Kersti Heinloo: näitleja minus vajab präänikut

Kersti Heinloo tunnistab, et soovib poeg Oskarile seltsiks veel mitut last. «Ma tean, et need lapsed juba ootavad, aga neil tuleb veel natuke oodata,» ütleb näitleja, kellel endal on õde ja kaks venda. Foto: Lauri Kulpsoo

Vanemuise laval viis hooaega publikut võlunud näitlejanna Kersti Heinloo lõpetas kuu aja eest koduteatriga töölepingu ning sõidab välismaale õppima. Teatrit armastab ta väga, aga millisel laval tulevikus jätkab, seda ta veel ei tea.

Kuidas te oma sünnipäeva tähistate?

Sel aastal vist ei tähistagi eriti. Kõige toredamad sünnipäevad olid siis, kui me Janekiga [Kersti Heinloo elukaaslane Janek Joost – E. J.] tuttavaks saime ja ta korraldas mulle tõelisi suurüritusi: tuli mulle sapikaga järele, sidus mul silmad kinni, kandis mu kätel kuhugi, keerutas, et ma aru ei saaks, kus olen...

Suurim kingitus on see, kui sõpradele meelde tuled, kui nad helistavad ja külla tulevad.

Trafaretne küsimus, aga kui te poleks näitleja, kes võiksite siis olla?

Mulle meeldiks olla hipilaadne inimene, kes rändab mööda ilma. Aga eks ma üritan nüüd rännata ka, rännukirg on kuidagi hästi lõõmama löönud.

Rännukirg viib teid septembris Inglismaale õppima?

Jah, viib sinna ja on viimasel aastal viinud Moskvasse, Iirimaale, Islandile... Inglismaal lähen õppima Brightoni filmikooli, aga ma ei oska sellest veel midagi rääkida. Üldse on mineku juures veel lahtisi otsi, oleme perega ärevuses ja segaduses.

Eks see minu õppimine on rohkem kirg ilma ja inimesi näha, aga palju olulisem on praegu see, et mu 16-aastane Downi sündroomiga vend Märten sai sisse Astangu toimetulekukooli. Mis see minu õppimine, paljud ju käivad! Suursündmus on ikka see, et mu vend hakkab omaette elama, õpib oma elu korraldama, rahaga ümber käima.

Mida on Märten teile õpetanud?

Esiteks ma taban aeg-ajalt ennast kasutamas tema käitumisjooniseid või reageerimisviise, kui on vaja kehastada mõnda lapsemeelset tegelast. Teiseks on ta äärmiselt positiivne inimene, see on täitsa uskumatu, kuidas ta võib komplimente teha! Näiteks ütleb mulle: «Ma tänan sind, et sa oled mu õde!» Ma ei tea, kust ta seda õpib.

Samamoodi õpetab mu poeg Oskar nägema igal pool ootamatuid ja üllatavaid asju. Näiteks, kui ta ütles, et kalad on vee all, mitte vee sees. Või kui ta lasi mulle pimedas toas taskulambiga valgust suhu ning kui ma siis suu kinni panin, oli ta veendunud, et pool valgusest, mis ma läbi hammustasin, on mul suus alles.

Olete välimuselt selline traagilise kangelanna, femme fatale tüüp. Ega see teistsuguste rollide saamist seganud ole?

Ma olen ka põrsast ja rebast mänginud! Ma ise arvan – kui see ei kõla nüüd talumatu ülbusena –, et ma võin kõike mängida, mõne asjaga peab lihtsalt rohkem vaeva nägema.

Tundub, et kangelannasid pannakse mängima alati natuke pikem naine, sest inimestel seisab kuskil alateadvuses, et kangelanna peab olema pikk ja sale, ta ei saa mingi junn olla (naerab). Kuigi ma usun, et hea näitleja on võimeline kõik ära mängima, see on näitleja kiirguse küsimus. Mõnel näitlejal tuleb see kiirgus vanusega, mõnel on algusest peale olemas.

Kas näitleja saab kiirgama õppida või on see pigem jumalast antud?

Eks see ole ikka jumalast antud. On olemas selline talendiliik, kes suudab laval elustada mingeid tegelasi. See on samamoodi nagu maalikunstis, joonistada võib igaüks, aga kunstnik kuidagi puudutab sind.

Aga teil on see kiirgus?

Mul endal on seda raske hinnata. Vahel on lava hästi külm koht, siis, kui ma ei ole oma rolliga veel täiesti kokku saanud, siis on laval väga raske ringi liikuda. Aga kui ma juba mõistan rolli, siis tunnen, kuidas ruum läheb soojaks. Võib-olla on see kiirgus?

