Komissarov ja Nüganen – õpetaja ja õpilane, lavastaja ja lavastaja, teatrijuht ja teatrijuht

2006. aasta jaanuari lõpus kohtusid Linnateatri pea-näitejuhi kabinetis õpetaja Kalju Komissarov (istub) ja õpilane Elmo Nüganen. Mis on teatris muutunud, mis jäänud – see oli nende jutuajamise peamine teema. Foto: Toomas Huik

Stanislavski – Knebel – Panso – Komissarov – Nüganen. Selline hariduslik rida. Siit, 21. sajandi alguspakult tagasi vaadates tundub Stanislavski esmapilgul vana, tolmunud ja kopitanud – mustvalgel kirjapanduna on see tänase Linnateatri kunstilisest juhist Elmo Nüganenist vaid neli sammu tagasi. Õpetajaid mööda.

Kalju Komissarov ja Elmo Nüganen – esimene on teise õpetaja. Mõlemad on istunud samal toolil samas kabinetis, juhtinud sama teatrit. Ja mitte lihtsalt juhtinud – mõlema mehe käe all on teater omas ajas vaikelust häälekaks tõusnud.
Toome siinkohal kahe teatrimehe vestluse lugejani. Jutu, mis sealsamas kabinetis räägitud. Vormiliselt oli küsijaks õpetaja.

Kalju Komissarov: Olen kirjutanud endale esimese küsimuse märksõnadeks numbrid 100 ja 40. Eesti teater tähistab 100. sünnipäeva. Hiljuti kuulsin päevauudistest, et Moskvas tähistas Moskva Ülikooli teater 250. aastapäeva. Paar aastat tagasi tähistas Peterburi Teatriakadeemia (teatrikool!) oma 250 aasta juubelit. Noorsooteatri/Linnateatri algusest hakkab saama 40 aastat. Sina olid kolmeaastane poiss, kui see teater püsti pandi. Millal see sinu teadvusesse jõudis? Arvan, et siis, kui sa üliõpilane olid?

Elmo Nüganen: Ei, palju varem. Täpset aastat ei tea, aga seitsmekümnendate lõpus nägin Noorsooteatri etendust «Koolilõpuöö», mida mängiti kas Jõhvi või Kohtla-Järve kultuurimajas. Tookord tundus mulle, et Noorsooteatris tehakse natuke teistmoodi teatrit kui mujal. See oli lapse vaatepunktist, nüüd takkajärgi võib muidugi rääkida, et Komissarov oli üks esimesi, kes tõi teatri palgale rokkbändi, kes tegi seal lavastuse «Protsess», mispeale üle Nõukogude Liidu imestati, kuidas see võimalik oli jne.

Ilmselt on need ealised iseärasused, aga viimastel aegadel olen mõelnud, et me arvame kuidagi, et kõik saab alguse meist ja enne meid justkui ei olnudki midagi. Ma ei pea silmas ainult iseennast või meie teatrit, ega ka praegust eesti teatrit või ühiskonda tervikuna, vaid veel laiemalt. Kõik algab justkui sellest hetkest, kui mina midagi tegema hakkasin – käima, kirjutama, lavastama, mängima, teatrit nägema. See kehtib igas valdkonnas.

Me nagu sealtpoolt välistame võimaluse, et kusagil on koht, kus me kõik kunagi kokku saame. Aga siis näeme seda asja hoopis teisiti – näeme, et kõik on olnud üks pikk-pikk teekond, üks ahel, ja igaühel on olnud oma ülesanne, et see tee ei katkeks. Ma ei julgeks mõelda, et Noorsooteater ehk praegune Linnateater sai alguse ainult 40 aastat tagasi või et eesti teater ise sai alguse 100 aastat tagasi.

K. K.: 100 aastat sai täis lihtsalt sellest, kui teater muutus kutseliseks.

Pärast lavakunstikateedri esimest kursust osalesin Kaljo Kiisa filmis «Keskpäevane praam». Sõitsin Virtsu võtetele koos teatriloost tuntud lavastaja ja näitleja Ruut Tarmoga. Ta rääkis, et tema oli see, kes ütles Vollile [Voldemar Panso – toim.], kui too tuli küsima, kas minna Moskvasse näitlejaks õppima või mitte – vilets näitleja sa oled ja õpi või ära õpi, ega sa paremaks ei saa, aga mine, õpi lavastajaks.

