Kaarel Kilvet, Sa aitasid mu lapsepõlve teha

Foto: Kalju Suur

Mis see aasta võis olla 1982 1984 Midagi sellist tõenäoliselt. Kassett oli igal juhul valgest plassmassist, punasega trükitud etikettidega. MK-60. Vaevalt et ma siis teadsin, et MK tähendab «Magnetnaja Kasseta». Või kas ta tähendabki? 60, igal juhul, märgib helikandja pikkust minutites.

Kassetile oli hariliku pliiatsiga kirjutatud «Hampelmann». Ma kahtlustan, et kirjutaja oli mu isa. Pidi olema, see oli tema kassett.

Makk oli Vesna 202. Mono. Must, lapik ja krabisev karp. Noh, eks kassett ise ka krabises. Keegi kurat ei tea, kus ta lindistatud ja mitu korda ümber lindistatud oli. Ja ega ma seda ka ei tea, oli see nüüd autentne «Hampelmann» või mingi miksing erinevatest Noorsooteatri näitlejate lugudest.

Aga seda ma mäletan, et ma kümnealuse poisikesena kassetti jälle ja jälle ketrasin. See oli nii teistmoodi. Midagi muud, vist palju rohkemat kui «Soovisaade» või «Vikerviisid» või «Hea tujuga uude nädalasse».

Ma mäletan eriti hästi, milline fluidum tekkis, kui lauldi sellest, kuis ei tohi pärast šampanja joomist üksi jätta. Selles oli, kui praegu sõnastada, müstilist glamuuri. Kättesaamatut tulevikku. Ega laps loll ei ole, ta saab aru küll, et seal on miskit ilusat ja patust ja sellist, mis kunagi käes on.

Ja siis veel see, kuidas esmaspäev on sini-sini-sini-sini-si

Üks hampelmann oli Kaarel Kilvet. (Ja ega ma seda ka ei teadnud, mida «hampelmann» tähendab.)

Mis see aasta võis olla 1982 1984 Või oli varem. Igal juhul oli «Mõmmi ja aabits».

See sari on midagi nii olemasolevat, et seda lahti kirjutada, meenutada, mismoodi ta oli, minu jaoks ja tol hetkel, on vast võimatu. See on nagu elamine ise. Elu, lapse rutiini lahutamatu osa.

Mustvalge televiisor peenikestel jalgadel toanurgas. Iga nädal, kindel kell, kindel pooltund. Oma Mõmmi.

Ma saan aru, et telekangelasi perekonnaks nimetada on rumal – mis perekond nad ikka on, eks ole – aga ma küll usun, et Mõmmi ja see seltskond on teleekraanil elajatest mulle kõige lähedasemad olnud. Ma olin selles eas. See on minu lapsepõlv.

Ahaa, ahaa, ahaa – mul selge on A. Suletud silmi. Mustvalges kaleidoskoopilises virvarris. Nüüd, tagantjärele, võib siia ju suure sümboli külge mõelda, aga kas on mõtet

Ka nüüd, kolmekümneselt, ilmses ülekaalus ja hallinevate meelekohtadega, avastan ma end, otsides telefoni, mis peos, või prille, mis ninal, vaikselt enda ette pomisemas: «Kus on minu kirves »

«Mõmmi ja aabitsa» lavastaja oli Kaarel Kilvet.

Pühapäevahommikutest meelejahutaja seltsis ma ei räägigi. See on ilmselge.

«Meelejahutajat» vedas Kaarel Kilvet.

Aitäh.

Kaarel Kilveti ärasaatmine on pühapäeval, 8. mail kl 12 Pärnu Eliisabeti kirikus.