Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Lembit Peterson: lapsed aitavad leida elu aluseid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Lembit Peterson on rahul, et raskustele vaatamata toimub Theatrumis uute arenguteede aktiivne ja loominguline otsing.
Lembit Peterson on rahul, et raskustele vaatamata toimub Theatrumis uute arenguteede aktiivne ja loominguline otsing. Foto: Peeter Langovits

Lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud enda rajatud teatrile Theatrum, perele, loomingule ja vaimsetele otsingutele.

Tänaseks on teie loodud Theatrum tegutsenud juba üle kümne aasta. Millised on olnud suurimad raskused, mida peate suurimaks õnnestumiseks?

Raskusteks on ruumikitsikus, raha vähesus Aga peamiselt ka sellest tulenevalt

inimeste paratamatu ja teinekord valuline eemaldumine Theatrumi tegevusest.

Õnnestumistest rääkides – meie tegevuse arenemine kõikide kitsikuste kiuste on tõtt-öelda väike ime, mis on teoks saanud tänu Jumalale ning väga paljude heade inimeste abile ja pühendumisele. Õnnestav on tunda oma tegevuse vajalikkust ning ilusaid hetki on loodetavasti kogenud paljud, kes meie etendustel viibinud.

Ja et raskustele vaatamata toimub Theatrumis uute arenguteede aktiivne ja loominguline otsing.

Theatrum kasvas välja Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppest. Miks see lõppes?

Sealne tegevus oli aktiivne, elav, loominguline ja huvitav. Olen väga tänulik pedagoogidele, kolleegidele ja õpilastele, kes humanitaarinstituudi ja Theatrumi õppe- ja etendustegevuses osalenud on. Teatriõpe instituudis senisel kujul lõppes möödunud aastal, kuna puudusid teatriõppe läbiviimiseks vajalikud vahendid, eelkõige õpperuumid. Rändav teatrikool kurnab nii õpilasi kui õppejõude.

Lõpetanud on enamasti tahtnud Theatrumi juures edasi tegutseda, kuid oleme seni saanud proove ja etendusi läbi viia peamiselt sajaruutmeetrises toas. Samas ruumis toimuvad Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli õpilaste teatritunnid ja etendused.

Theatrum ei saa praegu tagada stabiilset ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks inimestel rohkem ja end killustamata pühendada meie tegevusele.

Kas plaanite tulevikus seda tööd jätkata?

Nende aastate jooksul on tekkinud hinnaline pedagoogikogemus. Loomulik, et tunnen endas soovi kooli jätkata.

Mul on unistusi ja ka ideid teatrikoolituse jätkamiseks. Praegu puudub raha – erakapital – teatrikooli ülalpidamiseks. Olen kindel, et Eesti teatriharidus peab olema mitmekesine, lähtuma erinevatest vaimsetest, ideoloogilistest ning esteetilistest printsiipidest. Õpilastele peab võimaldama suurema valikuvabaduse. Eluõiguse peavad saama erinevad koolkonnad.

Muidugi pakub suurt rõõmu tegevus Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikoolis.

Theatrum ei ole lihtsalt trupp näitlejaid, vaid kogukond, mis koondab kindlat mõtteviisi ja väärtusi.

Olen väga õnnelik, et Theatrum on olemas ja loodetavasti on see vaimseks... kui mitte koduks, siis sillaks paljudele.

Ka teie suur pere on osa Theatrumist, teie lapsed astuvad paljus teie jälgedes. Maria ja Marius on Theatrumi näitlejad, Laura õpib lavakunstikateedris. Milline on teie jaoks isaks olemise vastutus?

Jagades saavad rikkamaks kõik. See on tegelikult õnn, kui lapsed jätkavad samal alal. Järelikult nad hindavad seda. See annab senisele tegevusele suure lisaväärtuse.

Mõnikord on see perekondliku ja loomingulise põimumine keeruline, sageli küll ka viljakas. Oleme vastastikku nõudlikud ja respekteerime üksteise loomingut.

Perekond hoiab. Laste olemasolu õpetab armastust ning kohustab veel enam otsima ja leidma elu vaimseid lähtealuseid ning neist juhinduma. Meie kõik igatseme sisemist rahu ja harmooniat ning see on võimalik, kui püüame häälestuda südametunnistuse kammertooni järgi. Kui me ise elame seda, mida tahame uskuda, on ka lastel seda tulevikus võimalik teha.

Milline on inimeseks olemise vastutus?

Arvan, et südametunnistuse puhastamises ja järgimises.

Teie loomingu lätted on selgelt Euroopa kristlikus kultuuris. Milline maa on teile eriti südamelähedane? Milline autor?

See maa on Eestimaa. Ja siis kõik need maad, kus olen pikemalt viibinud ning mille vaimsust ja kultuuri lähemalt tundma õppinud: Prantsusmaa, Poola, Hispaania. Aga ka Vene- ja Leedumaa.

Lähedasi autoreid on palju: Tšehhovist Calderonini.

Kas Eesti on kristlik maa?

Eesti on Neitsi Maarjale pühitsetud maa ja ma olen sügavalt veendunud, et eriti Maarja kaudu jõuame Jumalale lähemale. Kui me muidugi selle pühitsuse vastu võtame ja sellel vaimsusel oma tegemisi hingestada ja suunata laseme. Õnneks oleme vabad ka armastama.

Oleme kristlased sedavõrd, kuivõrd tõesti tahame ja suudame järgida Kristust oma igapäevases elus. Selles ongi minu arvates tegelik õnnestumine, mis võib õnnestada kõiki ümbritsevaid.

Mida tähendab teie jaoks katoliiklus?

Katoliiklus annab mu elule vaimse mõõtme ja olemise mõtte. Õpetab vaimsuse kultuuri.

Ma armastan Kristuse Kirikut. Kõigele vaatamata. Või just: kõigele vaadates.

Kirik pakub inimesele imelisi võimalusi uuenemiseks Pühas Vaimus.

Mida soovite sünnipäevaks?

Olen tänulik kõikide meeldivate üllatuste eest.

Mis teil teoksil on? Mida te lavastajana lähitulevikus plaanite ette võtta?

Kokkuvõtete tegemine seni humanitaarinstituudis ja Theatrumis tehtust. Theatrumi struktuuri muutmine. Valmistumine festivalideks Trialogos ja Draama 2005. Püha Katariina kiriku hoone väljaehitamise töörühmas osalemine.

Septembris mängime jälle «Hamletit» – algavad taastusproovid. Kavandan tulevast repertuaari, käimas on ühe Calderoni näidendi proovid.

Ja valmistun algavaks kooliaastaks.

Lembit Peterson

• Sündinud 18. augustil 1953 Tallinnas

• Abielus Mare Petersoniga, kuus last ja kaks lapselast

• Lõpetas 1976. aastal näitleja ja lavastaja erialal lavakunstikateedri

• 1995. aastal lõi koos Juhan Viidinguga stuudioteatri Theatrum, mida ta ka juhib.

• Mänginud filmides («Kõrboja peremees», «Arabella, mereröövli tütar»), lavastanud Becketti «Godot’d oodates» (1976), Anouilh’ «Antigone» (1982, 1998), Molière’i

«Misantroop» (1986), Maeterlincki «Pellèas ja Mèlisande» (1998), Pessoa «Merimees» (2002) jpm.

Tagasi üles