Mina olen Ruut Tarmoga koos töötanud ja ka laval mänginud. Olen filmi teinud ja isegi viina võtnud seltskonnas, kus olid Ants Lauter ja mehed, kes olid selle 100 aasta alguse juures. Kui ma mõtlen sellele, et Stanislavski suri ainult kaheksa aastat enne seda, kui mina sündisin, ning Panso õppis Knebeli ja Popovi juures, kes olid tema õpilased, siis – Pansolt minule, minust sinuni… Vahemehi ei ole kuigi palju olnud, seega peaks algsete allikate ja praeguse vahel müra suhteliselt vähe olema.

Aga nii või teisiti oleme nüüd sealmaal, et tähistatakse selle teatri 40. aastapäeva. Sa ju mäletad, kuidas Brook soovitab meid ja lugejaid narritades, et alustada tuleks alati põhiküsimusest – milleks üldse teater? Sealt jõuame küsimuseni – mis rolli teater tänases eesti ühiskonnas mängib?

E. N.: Sina alustasid nõukogude sotsialismi tingimustes, elasid üle üleminekuperioodi ja meeldib see meile või mitte, praegu elame kapitalismis. Olen mõelnud, kas midagi on muutunud. Ma ei räägi sellest, et elame uues ühiskondlikus formatsioonis, see on siililegi selge.

K. K.: Puudub riiklik tsensuur.

E. N.: Jah, aga on teine tsensuur – raha tsensuur. Tegelikult on kõik väga muutunud. Milles siis erinevus on? Tol ajal, kui meie noored olime, vaatasime etendusi palju rohkem kui praegused noored. Kas öelda, et noortel on väiksem huvi teatri vastu? Ma arvan, et seda ei saa neile ette heita. Me ise vaatame ka praegu vähem. Miks?

Ma ei räägi publikust, kes tuleb ja vaatab ühe korra, ma mõtlen seda, et ühte lavastust vaadatakse viis korda, kuus korda…

K. K.: Tol ajal lihtsalt ei olnud midagi muud.

E. N.: Võimalusi oli kindlasti vähem. Aga ka elu eesmärk oli siis, kas siis vaatajal või näitlejal, hoopis teine kui on praegu. Praegu on need, kes sünnivad, hällist peale valikute ees, mille ees meie oleme alles nüüd, selles eas. Sul on valida, kas käia õhtust õhtusse teatris või ehitada maja. Võtta pangalt laenu. Aga kui on veel lapsed? Lapsed peavad koolis käima, neil on raha vaja, isegi siis, kui see ei ole erakool. See ongi kapitalism.

K. K.: Oled sa sellega kokku puutunud, et inimesed ei jõua piletit osta?

E. N.: Muidugi. Kõige kurvem on see, et kõrge piletihinnaga lõigatakse ära see osa publikust, kellele teater on mitte ainult kõige vajalikum, vaid kellele see oleks ka kõige kasulikum – õpetajatele, arstidele, kes saaksid tuge oma humanistlikele väärtustele, mida nad peavad endas kandma, kui nad tahavad haigeid ravida, lapsi õpetada.

Muidugi võib öelda, et laske piletihinnad alla. Aga kõrge piletihind ei tulene sellest, et teatridirektor on olemuselt Carabas Barabas ja ei taipa, et hindu peaks alla laskma. Ta on lihtsalt situatsioonis, kus ta saab aru, et kapitalismi tingimustes tuleb piletihinnad nii kõrged hoida, vähemasti siin, Tallinnas, meie teatris ja meie väikeste saalide juures, et kuidagi ära elada.

Raivo Põldmaa teab väga hästi, et see on nii minu kui ka paljude siin teatris töötavate inimeste unistus, et piletihind võiks olla 2-3 korda madalam. Õige hind oleks 75 krooni, siis teostuks Stanislavski idee, et teater on kõigile kättesaadav. Aga paraku on kõik omavahel seotud.

Kuid sa küsisid, mis funktsioon teatril on ja kas teater peaks kõnelema mingis muus keeles mingist muust asjast, kui kontekst, taust ja ühiskondlik formatsioon on muutunud. Mina arvan, et ei pea. Niisamuti, nagu ta pidi aitama inimestel nõukogude sotsialismi tingimustes aru saada ja vahet teha tõe ja vale, väärtuste ja väärtusetuse vahel, nii peaks teater ka praegu sellega tegelema. Loomulikult võivad vahendid olla teised, aga mitte see, millest ta räägib. Kui 60ndatel ja 70ndatel rääkisid lavastused, et Nõukogude võim ei too mitte ainult head, vaid ka negatiivset, siis praegu on ju sama.

