Ma loodan, et ühe jutu pealkiri «Olen jumal» ei ole sümboolne ja ei laiene kirjanikule endale. Viimasel ajal on Kivirähk nii moodi läinud, et täidab kogu tänase kultuuriruumi: kirjandus, teater, meedia, ooperist rääkimata.
Kivirähu kohal hõljub Oskar Lutsu vaim
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanikust hakkab ajapikku kujunema temanimeline bränd.
Terane silm, ergas kõrv
Mis on Kivirähu fenomen? Miks lugeja ta kohe omaks võttis? Kas ta tõstatab küsimusi ja sunnib meid mõtlema? Kas ta ise usub sellesse, mida kirjutab? Vastuseid pole.
Selge on see, et Kivirähu loomingus on poliitiline mõõde, mis avaldub poliitiliste, ajalooliste ja kultuuritegelaste kaudu.
Seda kõike on juba enne Kivirähku kujutatud, aga tema teeb seda läbi naeru ja nalja, ainult temale omasel viisil.
Võim, ükskõik millisel tasandil, vajab ja samas ka kardab targemaid asjatundjaid, ja seda me kogeme «Juttude» puhul igal sammul. Räägitakse sellest, mis meie ümber aastatega toimus ja toimub praegu.
Terase silma ja erksa kõrvaga autor juhib meie hajutatud tähelepanu asjadele, mis tema arust tähtsad.
Et lühikesest ajaperioodist hoolimata on kokku kogutud raamatutäis häid jutte, on muidugi kiitus autori tublidusele (kuigi vahel on siiski latt veidike kõikunud).
Naised ei saa marjamaale
Ajalugu on olnud see allikas, millest Kivirähk õhinaga kinni on haaranud. Riigi- ja linnavalitsusel on võimu hoidmisel juhtunud nii värvikaid seiku, et patt oleks neid sündmusi mitte ära kasutada.
Need lausa ihkavad Kivirähu teravat sulge. Kivirähk püüab ajalugu lahti harutada, et siis pusle kombel jälle lisanditega kokku panna.
Ja küsimus, kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on, jääb Kivirähu juttudes alati õhku rippuma.
Aga naised, mis rolli nemad (kui neid on) Kivirähu juttudes etendavad? Kas neid lastakse meeste mängumaale? Ega ei lasta küll.
Kivirähu naised on meeste maailmas vajalikud «abiventiilid», keda ei saa tõsiselt võtta, aga kelleta ei toimi ei vaim ega võim.
Piinab, notib, põletab
Kivirähk on lausa julm ja ülekohtune õrnema soo vastu, teeb neist õnnetuid armastajaid, julmi ingleid, liiderdajaid ja laseb isegi süldiks keeta (Romeo ja Julia). Ilusat puhast klassikalist armastust Kivirähk ei tunnista.
Meelisteemade kõrval, mille pärast kirjanik kõige rohkem südant valutab (vargus, lollus, ahnus) leiame veel terve rea uusi teemasid: intriigi, võimuvõitlust, teise ilma saatmist esineb pea igas jutus.
Kivirähk ei maali verdtarretavaid pilte, vaid mainib nagu möödaminnes põletamisi, piinamisi, mahanottimisi ja mõtleb välja muid veriseid kokkupõrkeid, ja mis tahes tapariistu.
Oskar Lutsu vaim heljub loomulikult Kivirähu loomingu kohal.
Ainult et teemade ringi, mis Kivirähul kasutada, ei osanud Luts uneski näha. Aeg ja ajalugu on talle kätte mänginud paremad trumbid.
Ka maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud ja targemaks saanud, ning seepärast ajab Kivirähk oma «eesti asja» ühiskonnaspiraali kõrgemal ringil, kui seda sai teha Luts.
Raamat
Andrus Kivirähk
«Jutud»
Eesti Keele Sihtasutus 2005