Tanel Tein – kas rikutud talent?

Tanel Tein Foto: Lauri Kulpsoo

Eesti korvpalli kauane suurlootus pole teinud Euroopas nii kõrget tähelendu, nagu paljud fännid on lootnud ja soovinud. Mille taha asi pidama on jäänud?

Tanel Tein (27) on viimase aasta elanud Berliinis kui mitte just kuninga kassina, siis suurte muredeta igatahes. Kolmetoaline korter kesklinnas ja garaaž maja all, nii et isegi parkimisega pole probleeme. Ja kui, ütleme, kaob vannitoas elekter, piisab telefonikõnest ning meistrimees tuleb ja keerab uue pirni sisse.

«Stressivaba elu,» tunnistab Tein. «Saad sada protsenti keskenduda korvpallile. Tuled koju, sööd ja puhkad.»

Või liiga mugav elu? Pole saladus talle endalegi, mida paljud huvilised temast arvavad: noor andekas mees, kelle kiired edusammud ja üldsuse kiidulaul üksjagu ära rikkusid; kes pisut rohkemagi tahtmise korral võiks saavutada palju enamat, kuid kes rahuldunud sellega, mis hõlpsalt kätte jooksnud.

Mis on tal enda õigustuseks öelda?

Omal ajal peeti teid paljulubavaks mängijaks. Olete ise oma arenguga rahul?

Ma ei tea. Ei ole seda juba aastaid mõelnud. Mingil ajal, kui oled väike laps, unistad loomulikult NBAst. Aga mulle tuli väga kiirelt arusaamine, et see on lapsepõlve unistus. Järgmine aste on minna Euroopasse mängima. Teadsin, et see ei ole keeruline. Aga mis edasi? Mingi siht võiks olla – võita midagi mingi võistkonnaga –, aga see ei sõltu ainult minust. Korvpall on võistkonnaala.

Loomulikult oleks tahtnud võita nii Poola kui ka Saksamaa meistri tiitli. Aga pettumused on olnud hästi väikesed. Lõpuks oled võõral maal. Finaal, keegi peab võitma. Kaotad. Oled teine. Muidugi oled pahane. Aga samas tead, et ülehomme saad koju.

Kas sisimas tunnete, et olete saavutanud selle, milleks olete suuteline, või võiksite tahta rohkemat?

Loomulikult võiksin väga palju rohkemat tahta ja olla, eeldan. Aga korvpall ei ole mulle eluaeg olnud kõige-kõige tähtsam. Mulle on muu elu samuti oluline, see, mis käib kaasas 18-, 20- või 25-aastasega. Mind huvitavad paljud muud asjad ka, näiteks suusatamine ja purjelauaga sõitmine. Need on küll hobid, aga neile tuleb samuti aega leida.

Teatris meeldib ka käia, aga kui oled korralik sportlane, on õhtuti teatri ajal trenn.

Äkki killustate end liiga palju, selle asemel et pigem teha ühte asja maailmatasemel?

Nii kõrgele ei ole ma mõelnud. Olen väikeste sihtidega, ütleme. Väga kõrgeid sihte ei ole ma endale kunagi seadnud.

Kas teis siis ei ole auahnust ja tahet olla parim, nagu Erki Nool, Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun?

Nemad sõltuvad ainult endast. Korvpallis sõltud vahepeal 12 vennast. Sul võib olla 12 väga head mängijat, aga kui iseloomud ei sobi või keskkond, kus töötad, on halb, siis ei tule kindlasti mingisugust tulemust. Kõik kokku moodustab ühe suure terviku, mille sees mina saan olla väike detailike.

Aga te võiksite siiski olla mees, keda kõik treenerid tahavad oma satsi.

Ma ütlesin, et mul ei ole selliseid sihte. Mulle meeldib korvpall mängu pärast.

Olen seni rahul olnud. Poolas muutusin n-ö rollimängijaks, ja kui sa oled selleks juba saanud, harjud ära, saad sellega hakkama, ja kõik on tipp-topp.

Aga enda ambitsioon? Miks mitte olla see mees platsil, keda teised meeskonnas teenindavad?

Mul ei ole skooritegemise nälga juba aastaid olnud. Mul on ükstapuha, kes viskab. Trennis on ka juhtunud, et treener saab kolm korda väga vihaseks, sest ma ei viska peale, kuigi olen vaba. Mäletan, et nii oli juba viis-kuus aastat tagasi Jüri Neissaare käe all. Noorteklassis oli mul tahe skoori teha, siis see kadus.

Kas ma olen ülekohtune, kui väidan, et olete lati suhteliselt madalale lasknud?

Mul on eluaeg latt madalal olnud. Mul ei ole kunagi nii olnud, et – NBA, siit ma tulen!

Ärme räägi NBAst, aga ega Berliini Alba ole ju ka Euroopas mingi A-kategooria klubi. Miks te ei võiks oma latti kõrgemale seada, et teid tahetaks ka Euroopa tippklubidesse?

