Suri president Lennart Meri

Täna öösel suri pärast rasket haigust Lennart Meri, Eesti Vabariigi president aastatel 1992-2001.

Lennart Meri suri kell 3.40 Tallinnas Magdaleena haiglas, teatas presidendi poeg Mart Meri.

Postimehe andmetel võitles Lennart Meri pikka aega kasvajaga, mille siirded jõudsid ka ajju. Meri tervis halvenes järsult mullu sügisel ning talle tehti ajulõikus, mille käigus tema seisundit kergendati.

Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas.

Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist. Aastal 1941 küüditati perekond Meri koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Siberisse, kuid perekond jäi ellu ning tuli Eestisse tagasi.

Lennart Meri pidi üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama. Kõige soojemalt meenutas ta oma õpinguid Lycée Janson de Sailly's Pariisis.

1953. aastal lõpetas Meri Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude.

Aastatel 1953-1955 töötas Meri dramaturgina Vanemuise teatris ja oli Tartu Kunstikooli õppejõud.

1955-1961 oli ta Eesti Raadio toimetaja. Seejärel tegutses ta Tallinnfilmis stsenaristi ja produtsendina. Meri on olnud ka Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär ning Eesti Instituudi asutaja ja direktor.

Aastatel 1990-1992 oli Meri Eesti välisminister. Diplomaatiliste suhete taastamise aktidele lääneriikidega  kirjutas Lennart Meri alla juba välisministrina.

Välisministrina pidi Meri kõigepealt looma välisministeeriumi, kujundama kindla suhtluskanali välisriikidesse ja samas esindama Eestit olulisematel rahvusvahelistel konverentsidel.

Ta võttis osa CSCE konverentsidest Kopenhaagenis, New Yorgis, Pariisis, Berliinis, Moskvas ja Helsingis, Läänemere maade Nõukogu asutamiskonverentsist Kopenhaagenis.

Ta kohtus korduvalt USA ja Euroopa riigipeade ja välisministritega ning esines esimese Ida-Euroopa külalisena NATO peakorteris Brüsselis.

Aprillist oktoobrini 1992 oli ta Eesti suursaadik Soomes. 1992. aastal sai Meri Eesti Vabariigi presidendiks ning 1996. aastal valiti ta sellesse ametisse tagasi.

2001. aastal andis Meri ameti üle praegusele presidendile Arnold Rüütlile.

Juba üliõpilaspõlves elatas Meri end kirjatööst. Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk-Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu «Kobrade ja karakurtide jälgedes».

Veerandsajandi vältel käis ta ekspeditsioonidel endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu.

Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde.

Nõukogude Liidus keelatud film «Linnutee tuuled» (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Soome koolides on tema filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks.

Reiside vahel tõlkis Lennart Meri Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Boulle'i ja Solženitsõnit. Meri kirjandus-, filmi- ja tõlkelooming aitas oluliselt säilitada eesti identiteeti totalitaarse venestamise ajal. Kõige tuntumaks sai tema «Hõbevalge».

Meri valiti oma kirjaniku- ja poliitikutöö kestel Kalevala Seltsi välisliikmeks ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks.

Ta kuulus Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatusse ja Parlamentidevahelisse Antisemitismivastasesse Nõukokku.

Ta oli Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kineastide Liidu ja Eesti PEN-klubi liige, kodukaunistusaasta, keelepuhastusaasta ja Tartu Ülikooli sihtasutuse patroon, Coudenhove-Kalergi Euroopa-auhinna ja Liberaalse Internatsionaali auhinna laureaat.

Meri oli ka mitmete riikide ordenite kavaler ning 1998. aastal valiti ta aasta eurooplaseks.

Lennart Meri oli teist korda abielus. Tema abikaasa Helle Meri töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Esimene abikaasa Regina Meri emigreeris 1987. aastal Kanadasse.

Lennart Meri jäävad leinama pojad Mart ja Kristjan, tütar Tuule ja neli lapselast.

Allikad: Vabariigi Presidendi Kantselei, Eesti Teaduste Akadeemia kodulehekülg.