Kuidas ravida tundetust? Vastus Rakverest

Armastus äia ja minia vahel Toomas Suumani ja Tiina Mälbergi esituses. Foto: Postimees.ee

Tume lugu, milles olelevad tänapäevase inimese angst’id, surmahirm, tüdruksõbra suhe oma kuti isaga, misantroobist ja hüpohondrikust vanaema, koduperenaisest ema... Sinna juurde, tänasele uuele draamale kohaselt, ka millegi ootus. Millegi, mis kunagi ei tule.

Nii kirjutasin «Tundetuse» Soomes Tampere festivalil nähtud «originaallavastusest» (PM 17.08.2004). Lavastajaks autor.

Pärast Rakvere lavastuse äravaatamist pean oma seisukohti veidi revideerima. Tõsi, põhiolemuselt on kõik nii, nagu tookord nähtud ja kirjutatud – aga natuke rohkem.

Siin pole asi mitte niivõrd selles, et Rakvere teatri lavastus oleks nii tohutult parem – taustsüsteemid ja kultuuriruumi erinevus ainuüksi kustutavad sellise väite –, vaid ta on lihtsalt sügavam.

Kuidas see nii saab olla, naabrite juures lavastas ju autor ise?

Jõud selles tükis

Just sellepärast. Arvatavasti. Siin hakkab mängima autori alatine teadmatus oma teose varjatud tasapindadest ja tähenduspaljususest.

Autor kirjutab reeglina teksti ühest vaatenurgast, lisades sellele paar toetavat ja huvitavust lisavat külgplaani. Idee on siiski küllaltki ühene. Ehk – autori enda vaatenurk on piiratud, on kitsam. Ta teab, mida ta tekstiga ütelda tahab, ning lisaväärtused jäävad pilgu alt välja.

Samamoodi, nagu me iseennast kirjeldades endast kitsast ja omast pilti näeme. Lisades sinna moepärast, kasvatusest või omaenese viisakusest mõned negatiivsed jooned, mis omakorda on sellised, mida me oleme enda puhul nõus alla neelama. Mida oleme nõus tunnistama.

Kes me tegelikult oleme, näevad meie kaaskondsed. Targad inimesed kõrvalt. (Ka mitte sõbrad, nemad on juba «ära ostetud».)

Liiatigi et maailmadramaturgiast on teada mitmeid autoreid, kes küsimusele, miks see või teine tegelane mingil hetkel just nii käitub, vastavad – mina ei tea!

Samas on muidugi ka palju autoreid, kes oma tekste edukalt ise lavastavad. Või tuletame meelde näiteks Peeter Jalaka mudelit – ta ütleb viimases TMKs, et pole leidnud valmis lugu, mida lavastada tahaks, komponeerib ise.

Niisiis. Tõdesid on palju. Ehk tõde ei ole.

Siiski tundub Rakvere teatri ja Soome Rahvusteatri lavastusi kõrvutades, et Saisio on lavastades omamaailma veidi kinni jäänud.

Aga siinse lavastuse juured. Lõpmatuseni võib vaielda, kui palju peab teater olema hariduslik elik mõtlemapanev, kui palju on teater meelelahutus ja kui palju on erinevatel levelitel meeli, mida lahutada, ent – teatri tegemisel pole villa, kui selles puudub jõud.

Ja jõudu on «Tundetuses» küll ja veel.

Isuga tehtud asi

See on isuga tehtud asi. See tähendab, et Rakvere teatrile sümptomaatiliselt näeb publik laval teatritükki, mis tegijatele kõigiti korda on läinud. Ning see annab eelduse teatri sünniks. Põhilise eelduse.

Saisio näitemäng Rakvere trupi esituses «tõmbab ja tõukab». Lavastusele tagasi mõeldes meenuvad Jacques Prevert’i luuletuse «Kuidas portreteerida lindu» esimesed read: «kõigepealt maalida puur / mille uks on lahti »

Samamoodi on ka siin. Need tegelased on puuris, mille uks on lahti. Ning see, kas nad sealt välja lendavad, või kui, siis kas jäävad välja või lendlevad sisse tagasi – see on teema, millega kõnealune lavastus tegeleb.

Või teisisõnu, selleks, et teada saada, kui turvaline on puurivarbade vahel, tuleb teha võrinal lennutiir laias ilmas. See on üks nägemisviis.

Teine võimalus on matiundilik – «Et teada saada, mida see tähendab, ei pea vanamutile kirvest juukselahku lööma. Piisab, kui Dostojevskit lugeda ja kujutleda.»

Mine siis võta kinni, kuidas oma elu elama peab

Uuslavastus

Pirkko Saisio

«Tundetus» («Tunnottomuus»)

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Reili Evart.

Mängivad Toomas Suuman, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Terje Pennie ja Helgi Annast.

Esietendus 9. detsembril Rakvere teatri väikeses saalis