/nginx/o/2013/09/04/2038315t1h80f6.jpg)
Ardo Ran Varrest on viimasel ajal üha harvemini püüne peal näha. Selle asemel istub ta draamateatri väikeses helistuudios ja nokitseb muusikat komponeerida. Peamiselt lavastustele, ent mitte ainult sel reedel jõuab esiettekandeni tema esimene suurem filmiteos, muusika klassikalisele tummfilmile «Tartüff».
Tegu on elava ettekandega, film ja muusika üheskoos, viies linnas järjest, esitajaks ARV Ensemble ehk Varrese enese bänd. Kes juhtus mullu Kriminaalse Elevandi «Nosferatu»-tuurile, teab, kuidas see kõik käib. Siiski, väikese erinevusega, nagu rõhutab Varres ise nimelt, showd, ka kõige väiksemat, ei ole ega tule. Esiplaanil on film. Ja muusika.
Harinud ennast ise
«Eks ta selline eksperiment ole,» tunnistab Eesti Draamateatri muusikajuhina tegutsev Varres tagantjärele. «Või, nagu öeldakse, koolitöö. Ilma piirideta. Võisin teha ükskõik mida, ja tegin ka. Vaatasin lihtsalt filmi ja lasin tulla sellel, mis tulema pidi. Juhindusin pildireast, tollase ajastu sisse sügavuti ei läinud.»
Küllaldast inspiratsiooni andis Friedrich Wilhelm Murnau mõistulugu ise õigemini, selle sobivus tänasessegi konteksti. «80 aastat pole siin midagi muutnud, värskelt mõjub nii pilt kui teema pole ju kahepalgelisus, mida film käsitleb, kusagile kadunud.»
«Tartüff live» ehk teos tellole, saksofonile, akordionile, kontrabassile ja löökpillidele sündis koos pausidega kahe kuuga. «Ootamatult see ju tuli, aga ei saa öelda, et ma poleks selleks valmis olnud. Olin just mõelnud, et täispikale filmile oleks huvitav muusikat luua. Tõsi, tänapäevasele, aga lõpuks, film on film.»
Varem on Varres helitausta kirjutanud Eesti esimesele mängufilmile «Karujaht Pärnumaal», mis kanti ette 2000. aasta PÖFFi avapeol, lisaks on ta mitme telefilmi, sh «Ma armastasin sakslast» ja «Stella stellaris» helilooja.
«Kuna ma juba olen selline lõhestunud isik, üht jalga pidi teatriinimene, teist muusik, siis on see sümbioos, mis mu ajus kokku saab, selline, mis naudib dramaturgilist mõtlemist ka muusikas,» alustab ta vastust küsimusele, miks just teatri- ja filmimuusika.
«Te ju teate, kui palju annab muusika ühele lavastusele või linateosele juurde. Kui me muudame muusikalist dramaturgiat, saame hoopis teistsuguse stseeni. Mind huvitab, kuidas seda saavutada. Kuidas teha nii, et tulemus oleks võimalikult efektiivne?»
Varres nimetab end komponeerimise alal autodidaktiks, ta pole lõpetanud ühtki kõrget kooli. Siiski päris puhas leht ta ka ei ole, õppinud 11 aastat Tallinna muusikakeskkoolis klarnetit.
Enese harimiseks on ta võtnud eratunde ja lugenud hunnikute kaupa tarku raamatuid. «Loovust ei saa nagunii õppida. Käsitööd on võimalik õppida küll. Lõpuks on kõik tahtmises kinni, väga palju õpib lihtsalt muusikat kuulates ja seda olen ma kõrvade vahelt läbi lasknud ikka väga palju , samuti heliloojate partituure lugedes.»
See jutt kõlab tõsiselt. Nii tõsiselt, et... on vaja küsida miks ikkagi muusika ja mitte näitlemine?
Varres jääb pikalt mõttesse. Lõpuks ütleb: «Nojah, samahästi võiks ka Jaan Tätte käest küsida, miks ta kirjutab pigem näidendeid kui näitleb. Ma võiksin siin teile sellest pool tundi rääkida, aga vaevalt, et ma suudaksin ka siis seda päris viimast tõde sõnadesse panna.»
Ometi ta üritab. «Häid näitlejaid on palju, neid tuleb kogu aeg juurde. Konkurents on tugev. Kui kogu aeg tööd ei tee, on ühel hetkel tunne, et aeg kaob käest, et ei jõuagi midagi teha. Muusika näol olen ma leidnud selle tee, kus ma saan end tõeliselt realiseerida, selles on palju rohkem vabadust ja väljakutseid.»
Sai aplausi kätte
Samas rõhutab Varres, et see on ainult üks põhjusi. «Pealegi, selliseid inimesi, kes tunneksid nii teatrit kui muusikat, on väga vähe. On väga häid heliloojaid ja on väga häid näitlejaid, aga neid, kes suudaksid seda sünteesida, on kahjuks väga vähe. See on täpselt minu ni.»
Lõplikult pole Varres siiski näitlemisega hüvasti jätnud, Vanemuise muusikalis «Viiuldaja katusel» on tal praegugi väike roll, silmapiiril üht-teist veel.
«See, et ma pole paar aastat aktiivselt näidelnud, et tähenda, et ma oleks näitlemisele selja pööranud. Kõik sõltub ikka sellest, mida pakutakse, kui huvitav see on. Tõsi on see, et ma kipun ära ütlema. Ma sain Rakvere teatris piisavalt palju laval olla, sain aplausi kätte, nagu öeldakse. See, et võtta roll vastu vaid sellepärast, et lavale pääseda, ei inspireeri mind enam. Peab olema ikka väga hea materjal, väga hea lavastaja...»
Lõpetuseks paneb ta kõigile südamele. «Olen eluaeg tegelnud paljude erinevate asjadega. Ja pidevalt põrkunud selle otsa, et tahetakse klassifitseerida, kasti panna, et oleks mugav riiulis lamada. Raske on selgeks teha, et see ei ole nii. Miks ei võiks öelda lihtsalt: Ardo Ran Varres näitleja, helilooja ja muusik.»
«Tartüff»
Tummfilmi ajaloo ühe olulisema lavastaja Friedrich Wilhelm Murnau «Tartüff» («Herr Tartüff») tuli välja 1926. aastal, aluseks Moliérei komöödia. Tegu on film filmis linateosega, kus Moliérei näitemängu ümbritseb kaasaegse tegevustikuga raam.
«Tartüff» ei kuulu Murnau kõige kuulsamate filmide sekka, ent on tähelepanuväärne näitlejate mängu ja operaatoritöö tõttu.
Tartüffi kehastab Emil Jannings, õelat majapidajannat Rosa Viletti. Operaator Karl Freund ei kasuta raamistavates stseenides grimmi, ta mängib valguse ja varjuga, kaamerapositsioonid on fotograafilised. (PM)
Filmikontsert
«Tartüff live»
2.-9. septembrini Pärnus, Haapsalus, Tallinnas, Viljandis ja Tartus