Teater No 99 meelitas Vanemuisest ära Tambet Tuisu ja Jaak Printsi, ehk meelitab teidki? Seda enam, et lõpetasite 1. augustil Vanemuisega töölepingu.

Kindlasti oleks huvitav olla ühe teatri sünni juures, aga mind pole sinna kutsutud. Mulle meeldib oma töös olla patrioot, aga kui mul ei ole olla millegi patrioot, satun segadusse. Mulle meeldib sügavalt uskuda institutsiooni, kus ma töötan.

Te Vanemuisesse enam ei usu?

Ei oska öelda (mõtleb pikalt – E. J.). Kui öeldakse, et anna piitsa ja präänikut, siis mina arenen ikka pigem präänikut saades. Ma pean tundma, et ma olen oluline ja et mind armastatakse. Ma olen siin saanud küll väga häid rolle, aga eelkõige tänu Matile [Mati Undile]...

Arvasin, et Matist tuleb kindlasti juttu, ja mõtlesin, et räägin temast mõne toreda loo. Mulle meenus, kuidas «Meistri ja Margarita» proovide ajal jättis ta mulle ja Janekile valvelauda väikse kirjakese: «Te võite mulle öösel helistada.»

Teine tore lugu oli ühel aastavahetusel. Olime Kärt Tominga juures, Mati elas tema lähedal Kadriorus. Matil oli teatavasti 1. jaanuaril sünnipäev, võtsime siis julguse kokku – ikka selline korüfee – ja läksime külla. Ta võttis meid nii toredasti vastu ja arvas, et suurimat hoolitsust minu suhtes näitab see, kui mina saan tema sünnipäevatordilt kreemiroosid endale.

«Meistris ja Margaritas» seisite alasti laval – isegi rasedana – ja lasite ennast veretaolise ollusega üle valada, «Eebenipuust tornis» käisite alasti ujumas. «Romeos ja Julias» mängisite kitseneiut, külapoisi kirgliku armastuse objekti. Kas on üldse midagi, mida te laval ei teeks?

Väga raske küsimus! (Naerab – E. J.) Lava on ju koht, kus kõike tehakse mängult. Ma olen laval võimeline ka tapma. No sellist väga naturalistlikku asja, nagu tänapäeva Euroopa teatris, et astutakse vahekorda, sellist asja – ei-ei. Ei tea, kas eesti teater üldse jõuab kunagi selliste asjadeni, ja kas on vajagi. Kõike saab ju ka mingite kunstiliste vastetega näidata.

Kersti Heinloo

• Sündinud 6. septembril 1976 Pärnus

• 1994 lõpetas Pärnu Lydia Koidula nimelise gümnaasiumi,

• 2000 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli näitleja erialal

• 2000–2005 töötas näitlejana Vanemuise teatris

• Vabaabielus näitleja Janek Joostiga, peres kasvab 3-aastane poeg Oskar

Arvamus

Kärt Tomingas , näitleja ja laulja:

Saime Kerstiga tuttavaks 2001. aastal «Verevenna» proovides, mu tähelepanu köitsid tema suured soojad punased sussid, millega ta proovides ringi susserdas.

Meid ühendab huvi kõige loomingulise vastu, samuti mingi otsekohesus. Me ei pea üksteisega väga kaua sõnu otsima, saame omavahel ruttu hakkama. Erinevalt minust oskab Kersti olla kahe jalaga maa peal, minul on sellega kohati raskusi.

Sõbrad on ikka üksteisele toeks. Kui Kersti tuleb Tallinna, pakun mina talle varjualust; kui mind visati kord päevapealt majast välja, võtsid Kersti ja Janek mu samal päeval oma koju.

Tambet Tuisk , näitleja:

Olen nagu Kerstigi Pärnust pärit ja esimest korda kohtusime me Päikeseraadios. Mina olin seal uudistetoimetaja ja vaatasin, et mida see tüdruk siin küll tegema hakkab. Kui ma õigesti mäletan, olid tal erkpunased sukad, kärtspunane pea ja seljas kummimantel.

Kerstiga on väga tore koos mängida, sest ta on väga töökas, mõtleb kõik hoolega läbi. Tal on oma nipid ja nõksud, kuidas rolle teha, minu teada kirjutab ta neid läbi.

Kersti on julge, ta on inimene, kes seisab enda eest.