Ma ei tea. Olen eluaeg lasknud asjadel nii joosta, nagu nad lähevad. Ma ei ole võtnud sihti, et nüüd tahan jõuda näiteks Efes Pilsenisse [Türgi ja Euroopa tippklubisid]. Teen oma hooaja ära, vaatan, mis võimalused tekivad – tavaliselt midagi tekib – ja lähen sellega kaasa.

Minu meelest võiks teil edasipüüdlikkust rohkem olla.

Muidugi võiks. Minu meelest ma ei võiks nii laisk ka olla, ja mitte ainult minu meelest, vaid teiste meelest samuti, ja neil on täiesti õigus. Aga mul on seda raske muuta.

Mul oli kolm aastat totaalne motivatsioonipuudus. See sai nüüd Saksamaal poole hooaja peal läbi. Mingil hetkel lõin pärast viset käe taeva poole. Ma ei olnud seda tükk aega teinud. Mäletan, et sealt peale tahtsin jälle rohkem mängida ja rohkem teha. Hooaja lõpuni oli hea tunne. Nüüd tuli suvi vahele ja taas on raskem alustada – puhkus oli hea. Jube raske, jube raske on ennast uuesti sundida.

Miks te ennast siis piinate, lõpetage ära!

Paar aastat veel, ega ma suurt rohkem piina. Praegu lihtsalt korvpall paneb leiva normaalselt lauale. 27 aastat on korvpalluri parim iga – kui ma praegu lõpetaksin, saaksin väga palju vihavaenlasi, kes elu lõpuni tümitaksid.

Kuhu vahepeal motivatsioon kadus?

Ma ei tea. Eks Eestis sai võib-olla liiga kaua oldud. Aga kui mõtlen tagasi, siis mind ei huvitanud võõrsile minek. Miks minna ära sealt [Tartu Rockist], kus sulle meeldib, kus keskkond on hea. Ja ülikool oli ka vaja lõpetada. Mis ma selle haridusega teen või ei tee, on iseküsimus, aga mul on hea tunne, et olen ülikooli lõpetanud. Ja ülikoolis mulle meeldis käia. Läks küll seitse aastat, aga mulle meeldis mitte ainult õppimise pärast, vaid ka muu, üliõpilaselu pärast. Täiesti nautisin seda. Kavatsen kindlasti magistrantuuri ka astuda, et saada uuesti ülikoolielu nautida. See on väga lahe aeg.

Üldlevinud arvamus teie kohta on, et olete ära hellitatud – Tartus saite palka ehk õigemini stipendiumi 60 000 krooni kuus. Saite liiga kiiresti liiga hea elu peale?

Ära hellitatud Inimene peab ise ikka jõudma kusagile. Ei saa nii, et võtame selle mehe ja hellitame ta ära.

Loomulikult räägitakse, et Eestis on korvpallurid ülemakstud. Kuidas võtta Sportlasena teed oma ala kümme aastat ja ülejäänud 40 aastat vaata ise, mis saab, ja keegi ei mäleta sind.

Kas teil pole tunnet, et üldsuse ootused teie suhtes on olnud suuremad, kui olete suutnud neid täita?

Ma ei ole sellist pinget kunagi tunnetanud. Ei ole lihtsalt mõelnud, kuhu mu tee võiks välja jõuda. Lihtsalt on tulnud üks aasta, siis teine ja kolmas aasta.

Nii et te ei tunne, et olete rahva lootusi alt vedanud?

Muidugi, eks arvamusi ole igasuguseid. Aga see on minu elu ja ma otsustan, kuidas elan ja mängin. Ma tahan seda, et saaksin mängu nautida, mitte mõelda, kas teen halvasti või hästi.

See ongi halb, et vahepeal hakkab naudingutunne ära kaduma. Kui hakkad lapsena pihta ja käid trennis, siis naudid mängu. Hiljem kasvab hobi üle tööks. See hakkabki vahepeal segama, et korvpall on nagu töö, mitte see, mida tahad teha.

Loomulikult teenid raha ja mõtled, et mis sa seda raiskad, vaja pigem investeerida, et oleks kümne aasta pärast ka midagi järel. Seejärel hakkadki mõtlema, et müüks kortereid jne, aga siis sa ei ole sada protsenti enam korvpallis.

Kas praegu naudite korvpalli või teete võõrleegionärina sunni- ja orjatööd?

Saksamaal nautisin. Ma ei ela ainult spordile. Mu tüdruk lõpetas Tartus juura ja sai minna Berliini magistriprogrammi tegema. Ta läheb oktoobris sinna tagasi, seepärast tahan mina ka uuel hooajal Berliini minna. Olen öelnud agentidele, et ärge tüüdake mind igasuguste Venemaa ja Poola pakkumistega, et mu prioriteet on Berliin. Mulle ei meeldi eri kohtades elada; kui on võimalik koos elada, siis elada koos. Ma ei jookse raha järele, et kuskil pakutakse poole rohkem. Eelmine aasta oli mul näiteks võimalus minna Kiievisse, kus pakuti pea poole rohkem kui Berliinis, aga ma ei läinud.

