Harrastusnäitleja Urmas Kalla tuleb ääre pealt

Küsimustele vastab filosoofiaga abielus olnud bioloog ja laulja Urmas Kalla (35), kes astub Tiigi seltsimaja kõrval vaatajate ette vabaõhunäitemängu «Sanna takah tiigi man» peaosas.

Miks alustasite eelmist nädalat Mehikoormas, Tartumaa ääre peal?

Mehikuurmas on mu kodu, Tartus ainult korter.

Mida tähendab teile ääre peal olemine?

Äär on ju alati kahe asja vahel. Mõlemale poole avatud, aga ise kinnine. Nii minagi.

Mehikuurma on lausa nelja ilma ääre peal. Vanasti oli Võrumaa, esimesel Eesti ajal liideti Tartumaaga. Üle järve paistab Venemaa ja jupike Setumaadki. Küla ise on segaasustusega – mine uuri veregrupi järgi, kes meist on eestlane, kes venelane!

Kellena te ennast tunnete – setu, tartlane, eestlane, venelane või hoopis keegi muu?

Ega kogu aeg ei peagi seda teadvustama. Keele järgi olen kõige enam ikka võrokõnõ.

Miks ütlete Mehikuurma ja mitte Mehikoorma?

Keeleuurijad on kindlaks teinud, et see kohanimi tuleb sõnast kurm – sopp, nurk, omaette koht. Lõuna-Eestis on mitmeid kurmu-nimelisi kohti: Sikakurmu, Mustakurmu, Intsikurmu.

Kohati on kurm teisenenud kuurmaks. Räpina lähedal on Kallekuurma, see on üks sopp metsa sees. Mehikuurmat võib vaadata kui neeme, maasoppi, mis ulatub järve sisse.

Ja nimeosa mehi- ei pruugi tähendada inimesi, vaid hoopis mesilasi. Nii et tõenäoliselt on Mehitsekurmust murdunud Mehikuurma.

Ja et Tartumaast lõuna poole on hakatud nimesilte juba ümber vaatama ja kohanimesid ümber tegema, siis ma hää meelega hõikaksin ka oma Meeksi, õigemini Miiksi või Miikse vallas välja, et -palod saaksid -paludeks ja Mehikoorma Mehikuurmaks.

Mida arvate sellest, et osa setude põlisalasid teie kodukoha lähedal jääb Venemaale?

Praegu arvan nii, et tänu sellele ei saa ka teised eestlased setusid niipea unustada.

Miks asusite pärast bioloogia eriala lõpetamist Tartu Ülikoolis õppima filosoofiateaduskonnas?

Ahaa! Jälle miks! Aga miks peaks maailmas valitsema põhjuslikkus?! Ma pole paika pannud põhjusi, miks ma üht või teist asja teen. Arvata võin nii ja naa, iga päev iseviisi. Vahel tuleb selgus alles tagantjärele. Mis ma siin vastan, see maksab ainult praegu.

Nojah... Olin abielus filosoofiaga. Astusin sisse psühholoogiasse, aga olin armunud filosoofiasse. Ootamatult pääsesin filosoofiamagistrantuuri. Sellest sai ehtne abielu oma tõusude ja mõõnade, armukadeduse, tülide ja leppimistega. Ja ebaküpsuse tundega.

Aga see kooselu jäi viljatuks, kaasa nõudis lahutust ja saigi viimaks oma tahtmise. Kuid ma pole teda unustanud, ükskõik mille muuga olen püüdnud tegelda. Mind tõmbab tema poole.

Kas magistritöö «Eneseleidmine naudingu ja kannatuse kaudu Michel de Montaigne´i filosoofias» on praeguseni lõpetamata?

Jah. Selles on vaja palju ümber mõelda ja uuesti teha.

Kui palju olete kogenud oma elus naudingut ja kannatust?

Mitte piisavalt. Kui ükskord piisab, siis on ka elu läbi.

Miks olete perekonnaseisu poolest veel vallaline?

Lihtsalt. Ikka on nii, et ise tahad ühte ja teine tahab sind.

Töötate praegu filosoofiateaduskonna üliõpilaste vastuvõtu tehnilises komisjonis. Millise mulje on teile tulevased tudengid jätnud?

Ega nad ikka ette ei kujuta, mida filosoofias tegelikult õpitakse.

Miks te laulate maailma ainukeses setu meeskooris Liinatsuraq ja võrukeelses popbändis Lõkõriq?

Ükski hõim ega rahvas pole teisest parem. Nad pole võrreldavadki, sest igaühele neist avaneb maailm omas keeles. Ma imetlen kõigi rahvaste muusikat ja luulet. Aga võrukesed ja setud on mulle lihtsalt omad.

Setus on vana rahvalaul püsinud, Võrumaal on ta hääbunud. Laulan setu laule nagu omi ja kujutan selle järgi ette, kuidas lauldi Võrumaal, ka minu kodukandis. Sealtki on vanu üleskirjutusi, aga mitte enam kooriga laulmisest.

