Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Beethovenlik eesti mees Juhan Simm

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Täna möödub 120 aastat Juhan Simmi sünnist. Tartu, Vanemuine ja Juhan Simm – need kolm on olnud lahutamatud. Mulgimaalt, Kivilõppest tulnud Simm jäi Tartusse ja andiski selle linna muusikaelule 60 aasta jooksul tegutsedes oma parima.

Muusikutee algas tšellomänguga. Pöördeliseks sai Berliinist Rudolf Tobiaselt tulnud postkaart, milles ta veenis Simmi dirigeerimist edasi õppima Berliinis.

1916 sai Juhan Simmist Vanemuise koori dirigent ja 1920. aastal Vanemuise muusikajuht. Siit algas ta tegevuse tippaeg – 27 aastat juhatamas laulumänge, operette, oopereid ja sümfooniakontserte, lisaks enda muusika ligi 40 lavastusele Vanemuises.

Kõige suurema mõju ja legendilise tähenduse sai ta nimi laulupidude dirigendina. Laulupidulised andsid Simmile mitmeid hüüdnimesid – «laulukindral» või «Eesti laulupidude kuningas».

Simmi välimus oli imposantne – suured mustad juuksed, nurgeline ja ilmekas beethovenlik nägu, välkuv silmavaade. Tal oli imetlusväärne võime äratada lauljais laulmisvaimustust.

Oma heliloomingu suhtes oli Simm väga kriitiline ja lubas neist trükki mõne üksiku. Aga need üksikud koorilaulud on pärlid – ületamatuks jäänud 19-aastaselt kirjutatud «Oma saar» ja selgelt hümnilise tähendusega «Mulgimaa».

Peale nende on Simmil veel ligi 250 koorilaulu, mitukümmend instrumentaalteost. Enamik neist seisab käsikirjades. On, mida veel avastada!

Tagasi üles