Kassetile oli hariliku pliiatsiga kirjutatud «Hampelmann». Ma kahtlustan, et kirjutaja oli mu isa. Pidi olema, see oli tema kassett.
Makk oli Vesna 202. Mono. Must, lapik ja krabisev karp. Noh, eks kassett ise ka krabises. Keegi kurat ei tea, kus ta lindistatud ja mitu korda ümber lindistatud oli. Ja ega ma seda ka ei tea, oli see nüüd autentne «Hampelmann» või mingi miksing erinevatest Noorsooteatri näitlejate lugudest.
Aga seda ma mäletan, et ma kümnealuse poisikesena kassetti jälle ja jälle ketrasin. See oli nii teistmoodi. Midagi muud, vist palju rohkemat kui «Soovisaade» või «Vikerviisid» või «Hea tujuga uude nädalasse».
Ma mäletan eriti hästi, milline fluidum tekkis, kui lauldi sellest, kuis ei tohi pärast ampanja joomist üksi jätta. Selles oli, kui praegu sõnastada, müstilist glamuuri. Kättesaamatut tulevikku. Ega laps loll ei ole, ta saab aru küll, et seal on miskit ilusat ja patust ja sellist, mis kunagi käes on.
Ja siis veel see, kuidas esmaspäev on sini-sini-sini-sini-si
Üks hampelmann oli Kaarel Kilvet. (Ja ega ma seda ka ei teadnud, mida «hampelmann» tähendab.)
Mis see aasta võis olla 1982 1984 Või oli varem. Igal juhul oli «Mõmmi ja aabits».
See sari on midagi nii olemasolevat, et seda lahti kirjutada, meenutada, mismoodi ta oli, minu jaoks ja tol hetkel, on vast võimatu. See on nagu elamine ise. Elu, lapse rutiini lahutamatu osa.