K. K.: Eks ole sinagi kuulnud neid jutte, et paljudes riikides polegi teatrit ja kogu eesti populatsioon on oma teatrite hulgaga arusaamatu. Kas me võime siis kokku leppida ja vastastikku noogutada, et meie meelest on teatrit vaja, sest see aitab inimesel ellu jääda?

E. N.: Loomulikult. Olen mõelnud, et äkki on mingid erilised põhjused, miks eestlane on nii teatriskäija rahvas. Kõik on ju kuulnud või filmides näinud, et jaapanlased, hiinlased ja korealased jäävad kohe purju, kui väikese napsu võtavad. Sellel rassil on lihtsalt üks soolikas lühem ja alkohol läheb kohe verre. Võib-olla on eestlasel ka mingi soolikas puudu või hoopis pikem ja ta ei saa mingist asjast päris hästi aru, sest lisaks sellele, et ta tahab sõita ilusa autoga, ehitada maja ja elada õnnelikku elu viljastavates kapitalismi tingimustes, tahab ta veel ka raamatuid lugeda ja teatris käia.

K. K.: Ma polnud tükk aega isetegevusliku teatriga kokku puutunud, aga sel suvel korraldasid Harrastusteatrite Liit ja üks vald Viljandi lähedal teatripäeva, kuhu kutsuti kokku isetegevustruppe. See oli tõesti totaalne ettevõtmine ja istusin ausalt terve päeva ära, sest meil oli kokkulepe, et ma ka räägiksin või õpetaksin pärast natuke. Ja ma vaatasin, kuidas publik lustis seda kõige lihtsamat – ma ei ütle primitiivsemat, aga kõige lihtsakoelisemat – kõigi amatöörluse stampidega lavalist tegutsemist!

Istusin seal ja mõtlesin, kuidas me näeme proovis vaeva, võttes tagasi, ajades hulluks iseennast, näitlejaid ja kõiki teisi. Mida me seal lihvime – missugune peab olema prožektori helgi peegeldus laual, või et just sel ajal, selle noodi vältel peab tulema peapööre… Aga seal nägin korraga täiesti vahetut teatrit ning kui siiralt ja vahetult see vastu võeti!

E. N.: Mõtlesin veel selle eestlase pika soolika üle. Eestlane on oma väljaütlemistes, soovides, tahtmistes ja temperamendi väljanäitamises vaoshoitum kui väga paljud muud rahvused. Oleme sissepoole elavad inimesed ja meil on palju teatrit. Samas näiteks hispaanlased... Meie istume siin küllaltki rahulikult, aga kui me oleksime hispaanlased ja fotograaf parajasti pildistaks, siis me žestikuleeriksime, näitaksime kohe iga emotsiooni välja. Kas siis võiks arvata, et neil on rohkem teatrit? Aga ei ole. Nad elavad välja selle kuskil mujal.

K. K.: Kui ma käisin 70ndate lõpus või 80ndate alguses, vahetult pärast Francot, Hispaanias, ei olnud seal üldse kutselist teatrit. Alles Venemaalt tagasi tulnud lapsed, kes olid kunagi Franco eest Venemaale viidud ja sealsete teatrikoolidega harjunud, hakkasid esimesi kutselisi teatritruppe tegema.

E. N.: Nemad elavad oma varjatud soove, unistusi ja vajadusi välja härjavõitlusel või flamencos. Ma ei usu, et jaapanlane, eestlane või portugallane oleksid olemuslikult, seesmise temperamendi poolest väga erinevad. Küsimus on selles, et meid on erinevalt kasvatatud – kultuuriline taust on erinev, samuti kirik. Luterlik kirik on ikka noominud, et seitse korda mõõda, üks kord lõika, hoia ennast vaos jne.

Aga seesmine põlemine istub ju nii soomlases, jaapanlases, hispaanlases kui ka venelases. Ja miks on eestlasel teatri poole tõmme? Inimeses istub sees vajadus elada teist elu või vähemalt kujutleda, et ta elab teist elu. Ta tahab ennast välja elada. Sellepärast käiaksegi rahvateatris või rahvatantsus. Miks eestlased kogunesid sadade tuhandete kaupa esimestele laulupidudele? Sest võimalus omariikluseks puudus, aga vajadus koos olla ja tajuda, et me oleme ühtsed, oli olemas. Ei olnud muud võimalust, kui tulla kokku ja laulda.

