/nginx/o/2013/09/04/2026057t1h3668.jpg)
Oskar Lutsu «Kevade» on küllap ainus raamat, mida kõik eestlased on lugenud. Paljudel on selle tegelaste repliigid peas, «pildikeste» järjekord teada. Seda eesti kirjanduskultuuri vaieldamatut tüviteksti on aidanud söövitada erinevate põlvkondade hinge ja teadvusse eri aegade mitmed dramatiseeringud ja lavastused ning muidugi Arvo Kruusemendi film.
Mis toob vaataja teatrisse uut/järjekordset «Kevadet» vaatama, selle küsimuse ees seisis tõenäoliselt ka lavastaja Priit Pedajas. Kindlasti on selleks kohtumisvajadus meis kõigis kinnistunud müüdiga.
«Kevade» pole enam ammu lihtsalt üks teatritükk teiste hulgas, vaid ühiskondliku kogemuse vorm, mille kaudu rahvas määratleb oma identiteeti.
Pieteetlik lähenemine
Pedajase suhtumine klassikusse on aupaklik, aga mitte sakraliseeriv. Seetõttu on dramatiseeringus kärbitud Lutsu eksistentsiaalseid arutlusi (näiteks surnuaia stseen, mitu Tali sisemonoloogi).
Sügavusmõõdet, mille tõttu Jaan Undusk ja siinkirjutaja on pidanud «Kevadet» üheks religioossemaks teoseks eesti kirjanduses, markeerivad Tali-Lible dialoog kellatornis ja Tali-Teele dialoog tuisusel koduteel.
Lavastuse pearõhk on Tootsi koeruste ja koolipoiste omavaheliste suhete väljamängimisel. Siingi on Pedajas olnud traditsiooni austav. Osatäitjad on valitud juba väljakujunenud ja filmis võimendatud arhetüüpe silmas pidades. See on seadnud lavastaja ja näitlejad raske ülesande ette: kas kloonida kinnistunud tüpaae või riskida vastu astuda vaatajate oodatavale.
Minu meelest õigustatult on valitud kuldne keskmine ehk nüansseeritud karakteriloome. Rasmus Kaljujärve Toots on ulakas, nagu peab, aga ta mõjub soojalt ja tema indiaanijuttudes ning «maakaardi stseenis» on tunda tarkusele viivat uudishimu.
Kaljujärvega võrdselt särava rollilahenduse teeb Taavi Teplenkov Kiirena. See ei ole hädavares Kiir, pugejalik küll ja kerge homovarjundiga, aga igati sümpaatne.
Tiit Suka Tõnisson meenutas väliselt jooniselt Lutsepa Tõnissoni. Väikese «mökitamise» detailiga lisandus ambivalentsust. Omaette klass on ootuspäraselt Tõnu Kargi köster. Kardetavat ülemängimist polnud. Kargi köster mõjub inimlikult: temagi tuleb «ristsetelt» purjuspäi, Tootsi nüpeldmine on rituaal, kärkimist saadab distantseeriv muie.
Riina Maidre Teele peretütreliku kapriissuse üle valitseb erootilisus, Teele kui võrgutaja.
Veiko Tääri õpetaja Laur oli lahjendatud Merzin.
Kõige ootamatum oli ehk Lauri Lagle Tali rollilahendus: kohati hüsteerilisusse kalduv labiilne tüüp, mida rõhutas epilepsiat põdeva inimese «laperdav» kehakeel. Äkki oli see taotluslikki demütologiseerimine sentimentaalselt magusast Arnost, keda siiani tunneme?
Tinglikkus ja hüperbool
Kuna tekst ja kontekst on ju teada, võib apelleerida vaataja kujutlusvõimele. Kunstnik Ervin Õunapuu ilmselt seda arvestaski. Tinglikkus kujunduses on maksimaalne (koolipingist saab saunalava, lavaalusest kirikutorn, «müristaja» puust saab kirikukella köis jms).
Väga hästi mõjub osa stseenide lahendamine varjuteatrina. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus annab stseenidele rütmi või saadab lüürilis-nostalgilise taustana.
«Kevadeski» näeme priitpedajalikke hüperboole «Punjaba potitehase» lavastamisest peale tuntud käekirja. Tootsi pildinäitamine kaaslastele on «ilmutus», nagu ka rott, kes varastab saapanööpe. Aplaus puhkes saalis, kui avanes Kiire sahver see oli üks etenduse «naelu» nagu ka purjus Tootsi ja sama purjus köstri maadejagamine.
Meistrikätt oli tunda lavastuse raamimisel. «Kevade» algab ühislauluga «Teele, teele, kurekesed ». Lõpus näeme, kuidas need koolilastest kurekesed reas kodu poole kõnnivad. Kui sügis kutsub lapsed kooli, siis kevad toob nad tagasi koju.
Lutsu-Pedajase «Kevade» on ilus kingitus neile, kelle jaoks Eestil on veel mõtet.
Uuslavastus
Oskar Luts «Kevade»
Dramatiseerija ja lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Ervin Õunapuu. Osades Rasmus Kaljujärv, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Tiit Sukk jt
Esietendus 2. aprillil Eesti Draamateatris