«Kaks päikest» näitab teistsuguste lugude võimu

Tambet Tuisk (vasakult), Jaak Prints, Kristjan Sarv ja Gert Raudsep jutustavad lugusid nii, et igav ei hakka. Foto: NO99

Aegadest hallidest saadik on novembripimedas värtnavurina saatel, peeruvalgel me esivanemad istunud, puulusikat vestnud ja lastele lugusid rääkinud.

Lool on vägi. Lugu arendab. Manab vaimusilma ette tegevuse, avab kujutlusvõimet. Lugude jutustamise ja kuulamise kaudu kandub identiteet. On kandunud.

Lugu on vanem kui kirjasõna. Ja palju vanem kui multikas.

Istuvad vagusi, kuulavad

NO94 ja «Kaks päikest» on intellektuaalne lasteteater. Vägisi kandub selline sõnapaar meelele, ent mis seal siis ikka nii väga intellektuaalset on, kui süveneda.

Laval on neli näitlejat, kes sisemise pingestatuse (vaid viimases loos kukub sisemine temporütm veidi ära ja see paistab ka lastest koosnevast publikust) ning mini-meelse efektitsemise ja tegevusega lastele lugusid jutustavad. Jaan Kaplinski tõlgitud loodusrahvaste muinasjutte.

Intellektuaalsus tõuseb märksõnaks vaid seetõttu, et vorm, rahulikult vulisev tekst, on tänapäeva lastele suuna-

tud kraaklevast visuaalesteetikast kaugel. Ei sähvi välgud, ei kõmise kõu, ei paugu püstolid.

Ja lapsed kuulavad, istuvad vagusi ja panevad tähele, lasevad lool joosta ja endaga haarata. Toimib.

Üllatavalt toimib, sest vastavalt tavaarusaamadele peaks me lapsed sellisele laias kaares koha kätte näitama. Me oleme harjunud mõtlema, et laste vastuvõtulävi on teise koha peal – lihtsa unejutu või vestetud muinaslooga ära mitte püüagi kannuseid teenida.

NO94 tõestab veenvalt, et see pole tõsi. Tõestab veel rohkem: ajuloputuse ohvriks on langenud ka lapsevanemad, kes usuvad, et lapsi köidab ainult agressiivne, värviline virvarr.

Jah, ja juba rohujuure tasandil on hirmutav, et see, mis iseenesest on normaalne, saab meelel kohe märgiks «intellektuaalne». Loputatud on meie kõigi ajud.

Niipalju lavastuse sootsiumisse paigutuvast taustast.

Tõsi on, et sellise lavastusjoonise, kontseptsiooni valimisega läks Andres Noormets riskile, mis praegu vast ainult numbriteatris, Von Krahlis ja VAT-teatris võimalik on. Hea on.

Teistsugused lood

Lugudest. Ka lood on teistsugused. Nii-ütelda meie tavaloogikast erinevad. Teistsuguse gradatsiooniga, nihkes. Puänteeritud ehk küll, aga teistmoodi.

Ehk suurim erinevus on, et nende lugude lõpus ei sünni moraliseerivat otsest õppetundi, pisikesed õpetuseivad on lugude sees, või siis on terve lugu tervikuna uut vaatenurka avav.

Seda enam on NO99 saavutus, tema riskijulgus märkimisväärne.

Ja kui viimases lauses norida – esietendusel juhtusid sisemisest pingest väljakukkumised ja kohati ehk jäi lavastusjoonis liig verevaeseks, aga need on kohad, mis näitlejad sissemängimisega ära täidavad.

Uuslavastus

«Kaks päikest»

Tõlkija Jaan Kaplinski, lavastaja Andres Noormets (Endla), kunstnik Ene-Liis Semper

Osades Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints ja Kristjan Sarv

Esietendus 10. novembril teatris NO94