Milleks oli meil vaja lepingut Ühtse Venemaaga?

Fotomontaaž, millega Postimees illustreeris 2004. aastal Edgar Savisaare arvamuslugu, kus Keskerakonna esimees põhjendas Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööleppe vajalikkust. Foto: Postimees.ee

Edgar Savisaar tõrjub süüdistusi Venemaa huvide teenimises ja selgitab, miks Keskerakond sõlmis koostööleppe Kremli poliitilise käepikendusega.

Esimesel pilgul tundub Keskerakonna vastu algatatud kampaania seoses Ühtse Venemaaga sõlmitud lepinguga arusaamatu ja loogikavastane. Me ei ole esimesed, kes Vene parteidega lepinguid sõlmivad. Tegelikult oli sedalaadi lepingute maaletooja Eestis Res Publica. Võib-olla on meeles 2002. aasta, kui siin käis Boriss Nemtsov, siis räägiti sellest avalikult ka ajakirjanduses. Tõsi küll, Res Publical ei vedanud. Nad tegid panuse nõrgale kaardile. Nad alustasid koostööd parteiga, kes ei suutnudki parlamenti pääseda, meie aga peame dialoogi reaalselt Vene poliitikat mõjutava erakonnaga.

Tahan aga Res Publicat tunnustada. Kahtlemata on dialoogi ida suunas vaja. Nad ei peaks nii sügavalt läbi elama, et läbimurde Vene poliitikas saavutasime meie ja mitte nemad.

Milleks on seda lepingut vaja?

Kui te tuletate meelde meie ajalugu pärast taasiseseisvumist, siis kahjuks ei saa rääkida ühegi suurema probleemi lahendamisest Vene suunal.

Piirilepet ei ole, Pätsi ametiraha on Moskvas, Tartu Ülikooli varad on Venemaal. Ettevõtjad on kaotanud sadu miljoneid dollareid meie majandussuhete külmutamisest Venemaaga. 1994. aasta suviste lepingute üle vaieldakse tänapäevani, kas need tõid Eestile rohkem kasu või kahju. Tegelikult on meie Vene-suunaline poliitika jäänud tulemusteta.

Kui lugeda Ahto Lobjakase põhjalikku analüütilist kirjutist viimasest Sirbist, tuleb meie Vene-poliitika tunnistada läbikukkunuks. Parempoolsed jõud, kes on ajanud poliitikat, mis ei ole andnud mingeid tulemusi, lihtsalt vassivad, kui nad tulevad nüüd Keskerakonda kritiseerima.

Meie ajaloos olen ma võib-olla kõige rohkem pidanud Venemaaga läbi rääkima. Ärgu tulgu nüüd Marko Mihkelson või Rein Lang või keegi kolmas rääkima, et me laseme end ära hullutada. Nemad ise on selles asjas võhikud. Keskerakond ei ole naiivne erakond.

Mulle on väidetud, et Res Publica teeb Venemaal koostööd SPSiga (Parempoolsete Jõudude Liit), mis olevat väga demokraatlik erakond, aga meie justkui sõlminud lepingu ebademokraatliku Ühtse Venemaaga. Äsja toimus Moskvas Ühtse Venemaa kongress. Kõige südamlikuma tervituse saatis neile Saksa Kristlike Demokraatide Partei (CDU), see on midagi sarnast meie Isamaaliiduga. Muide, tervituse saatsid ka Saksa sotsiaaldemokraadid – meie T. H. Ilvese mõttekaaslased. Kui neid tervitusi lugeda, jääb mulje, et demokraatlikumat parteid kui Ühtne Venemaa ei olegi olemas. Ei ühtegi sõna, et selle partei eestvõttel oleks Venemaa demokraatia tagurpidi liikunud. Häid koostöösoove sellele kongressile tuli veel paljudelt parteidelt, ka Soome Keskustalt – meie põhiliselt partnerilt põhja suunas.

Vahetult enne meid sõlmisid samasuguse lepingu Ühtse Venemaaga Jaapani liberaaldemokraadid, kes on selle saareriigi valitsuspartei. Jaapani ja Venemaa suhetes on terve rida vaidlusküsimusi, kõige tuntum neist käsitleb Kuriili saari. Jaapanlased leiavad, et kui ei õnnestu läbi rääkida valitsuste tasemel, otsitakse tsiviilühiskonnas muid kanaleid suhtlemiseks, mitte ei väldita teineteist.

Venemaal pole kaugeltki kõik meie sõbrad, ega ole ka suured demokraadid. Seal on igasuguseid jõude. Tõenäoline, et kommunistide liider Zjuganov, «isamaalane» Rogozin ja liberaaldemokraat Žirinovski esinevad selle kokkuleppe vastu Moskvas sama teravalt kui Lang ja Mihkelson Tallinnas.

Venemaal on ju küllalt mõjukad need tagurlikud jõud, kes Baltimaade äraminekut suurest Nõukogude Liidust tänapäevani üle elavad. Üldse ei arva, et sealpool kõik sellele tagasihoidlikule parteidevahelisele protokollile hurraa hüüavad. Nii nagu siingi.

