Sepp Heigo Jelle avaldas raudraske raamatu sepistest

Heigo Jelle väravad kaunistavad nii valitsuse residentsi Stenbocki majas kui ka Toompea lossi sisehoovi. Foto: Heigo Jelle

Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna dotsent Heigo Jelle on välja andnud raamatu, mis tutvustab tema viimasel 15 aastal tehtud sepiseid.

Sepakunstist ja seppadest ei kirjutata just tihti. Võibolla nad ei sobigi ajakirjandusse? Tundub, justnagu oleksid nende teod ja mõtted liiga igavikulised, raudrasked ja muutumatud.

No mida on ühel sepal öelda trendide kohta, mida pakkuda Hulludel Päevadel või millise allahindlusega üllatada suuri kaubamaju kammivaid jõulumehi?

Mütoloogiline

Heigo Jelle on murdnud läbi sest kiirete uudiste ringkaitsest ja andnud välja raamatu, mis vaatamata meid ümbritsevale ja pidevalt siia-sinna sähvatavale infopilvele, jääb silma igale ilusat raamatut hindavale inimesele. Süvenedes selgub aga eriti meeldiv tõsiasi: see pole kaugeltki lihtsalt niisama ilus väljaanne, see on sügav elamusraamat.

Püüda mahutada paarile raamatulehele suurt rauast väravat ja tema lugu – ei usu, et see lihtne on. Et oleks kuulda, missuguse kriginaga see avaneb ja näha, kuidas hoovi langeb lukustatud värava mustriline vari. Ja kaminad! Kuigi esitatud traditsioonilisel moel (üldvaade ja detail) on neis kõigis just äsja kollet külastanud tule veel läikivpuhta tahma jälg.

See pole ainult hea foto ja valik, mis Heigo Jelle senise sepatöö nii elavalt kokku võtab, see on mitmete suurepäraste metalliraamatute kujundaja Pärtel Eelma eksimatu silm ja ju metalli teemale ka õiges rütmis kaasa tuksuv süda.

Leht lehelt rullub lahti ühe sepa senikäidud tee. Heigo Jellest saab raamatukangelane, kuigi teda ennast esinejana on seal väga vähe.

Need on tema tööd ja mõned üksikud, justkui manifestina mõjuvad arvamusavaldused, mis loovadki selle, pisut ehk isegi mütoloogilise sepa tegelaskuju.

Kuigi Jelle, nagu ka teised sepad, kasutab mitu tuhat aastat vanu rauatöö võtteid, ei meenuta ta tööd sugugi minevikku.

Tema sepised kuuluvad orgaaniliselt meie tänapäevaellu, me kõnnime neist mööda (väravad), teeme neisse tule (kaminad), lülitame nad põlema (valgustid), kinnitame rinda (ehted). Jelle töödes iseenesest pole midagi mõistatuslikku, pole seal ei peidetud märke ega salapäraseid kujundeid.

Valged lehed

Nagu sepalõõtsa kohalolu märgiks jätab Pärtel Eelma raamatusse valgeid lehti. Ei, mitte palju. Just nii, nagu miski suur hingaks jõuliselt sisse, teeks hetkelise pausi ja siis – pahisedes välja. Väljahingamiskohtadel on Heigo Jelle sõnaahtrad ütlemised oma töö ja sepakunsti kohta üldse.

Seegi sobib juba muinasajas sepa ümber tekkinud salapärasuse looriga: tugev ja karm mees, kes teeb tulest ja rauast mida iganes soovib, ja pikka juttu pajatada ei viitsi.

Vanasti tegi sepp küll peaasjalikult relvi, tänapäeval on rauast saanud rohkem silmailu loomise materjal, kuigi ka relvad (ja väga imposantsed relvad, sealhulgas ka alati imetlust äratavast triibulisest terasest ehk damaskusest) ei puudu Jelle loomingust ja raamatust.

Raamat toob väga hästi välja selle, mille järgi Heigo Jelle sepised eksimatult ära tunneb.

See on puhas jõuline vorm, mida rõhutavad ainulaadselt napid, väga selge joonega sõlmed, punutised, keerud ja kohati lausa uskumatult pehmed süvendid detailides, mis mõjuvad nagu vajutuse jäljed savis, millest tules on saanud raud.

Kuidas ta seda teeb? Kui palju seal on tema tahtmist, kui palju raua ja tule tegemist?

Nii et ikka, ka selles, igasugust salapära justkui hajutama pidanud raamatus ei pääse sepp sellest, et teda vaadatakse nagu seisaks ta oma tule ja rauaga möllamises teiste lihtsurelikega võrreldes mitu sammu tarkade kivi saladusele lähemal.

Või mine tea, ehk keedab seal podisevas sepakojas kuldagi!

Raamat

Heigo Jelle

«1986–2005»

Kujundas

Pärtel Eelmaa

Kirjastus HJ, 2005