Täiesti võimalik on ka see, et eestlased on olnud õnneliku saatusega rahvas. Ma ei ütle, et me oleme väljavalitud. Aga kui mõelda, kui kaua oleme siin ühe koha peal elanud, millal me saavutasime omariikluse, kui vähe meid oli, mis situatsioonis see toimus...

K. K.: Mäletad, ma rääkisin teile koolis sama asja, et poisid, kui me oleme siiamaani alles jäänud, siis… Aga nüüd on asi juba keerulisem.

E. N.: Ongi, sest nüüd oleme kapitalismis. Ja meil ei olnud tollal ettekujutust sellest, mis on kapitalism. Nägime parimal juhul kapitalismi positiivset külge, nö klantspilti, või siis lugesime Marxi «Kapitali» ja uskusime, et tõepoolest – ekspluateeritakse. See oli väärastunud pilt ühiskonnast, kus raha määrab väga palju.

K. K.: Üks osa teatriga tegelevatest või teatrist huvituvatest inimestest peab äärmiselt oluliseks seda, et tuleks ära lammutada repertuaariteatri süsteem ja teater eksisteeriks ainult projektiteatri põhisena. Ütlen kohe ära, et mul on sääraste vaadete apologeetide puhul alati selline tunne, et – anna mulle andeks, sõbrake, aga sa ei saa ju niigi hakkama, mis sa siis veel teeksid?

E. N.: Olen lõpetanud kunagise Tallinna 4. tehnikakooli ehk rätsepakooli ja tunnen rätsepatööd, sellepärast toon sellest valdkonnast ühe näite.

Kui rätsep ütleb mulle, et inimesed käivad liiga palju ülikondades ja rohkem võiks olla hoopis liibuvat kangast, mis hõljub vabalt sinu ümber, siis ma jääksin teda väga hea meelega uskuma ja võib-olla loobuksingi oma ülikonnamõttest ja annaksin talle tellimuse õmmelda seda liibuvat või hõljuvat kangast. Aga kui ma kuuleksin, et tegelik põhjus, miks ta seda soovitab, on see, et ta ei oskagi ülikonda õmmelda, siis ma vist läheksin teise rätsepa juurde.

Kui seda, et midagi võiks teha kardinaalselt teistmoodi, räägib inimene, kes oskab käsitööd, on mul selle inimese vastu usaldus. Aga kui see tuleb inimese poolt, kes ei valda käsitööd, siis ma hakkaksin mõtlema, et ta lihtsalt õigustab oma oskamatust.

K. K.: Mida võiksime selle 100 aasta juures oma bilansis plusspoole peale kanda?

E. N.: Mina paneksin plusspoolele kõik, mis praegu olemas on. Ja ma loodan väga, et me ei tee eesti teatri aastaga endale karuteenet, et inimene, kes käib teatris väga harva või ei käi üldse, veendub veel enam selles, et teatrile antakse liiga palju raha.

Kui lehtedes on maksumaksja raha eest suured reklaamipinnad punase pildiga, millel on keegi poiss, juuksed püsti peas, ja televiisoris saated, kus inimesed üksteise võidu kiruvad, mis valesti ja halvasti on, ning kui ma siis veel loen ajalehtedest kriitikat, et see ja see on jama ja seda ja seda pole vaja, siis ma ütlen lõpuks tõesti, et kuulge, teatri peale raisatakse liiga palju raha. Ja kui see sünnib, siis on vilets lugu. Nii et kui me selle 100. aasta üle elame ja midagi eriti ei juhtu, ehk kõik jätkub samamoodi, siis on väga hästi.

K. K.: Sa ise tõid sisse teatrist kirjutamise teema. Mis funktsiooni peaksid teatrist kirjutavad inimesed ühiskonnas täitma?

E. N.: On väga hea, kui igal teatril on oma tee, oma kunstiline programm, oma eesmärk ja oma nägu. Kui igal teatril on oma publik.

Aga ma ei lisaks sinna, et igal teatril võiks olla oma kriitik. Kriitiku funktsioon peaks olema olla objektiivne. Märgata ja toetada seda, et üks või teine teater on leidnud oma tee. Ja kui üks teater käib sellel teel teist, kümnendat või neljakümnendat aastat, siis tuleb seda toetada. Praegu on teatrikriitikud pigem reporterid. Samas ei saa neid vist ka süüdistada, sest me elame kapitalismi tingimustes.

