Tõnu Mikiver hindab enim püüdlust aususe poole

Tõnu Mikiver mängib meelsasti Loksal vanematekodus korvpalli, teeb tööd ja suitsutab kala. Näitleja sõnul kukub just lestakala suitsutamine tal eriti hästi välja. Foto: Postimees.ee

Mitmetele teleseriaalidele eestikeelse kõla andnud näitleja Tõnu Mikiver loeb huviga põnevaid dokumentaalfilmide tekste, kuid näeb tõelist väljakutset teatrilavadel ja aususes.

Kuidas sai teist telehääl?

Kunagi sügaval Nõukogude ajal tegi Eesti Televisioon pakkumise. Siis oli hoopis teine olukord: ei olnud videot, vaid lihtsalt filmid, ja tekst läks otse eetrisse.

Enne tuli film läbi vaadata, aga teatavasti kinofilmi peatada ei saa – videofilmi võtad tagasi ja teed tekstis parandusi – ja kõike pidi haarama lennult. Tuli märkida tekstis ära koht, kus tuleks lühendada. Pärast ei teadnud enam täpselt, kui palju.

See oli hoopis raskem, aga põnev – mulle meeldis.Nüüd on palju lihtsam.

On teletöö siiani põnev?

Jah, kui on põnevad tekstid. Näiteks dokumentaalfilme on väga huvitav lugeda. Ja peale kõige muu saab ka ise ühtteist kõrva taha panna. N-ö seepide ja seriaalidega on teine asi.

Kui paljudele seriaalidele olete teksti peale lugenud?

Ei tea. Ma ei pea arvet asjade üle, elu ise peab arvet. Aga see on vast kohutav arv. Nüüd on mul ainult üks jäänud, «Kodus ja võõrsil», ja see ei ole päris seebikas, selles mõttes, et ei ole Lõuna-Ameerika seep.

Vahepeal tundus tõesti, et muuks eluks ei ole aegagi. Minu põhimõte on, et ma vaatan filmi enne läbi ja teen tekstis parandusi, sest pahatihti tõlk seda ei tee ning on seetõttu mõtteliselt valesti tõlkinud.

Tihti on sõnal mitu tähendust ja peab vaatama pildis, mis mõte selle taga on.

Mida te ise eelistate telekast vaadata?

Eelistan vaadata häid dokumentaalfilme, spordivõistlusi. Ja uudiseid vaatan.

Räägime teatrist ka. Mida te oma seni parimaks teatrirolliks peate?

Oi! Seda küll ei tea! No mis on enam-vähem välja tulnud (naerab). Neid on paar tükki, ma arvan. Aga üks on «Tuulte pöörises» Kaarel, Mikk Mikiveri lavastuses. Samuti «Kolmes ões» Soljonõi – kuidagi äkki hakkas minema ja tuli palju kergemini kui Kaarel.

Kindlasti on neid veel, mis on rahuldust pakkunud. See ei pruugi üldse olla suur roll, mis pakub rahuldust. Võib ka olla väike suts, aga tas peab olema midagi sees, mõttekene, ja kui suudad selle ära teha, on väga hea tunne.

Kumb teile rohkem pinget pakub, teater või film?

Teater. See on keerulisem, raskem, ja kui hakkama saad, siis seda suurem on rõõm.

Filmirolle ei ole ma palju teinud, viimasel ajal üldse mitte. Ma ei oska tabada filmis tervikut. Filmi tehakse katkendlikult, siit ja sealt natuke, ilmselt selles on asi. Minu tõeline väljakutse on ikkagi teater.

On laval siiani põnev nagu esimestel aastatel pärast lavakunstikateedri lõpetamist?

Jah. Võib-olla praegu on isegi rohkem. Algusaastail olin noor ega taibanud seda, milleks lavale lähen ja mida teen, vaid mõtlesin rohkem, kuidas. Aga algab kõik sellest, mida.

Kui algavad uue tüki proovid, on praegu tunne, et midagi ei oska.

Teete enne rolli minekut põhjalikku uurimustööd?

Kui on vaja, siis küll. Mõne rolli puhul pole kusagilt midagi uurida. Kui aga tegu ajaloolise tükiga, siis saab uurida küll. Kindlasti see aitab, kuskile alateadvusse jääb midagi pidama. Uurimisest saab vahel ka mõttekese või nüansi, mis annab väga palju. See polegi ehk mängitava isiku jaoks nii tähtis olnud, aga sellest saab midagi edasi arendada.

Siiski on põhiline, et tabad mõtte või liini ära, mida tegelane ajab või kes ta on.

Mida olete oma vanemalt vennalt ja kolleegilt Mikk Mikiverilt tööalaselt õppinud?

Töösse suhtumist: tuleb asja väga tõsiselt suhtuda, ei saa kergelt võtta.

Aga inimlikus mõttes?

Ausust. Selles mõttes, et püüda olla aus, sest kui keegi ütleb, et ta on lõpuni aus, siis ma ei tahaks seda hästi uskuda.

Minu jaoks ei ole olemas lõpuni ausat inimest – on püüdlus, liikumine sinnapoole, ja ma ise püüan ka olla aus. Aga seda ei saavuta ilmselt keegi, seepärast on oluline vähemalt püüdlus.

Minu jaoks on see üldse elus kõige tähtsam, sealt lähtuvad kõik inimlikud omadused, kogu käitumine algab sealt. See on keskpunkt.

Mida tähendab teile pere?

Pere on see, kust saab tuge. Ei oska öelda, mis on tähtsam, kas töö või pere. Neid ei saagi võrrelda.

Kus ja kuidas puhkate?

Loksal. Seal on isa-ema kodu ja väike maja. Sinna kisub miski tagasi: on kuidagi rahulik, unustan kõik probleemid, mis linnas kimbutavad. Teen tööd ja suitsutan kala. Öeldakse, et ma olen väga hea lestasuitsutaja. Võib-olla oleksin pidanud valimagi selle ameti.

Mis on tulevikuplaanid?

Edasi elada.

Tõnu Mikiver

• Töötas 1965-1977 Noorsooteatris, alates 1977. aastast Eesti Draamateatri näitleja

• Lõpetas lavakunstikateedri 1965. aastal (II lend)

• Kahe lapse isa

Allikas: PM