/nginx/o/2013/09/05/2055487t1h8506.jpg)
Sel nädalavahetusel jõuab lõpule Londoni tantsuelu võtmesündmusi, festival «Resolution!», mis on traditsiooniliselt äratõukeplatvormiks tantsukunstnike uuele põlvkonnale.
Eesti uus tants andis märku Londonis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on mastaapse ettevõtmisega kuue nädala vältel esineb The Placei tantsumajas, kohas, kus 60ndatel kerkis esile briti kaasaegne tants, rohkem kui 100 kollektiivi. Ehkki enamik festivalil üles astuvaid tantsukunstnikke on pärit Suurbritanniast, valitakse kümme lavastust välja Euroopast.
Tänavu oli nende seas ka Eesti töö, Oksana Titova ja Taavet Janseni «The Last Hairy», mis jäi sõelale rohkem kui 300st Aerowavesi-võrgustiku raames esitatud palast.
Ilu läbi huumori prisma
Käsitledes ilu ja soorollide küsimust läbi huumori prisma, on Oksana Titova ja Päär Pärensoni «The Last Hairy» üles ehitatud kontrastidele nii saab elegantseid rõivaid kandvast Titovast lavastuse ajal järsku metallist käega kiilaspea.
Ilu fanaatilist kummardamist isikustab siin Päär Pärenson. Ühes stseenis suudleb ta Titova metalset kätt, jätkates seda ka siis, kui Titova on juba ammu lahkunud, üksnes käsi on alles. Pärenson on suurepärane liikuja ja «The Last Hairy» annab talle võimaluse seda ka eksponeerida.
Vaataja tähelepanu püsib siiski Titoval. Kosmeetilist operatsiooni meenutavas stseenis avab Pärenson lõpuks tema kolju ja tirib sealt välja juuksed.
Pärast etendust rõhutas festivali juht John Ashford, et Aerowavesilt sobivaid töid valides on tema eesmärgiks geograafiline ja stilistiline mitmekesisus. Ehk siis need riigid ja see stilistika, mida Suurbritannias nii sageli ei näe. Just selle tõttu jäi tema pilk peatuma ka Eesti tööl. «Olen valikuga ka tagantjärele väga rahul,» kinnitas ta.
Positiivne oli ka ühe juhtiva Londoni tantsukriitiku Donald Hutera hinnang, samuti publiku reaktsioon. «Visuaalselt lööv ja video kasutus oli hea», «Veidi kreisi, aga briljantne meeldisid kahe esitaja vahelised duetid, mängulised ja narritavad», «See meenutas sürrealistlikku joonistust. 40 minuti juures üks festivali pikemaid töid, aga ei tundunud üldse pikk.»
Kurba naudingut
Kokkusattumusena kasutasid kaks ülejäänut, koos «The Last Hairy'ga» ette kantud kohalikku tööd Arvo Pärdi muusikat rõhutades sellega kogu õhtu tugevat Eesti seost. Ent see polnud kõik programmi kuulus ka Teet Kase teos «Kurb nauding». Kask lõpetas sügisel magistrikraadiga Londoni maineka Labani-kooli ja kvalifitseerus festivalile Suurbritannias resideeriva tantsukunstnikuna.
«Kurva naudingu» 25-minutiline lühiversioon mõjus terviklikumalt kui oktoobris Tallinnas nähtu. Kasutades erinevates keeltes lausutud tekstikatkeid, punub Kase koreograafia mustreid, mis astuvad huvitavasse dialoogi tagaseinal vahelduvate värvidega.
Taustaks kõlav Märt-Matis Lille lihtne ja melanhoolne muusika rõhutab mööduva armastuse naudingut, aga ka inimsuhete keerukust.
«Kurb nauding» on vaatamata tekstile väga tantsuline, liigutuse-keskne teos, mis sobitub kergesti briti kaasaegse tantsu paradigmasse. Sellegi töö võttis publik hästi vastu.
Kokkuvõtteks, nii «The Last Hairy» kui «Kurb nauding» tutvustasid siin eesti kultuuri kõige paremast küljest, andes ka Londoni publikule aimu. kui kiiresti on arenenud nüüdisaegne tants Eestis.