Ühte asja tahaksin küll neile südamele panna. Loomulikult on igal inimesel võimalik arvata nii või naa, aga praegu olen märganud – neil, kes kirjutavad, on seda võibolla raske uskuda – et väga paljud, kellest kirjutatakse, enam ei loe seda või vaatavad diagonaalis üle või vaatavad ainult kirjutaja nime. Ja tulemus on selles, et tegijatel tekib mitte ainult kirjutajate, vaid üksteise suhtes eelarvamus. Olen märganud, kuidas mõni teises teatris töötav inimene on vaadanud meie teatri poole eelarvamusliku pilguga.

Toon väga lihtsa näite – on ülbeks läinud, ei hooli teistest jne. Meie siin niimoodi ei tunne ega mõtle. Samamoodi olen märganud, et ka mul endal on teise teatrisse minnes eelarvamus. Ja ma ei ole seda eelarvamust oma peas välja mõelnud, selle on tekitanud ajakirjandus, ehk need inimesed, kes teatrist kirjutavad, vastandades eri teatrites olevaid tegijaid, suundumusi: see on parem ja see on halvem, või veel hullem: see on õigem ja see on valem.

K. K.: Näiteks «Rakvere tegi Linnateatrile ära» kahe «Boob teab» lavastuse puhul.

E. N.: Tegijaid ja esteetikaid ei saa vastandada. Igal loojaisiksusel on oma nägemus ja see on suur õnn. Ei saa öelda, et üks teater teeb õigemini kui teine. Kui teatriinimesed saaksid omavahel kokku, selguks, et nad kõik võiksid mingite probleemideta töötada ühes teatris, ühe suurepärase lavastaja suurepärases lavastuses.

K. K.: Bertolt Brecht pidas oma «Vaseostus» vajalikuks, et lavastajal oleks juures ka dramaturg, filosoof või teoreetik. Tunned sa puudust inimesest, kellega maha istuda ja teoretiseerida, üritada kogu seda kummalist pilti kuidagi lahti seletada, mingeid arengutendentse ära aimata? Minu elu üks ilusamaid ja viljakamaid aegu oli see, kui Mati Unt oli meil kirjandusala juhatajaks. Meil oli, millest rääkida, mida arutada. Tartus koolitatakse teatriteoreetikuid. Ootaksid sa sealt kedagi?

E. N.: Ma pean ütlema, et ma ei oskaks nendega rääkida. Ja mitte sellepärast, et süü on neis.

K. K.: Põlvkonnad on erinevad.

E. N.: Ilmselt on ka põlvkonnad erinevad, aga ennekõike koolid. Selles koolis, kus näitlejad ja lavastajad on õppinud, on üks eesmärk, Tartus on teine. Ja ma ei anna üldse hinnangut, kumb kool on parem või õigem, nii ei tohigi teha. Üks kool peab teatri juures olulisemaks ühtesid aspekte, teine teisi ja nende aspektide kokkupõrget võimegi aeg-ajalt ajalehes märgata.

K. K.: Mina ise tunnen hetkel puudust protsessist, kuidas mõtestada kõike seda, mis tegelikult toimub. Praegu lähenetakse sageli nii, et see mulle meeldib ja see mulle ei meeldi. Aga milline on dünaamika tegelikult?

E. N.: Et seda mõista, peab inimene tundma väga hästi teatri spetsiifikat ja mitte kõrvalt vaadates. See on sama asi – kui rätsep ülikonda õmmelda ei oska, ma umbusaldaksin tema ükskõik milliseid väljaütlemisi selles valdkonnas. Kui inimene, kes ei ole elanud perekonnaelu, hakkab rääkima laste kasvatamisest, siis ma kahtleksin selles. Väga raske on oodata, et inimene oleks võimeline üldistama ja nägema protsesse, mis toimuvad eesti teatris tervikuna, töötamata päevagi teatris.

K. K.: Kas on midagi, mida sa radikaalselt tahaksid muuta?

E. N.: Praegu on minu meelest see aeg, kus olulisem on hoida ja säilitada. Aga kui muutmisest rääkida, siis üks asi on küll. Ma ei pea õigeks kommertsürituste toetamist riigi poolt. Teatud asju peaks nüüd juba julgema lahus hoida. Ma ei räägi ainult muusikalidest, see puudutab kõiki kunstivaldkondi – kui tegemist on rahateenimise eesmärgil tehtud üritusega, siis ei peaks seda riiklikult doteerima.

