Kuukommentaar: Kes peab päästma Eesti kergejõustiku?

Mõne mehe arvates võib miljoneid lausa õhust võtta. Möödunud aasta lõpus, kui Eesti Kergejõustikuliidu juhatus tänavust eelarvet kokku klopsis, haigutas tulude real suur tühimik.

Ehk juhtus täpselt see, mille eest olin mullu siinsamas kommentaariveerus kolmel korral hoiatanud – et tunamullu võimu haaranud uued kergejõustikujuhid eesotsas alaliidu presidendi Sven Mikseri ja tollase «riigipöörde» peaarhitekti Aivar Karotammega ei suuda spordialade kuningannat kodumaal elus ja õitsengus hoida, vaid lasevad tal koomasse vajuda.

Ei saa ju lasta sel juhtuda.

Siis ütleski Karotamm, tuntud kergejõustikumänedžer, juhatuse koosolekul peasekretär Marek Helinurmele, et too kirjutaks lihtsalt kaks miljonit krooni eelarvesse juurde. Ja kui Helinurm, tänini Eesti 400 meetri tõkkejooksu rekordimees, protestida püüdis, tuli ühe koosolekul osalenu kinnitusel Karotammelt vastuseks: «Sina ole vait! Sina teed nii, nagu meie ütleme.»

Tookord siiski ei teinud. Kaks miljonit jäi eelarvesse kirjutamata – seda polnud olemas ega paistnud tulemaski. Eesti kergejõustiku rahaprobleem kummitab edasi, järjest süvenedes.

«Uhuuu!!!» tahaks siinkohal hüüda kõigile kergejõustiklastele, treeneritele ja eriti klubidele: kuidas te võite juba aasta

aega tuimalt pealt vaadata, mismoodi teie laev põhja läheb? Ärgake ükskord üles!

Las ma tutvustan teile veelkordseks äratuseks tegelikku eelarvet, mille heade inimeste vahendusel hankisin – ja unustagem nood muinasjutulised arvuread, mida alaliit viimasel ajal oma maine upitamiseks on levitanud.

Must valgel on näha, et tulude real seisab 15,169 miljonit krooni ning kulude real 17,5536 krooni. Seega on eelarve 2,3846 miljoni krooniga miinuses. Maakeeli öeldes jääb tänavu iga kuu ligi 200 000 krooni kusagilt puudu.

Kahjuks pole see ainus halb uudis. Möödunud aasta viimase päeva seisuga ootab kergejõustikuliidult eelmise hooaja eest firmadele ja klubidele tasumist 2,3 miljonit krooni.

Selleks, et maksta välja mullused noortespordisummad, on alaliit võtnud juba selle aasta arvelt kultuuriministeeriumist ligi pool miljonit krooni krediiti.

Rahakitsikuse põhjus pole ainult selles, et uus juhtkond, kelle eestkõnelejana oli Karotamm lubanud «riigipööret» korraldades ise mitu miljonit alaliidu kaukasse tuua, on osutunud raha leidmisel küündimatuks. Asi on ka selles, et osa sellestki napist rahast, mis nüüdsetel juhtidel võrreldes eelmise juhtkonna rekordilise, 19,8 miljoni kroonise eelarvega õnnestus kokku saada, on sisuliselt lennanud korstnasse.

Enne kergejõustiku MMi Helsingis ostis alaliit kokku 750 000 krooni eest pileteid, et müüa need edasi oma toetajaile. Paraku jäi neid 200 000 krooni eest müümata. Lõpuks läks poolesaja tuhande eest pääsmeid lihtsalt kingituseks, kuid 152 000 krooni jagu istub neid jätkuvalt raamatupidamisarvel. Ometi oli Karotamm nurisenud, miks ostis alaliit pileteid vaid 750 000, mitte pooleteise miljoni eest.

Samas lubas Karotamm eelmise aasta algul hankida kas Mizunolt, Asicsilt või Nike’lt koondislastele varustust. Lubas ja lubas, aga ei hankinud, sest tahtis nimetatud firmasid siduda ka lubadusega, et medalivõitude korral maksaksid nood sportlastele sadu tuhandeid kroone preemiat. Firmad sellega ei nõustunud ning viimaks tuli alaliidul leida eelarveväliselt 200 000 krooni, et soetada vajalik esindusvarustus Ilveselt.

Ja kus on nood Karotamme lubatud miljonid?

Neid pole. Nii ei jäägi üle muud kui minna Eesti kergejõustiku pankroti vältimiseks üle kulude kokkuhoiule. Ja tähelepanu, tipud, nüüd lähete löögi alla ka teie!

Eelarvele lisatud kokkuhoiuveerult on näha, et nimelisi toetusi sportlastele on plaanis kärpida neljandiku võrra ehk 425 600 krooni jagu, sportlaste stipendiume ja treeningutoetusi aga koguni kahe kolmandiku võrra ehk 816 000 krooni jagu. Lisaks on kavas kärpida näiteks heidete projekti kümnendiku ja mitmevõistlejate summasid seitsmendiku võrra.

Tundub, et Andrus Värnikul, Gerd Kanteril, Aleksander Tammertil ja teistel Eesti ässadel, kes seni on võinud kergejõustiku üleüldisest käekäigust suhteliselt muretult mööda vaadata, on viimane aeg juhtide vastu mässu tõsta. Kui nad ikka tahavad tippspordis jätkata.

Sellal kui Mati Lilliallik suutis BIG-pangalt võluda välja miljoni Eesti kergejõustiku Kuldliiga käivitamiseks, vegeteerib suur osa alaliidu juhatusest jõude. Või tegeleb parimal juhul oma naha päästmisega. Selle stsenaarium on järgmine: süüdlaseks tuleb lavastada alaliidu peasekretär Helinurm – tema patt: valeandmete esitamine (aga ärgem unustagem, kelle survel!) –, et juhatus saaks seejärel tagasi astuda ning Mikser vaikselt ja märkamatult kogu täiega poliitareenile naasta.

Selline käitumine oleks alatu. Vastutama peab president, punkt. Ent mitte üksnes tema. Vastutavad ka klubid, kui nad jätavad lähiajal kokku kutsumata volikogu erakorralise koosoleku. See oleks ainus lootus päästa Eesti kergejõustik vajumast pankrotisohu. Sinna vajuksid kaasa ka Värnik, Kanter ja Tammert.