollid: Ülemnõid (Ottfried Preusler «Väike nõid»)

Vanahunt (Urmas Lennuk «Valge uni»)

Põrgupõhja peremees (A. H. Tammsaare «Kõrboja peremees»)

Amor (W. Shakespeare «Tõrksa taltsutus»)

Andres (Urmas Lennuk «Ellumõistetud»)

Lennox ja Macduffi poeg (W. Shakespeare «Macbeth»)

Suflöör (Luigi Pirandello «Kuus tegelast autorit otsimas»)

endine teoloog ja Doktor Relling (Henrik Ibsen «Metspart»)

Pablo Gonsalez (Tennessee Williams «Tramm nimega «Iha»»)

Saatan (O. Titov «Müüt ja riitus» (tantsulavastus))

Henry (Urmas Lennuk «Frankenstein»)

Melquiades (T. Hussar/G. Marquez «Sada aastat...»)

Vallaline

Arvamus

Riho Kütsar,
Vanemuise näitleja:

Alo Kurvitsaga puutusin esimest korda kokku, kui Hendrik Toompere juunior hakkas Vanemuises lavastama «Sadat aastat». Mulle tundus, et alguses oli ta veidi häbelik ja hoidis küünalt vaka all, aga kui pärast hoo sisse sai, siis põrutas vägevalt. Minu arust teeb ta «Sajas aastas» väga tubli rolli.

Alo on sümpaatne noor inimene, väga hakkaja, optimistlik ja alati rõõmsameelne. Kui mõne teise inimese puhul võiks väike kasv hakata edukat teatriteed pärssima, siis Alo puhul see kindlasti nii pole. Pigem vastupidi. Usun, et teda ootab teatris suur tulevik.