Kuidas vahet teha? Väga lihtsalt. Ütleme näiteks, et Ugala teater toob välja lavastuse, kusjuures teatripileti hinnaskaala on kokku lepitud. Lavastus õnnestub. Kui Ugala tõstaks seepeale piletihinna kahe- või kolmekordseks, hakkaks ta teenima raha. Aga kui ta jätab piletihinna samaks, siis see asutus ei tegele rahateenimisega. Arusaadavalt ka vastupidi. Praegu valitseb selles valdkonnas segadus. Toon veel ühe näite.

Oletame, et Linnateater otsustaks teha «Ooperifantoomi», küsiks oma eelarvele veel Kultuurkapitalilt lisaraha ja teeks selle lavastuse siis riigi raha eest Linnahallis nagu Smithbridge Productions, mis on eraettevõte. Ma ei peaks seda õigeks. Las sellega tegeleb projektiteater. Need asjad on vaja selgeks rääkida, kuhugi kriips vahele tõmmata.

K. K.: Kui palju sul veel püssirohtu sarves on? Küsin sellepärast, et tean, mis tähendab seda ametit pidada. Ütlesid mulle kunagi, et ükskõik mis hinnaga, aga vähemalt ühe aasta istud kauem kui mina… Oled ealt juba jõudnud neisse aastatesse, kus inimene, vaatamata sellele, et tal on lapsed ja pere, hakkab ennast üksikuna tundma.


E. N.: Siia tulles ma ei mõelnud seda, et kas aasta või kaks või kolm. Kindlasti teadsin, et mitte aasta – aastaks ei ole mõtet tulla, kaheks ka mitte. Mul on sisimas kogu aeg olnud mõni tähtaeg ja kui see on hakanud lähenema, olen erinevatel põhjustel leidnud uue tähise. Ma ei varja, et üks tähistest oli see, et oleksin siin teatris vähemalt aastakese kauem kui mu oma õpetaja. Aga praegu on üks teine tähis ja see on mul seesmiselt olemas.

K. K.: Seda ei olegi vaja välja öelda. Oluline on see, et on motivatsioon.

E. N: Motivatsioon on praegu olemas. Loomulikult on vahel kõrini ja kirjutad mõttes juba lahkumisavaldust jne. Ning ma saan aru, et kergem, kasulikum ja mõnusam oleks olla vabakutseline. Aga olen mõelnud, et küllap ma jõuan. Pealegi olen kokku saanud imelise direktoriga. Ma pole seda talle kunagi öelnud ja ma ei tea, millal ma seda teen. Ma ei taha ja mul ei ole õigust neid inimesi alt vedada, kes siin on, sest tõusta praegu püsti ja öelda, et aitäh, väga tore oli, aga mul on nüüd uued jahimaad ja «uued väljakutsed», oleks vastutustundetu. Ma arvan, et väga paljud inimesed võtaksid seda reetmisena.

Küsiksin nüüd sinu käest ühe küsimuse, sest mõtlesin, et sina küsid seda minult, kuigi tean mõlemaid vastuseid ette. Mis sa arvad, kas sul oli omal ajal raskem? Kas nõukogude sotsialismi tingimustes oli raskem olla ühe teatri juht, või on praegusel ajal?

K. K: Vastan sulle ühe näitega. Kunagi tehti minuga üks teleintervjuu, mille viimane küsimus oli, mis on õnn. Ma ütlesin, et oleksin õnnelik siis, kui ma saaksin elada nii, et ei peaks iga päev valetama. Ja minu jaoks ongi kõige suurem šokk, et ma pean täna täpselt samamoodi valetama, vaatamata sellele, et meil on iseseisvus.

E. N: Ainult valed on teised.

K. K: Jah, aga ma olen sunnitud valetama. Individuaaltundi ei tohi olla, on rühmatunnid – samas rühm koosneb ühest inimesest. Miks ma pean 60. eluaastal iseseisvas Eesti Vabariigis sellega oma ajusid vaevama?

E. N: Ma teadsin seda vastust ette – raskused on lihtsalt erinevad. Oleme sunnitud valetama teistes kohtades ja teistest asjadest. Sina pidid ennast tõestama ühes kohas, võitlema nende tuuleveskitega, nüüdsed peanäitejuhid peavad võitlema teiste tuuleveskitega.