Kui inimesed meie intervjuud loevad, siis kuidas te ikkagi suudate neid veenda, et olete tõsiseltvõetav spordimees?

Ma ei pea kedagi veenma. Ma ei ole kunagi mõelnud, et pean kellelegi mingit muljet jätma. Ma olen 27, mängin veel maksimaalselt viis aastat. Siis lähen oma eluga edasi.

Kuhu? Füsioterapeudiks?

See oli lihtsalt eriala, mis lõpetada, aga ei usu, et ma sellega jätkan. Mulle ei meeldi massaaži teha, see on põhiline. Ma olen selleks liiga laisk.

Olete praegu turvalisel elujärjel?

Ei ole veel, ütlen ausalt. Aga kui mõelda, et peaks paremini mängima, sest siis saab rohkem raha teenida – see on loll mõtlemine. Siis kaodki joone pealt ära.

Seda hirmu teil ei ole, nagu Rauno Pehka mulle mullu kevadel pihtis, et tunneb pisut hirmu aja ees, kui peab ketsid varna riputama?

Muidugi on. Okei, mul on mingid säästud, millega elaks rahulikult ära ka viis aastat mitte midagi tehes, aga mis siis saab? Väike kartus on ikka, sest ma ei ole ju saanud ennast proovile panna mõnel teisel alal.

Kui realistlikult hinnata, mis võiks olla teie maksimaalne lagi?

Euroopas kuskil kõrgemas tiimis võiks mängida. Ja see ei ole üldse välistatud. Seni on mul elu läinud ikka väikeste astetega ainult ülespoole. Ma ei usu, et mul mingit allatulekut on olnud.

Mis arvate, kas Eesti spordiajalugu jääb teid mäletama?

Mind? Ma ei tea.

Ja see ei huvitagi teid?

Kui jään ajalukku, on tore, kui ei jää, ei juhtu ka midagi. Tuleb keegi teine, kelle nimi jääb.

Tanel Tein (27)

193 cm, 93 kg

Berliini Alba ja Eesti koondise korvpallur

Üle-eelmisel hooajal mängis Poolas Wrocławi Idea Slaski rivistuses, enne seda Tartu Rockis ning hooajal 1998-1999 USAs St. Francise kolledži (New York, Brooklyn) meeskonnas.

Eesti korvpalli meistriliigas jooksis esimest korda platsile juba 15-aastasena.

Lõpetas tunamullu Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioterapeudina.

1996. aastal lõpetas Tartu Karlova gümnaasiumi.

Kihlatu Triin Ligi lõpetab tuleval talvel Berliinis magistriõpingud juuras.

Priit Part

omaaegne pinginaaber, lennuameti lennundustehnika osakonna vaneminspektor

Tanel on hea südamega inimene, sõpru hoiab väga. Kõva spordipoiss on ta maast madalast – niikaua kui ma teda lähemalt tunnen, on ta seda alati olnud. Korvpalliga hakkas Tanel tõsisemalt tegelema ilmselt kusagil 7–8-aastasena – nii et «vana kala» juba.

Sattusime temaga pinginaabriteks teises või kolmandas klassis ja sellest ajast saadik oleme head sõbrad. Koos on nii omaaegsetel koolipidudel käidud kui ka ühe suure plekist kärbseseene juures kala grillitud, kooli kontrolltööde ajal teineteise pealt maha kirjutamisest rääkimata.

Siiamaani on naljakas meenutada, kuidas ma väikese poisina Taneli sünnipäeval aastaid järjest iga kord morsiklaasi lauale ümber ajasin. Siis oli mul selle pärast muidugi alati jube häbi.

Raul Tein

sugulane, Salome Hulgi OÜ müügikonsultant

Taneliga koos on päris palju huvitavat korda saadetud. Üks, mis temale mõeldes kohe meelde tuleb, on see, et talle meeldib tähtpäevadeks inimestele erilisi üllatusi teha. Viimati oli tal sel suvel käsil projekt «Volga».

Nimelt kinkis Tanel oma elukaaslasele sünnipäevaks 1959. aasta sõiduauto Volga, mis päikeseloojangul mererannas kätte anti. Kuigi auto muretseti juba kevadel, teadsid sellest väga vähesed inimesed. Vedasime seda tasakesi minu garaaži ja remondimehe vahet, kuni auto oli korras ja läikis.

Kogu loo kõige lõbusam osa oli see, et autot kätte andes olime suures tuhinas unustanud piisavalt bensiini tankida. Sünnipäevalapse esialgne sõit jäi seega küllalt lühikeseks. Aga see probleem lahendati ruttu ja sõit võis alata.