Lõkõritesse kutsuti mind keeleoskuse ja rahvalaulude tundmise pärast. Eks ma ole seal rohkem äärepealne laulja. Meestelaule võtan eest ka. Lõkõrites on hea koos olla ja ilma näha.

Miks teile meeldib mängida harrastusteatris?

Panin enda juures tähele kahte asja, mis viitasid, et võiksin olla näitleja.

Esiteks – olen tundliku loomuga. Tunnen inimesele, olgu või võõrale, mures kaasa, aga see kaastunne on viljatu; ma justkui satun samasse seisundisse nagu see muretseja, ja kui tema ei näe väljapääsu, siis ka mina mitte.

Teiseks – mul pole selgeid seisukohti poliitikas. Kes viimasena kirjutas, paistab mulle enamasti kõige õigem olevat. Ehk näitab see tahtmatut ümberkehastumist... Eks proovime siis järele, kas õnnestub ka tahtlikult ümber kehastuda! Ja tulingi teatrisse.

Kuidas tundsite ennast kunstkärner Soini osas mullu suvel esietendunud Oskar Lutsu «Tagahoovis», mille lavastas Raivo Adlas?

Üsna vabalt. Väike osa ju. Ainult et kogu aeg tuli vaatajate silma all olla. Mõtlesin siis tegevusi välja, millega

aega viita ja publiku pilku köita.

Kuidas tunnete ennast luuletaja ja omal käel muusikat õppinud Herman Juulius Schmalzi osas Aapo Ilvese näidendis «Sanna takah tiigi man», mille lavastas taas Adlas?

Mitmekesiselt. Schmalzi elukäik näitab, et alguses oli ta lustlik noormees ja pööras mingil hetkel ära. Näitemängus on võimalik näidata tema arengut.

Kas Schmalz oli «jumalast lahe lõunaeesti jobu», nagu on kirjutanud Karl Martin Sinijärv Sirbis?

Jobu pole mu sõnavaras. Ma ei teagi õieti, mida ta tähendab. Vahest on see vaste Räpinä hold´ole ja Mehikuurma hol´opile. Need sõnad kõlbavad Schmalzi kohta küll. Oli teine ringiuitaja, ilma kindlama töökohata, ajas imelikku juttu, aga teisi suuremat ei seganud.

CV

• Urmas Kalla on sündinud 25. aprillil 1970 Tartus.

• 1985 lõpetas Mehikoorma 8-klassilise kooli, 1988 Räpina keskkooli ja 1993 Tartu Ülikooli bioloogina.

• 1994 asus õppima TÜ filosoofiateaduskonnas, magistritöö on lõpetamata.

• Laulab setu meeskooris Liinatsuraq ja võrukeelses popbändis Lõkõriq, mängib Vilde Teatri lavastustes.

• Kuulub Eesti Ornitoloogiaühingusse ja korporatsiooni Ugala.

• Vallaline, täiskarsklane.

Toomas Kukk

Bioloog, Eesti Looduse peatoimetaja

Urmas Kalla on bioloogide seas erandlik – tänapäeval ei kohta just palju neid looduseuurijaid, kes ühtviisi hästi tunneks nii taimi, linde kui ka muid elusolendeid.

Seetõttu on ta asendamatu looduseõpetajana, kui lühikese aja jooksul tahetakse saada ülevaadet kogu looduse mitmekesisusest.

Laiahaardelisus on talle kui bioloogile ka mõneti saatuslikuks saanud, sest laialdaste teadmiste juures on raske keskenduda vaid ühele kitsale probleemile.

Tean ka mitut inimest, kelle meelest on Urmas Kallaga koos tüütu väljas käia: ta teab liiga palju loodusest ja kultuurist ega hoia teadmisi endale. Mu meelest on see suurepärane – peale looduse saab tema vahendusel targemaks ka nn koduloos, eriti kui tegemist on Kagu-Eestiga.

Evar Riitsaar

Kunstnik, Seto Kuningriigi ülemsootska

Urmas Kalla on andekas laulja või õigemini laulik, rahvalaulik. Ta on teinud palju rahvamuusika heaks: kirjutanud kirjandusmuuseumis üles vanu laule ja otsinud välja viise.

Ta on ka väga hea vanade – nii setu kui üldse lõunaeesti laulude – esitaja.

Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ta tegeles filosoofiaga rohkem kui praegu. Ühel Kaika suveülikooli päeval esitas ta pikki tunde järjest prantsuskeelseid keskaegseid laule. Ta on filosoof, kes nüüd on õnneks jõudnud kaugete kultuuride juurest tagasi oma kultuuri manu.

Ta on ka andekas näitleja. Oma näitemänguosad suudab ta ehedalt rahva ette tuua, ta ei pinguta üle.