Aga ei ole võimalik ka ehitada Eesti ja Vene vahele uut raudset eesriiet. Meil on ainus võimalus mõjutada Vene poliitilist eliiti mõtlema teisiti, minetamata muidugi omaenese väärikust. Tegelikult peaksime suutma läbi rääkida isegi kõige viimaste tagurlastega, sest alati on parem pidada dialoogi kui üldse mitte rääkida.

Euroopa siht on aktiivne dialoog Venemaa suunas. Meil ei saa olla teist eesmärki. Ega Venemaa lähe meie kõrvalt kuskile. Ja ka meil ei ole siit kuskile minna.

Meie üks vigu ongi selles, et ajaga oleme kaotanud üha enam sõpru Venemaal. Ja see, kui sealt vaenlasi juurde otsime, ei aita kindlasti kaasa meie probleemide lahendamisele.

Kadedus loeb

Marko Mihkelson on rääkinud, et Keskerakonnal olevat seda lepingut vaja Moskvast raha saamiseks. Eestis on tõepoolest kahte liiki parteisid. Ühed, kes elavadki ühe või teise internatsionaali raha toetusel, ning teised, kes püüavad ise hakkama saada. Mulle teeb muret Res Publica ettekujutus, et mida rohkem raha, seda paremat poliitikat aetakse. Kas Res Publicas üldse tehakse midagi, mille eest nutsu ei saa? Kui peaministri erakond ajab põhja, lõuna, ida ja lääne suunas poliitikat ainult raha saamiseks, siis ükskõik kust see raha ka ei tule, see on ikka kahtlane jutt.

Meil oli selle lepingu sõlmimisel ainult üks eesmärk: paremini esindada Eesti huvisid Moskvas. Püüda seal meie asju selgeks teha. Mitte jääda välispoliitikas ainult ühe poolega, nagu viimastel aastatel on toimunud. Tegelikult tulime valitsuskoalitsioonile appi, et päästa Eesti umbejooksnud poliitikat. Valitsusparteide paigaltammumine ja tühi enesekiitus juba ohustab Eestit. Kaua võib samamoodi jätkuda?

Keskerakonna-vastasel kampaanial on kaks põhust.

Esiteks, puhtparteiline kadedus. Kui ma mõned kuud tagasi käisin Moskvas, siis veendusin, kui aktiivselt sebivad seal ringi nii Res Publica kui Reformierakond. Paraku ei oska nad Venemaaga suhelda. Neil ei tulnud välja. Lohutuseks – ega meil ka kohe välja tulnud. Mäletan, 1990ndate algul püüdsime samasugust kokkulepet saavutada Gaidari parteiga. Ainult et pärast järjekordseid valimisi Venemaal seda parteid enam ei olnud. Kõigi Eesti parteide probleem on olnud stabiilsete koostööpartnerite puudumine Venemaal, mitte partnerite üleküllus. Loodan, et nädalavahetusel alla kirjutatud kokkuleppel on pikem tulevik.

Valitsuskoalitsiooni parteid peavad tunnistama, et nemad pole saavutanud tulemusi. Kahjuks, kui keegi teine neid saavutab, võetakse sisse kaitsepositsioon. Parim kaitse on aga rünnak. Parim rünnak on aga mängu tuua Eesti mahamüümise kaart. Justkui oleks siin veel midagi müüa!

Mulle meenub järgmine hommik pärast Lihula sündmusi, kui helistas Res Publica esimees ja palus, et opositsioon ei kasutaks toimunut ära oma huvides. Lihulas toimunu olevat olnud kogu Eesti jaoks ülitähtis samm. Ma sain Res Publica esimehest aru ja tegelikult oleme hoidnud seda teemat sordiini all. Nüüd käitub tema oma partei aga täpselt vastupidi. Võib-olla see ongi Res Publica poliitika?

Teiseks, enne kohalikke valimisi püütakse inimestes tekitada umbusku Keskerakonna suhtes, võtta meie tagant ära eestlaste hääled, hirmutades neid selleks järjekordselt Vene ohuga.

Kokkulepe näitab aga seda, et kõik võimalused Eesti-Vene probleemide lahendamiseks ei ole kadunud. Ühelt poolt on üks Eesti partei valmis tegema koostööd nende kahtlaste venelastega, teiselt poolt on üks mõjukas Vene partei valmis tegema koostööd nende kahtlaste baltlastega.

Sellest hoolimata peaksid eestlased ikkagi olema murelikud. Tuleb välja, et igapäevaselt meie välispoliitikat juhtiv seltskond kardab paaniliselt Venemaad ja venelasi. Võib-olla vastatakse mulle, et õigesti teevad. Peabki kartma. Ainult et kui kardetakse, siis ei suudeta ka adekvaatselt otsustada. Ma kujutan ette, mida teeksid meie praegused juhtpoliitikud, kui olukord peaks tõesti teravaks minema ja ongi vaja läbi rääkida. Paneksid Euroopasse putku? Eesti poliitikutel on vaja end kokku võtta, et nad ei näeks välja kui saunamehed, kes kardavad rooska saada. Pätsile heideti ette, et tema 1939-40 midagi ette ei võtnud.

Meie julgeme Venemaaga ja venelastega rääkida. Ja mitte ainult siin kodumaal ja mitte ainult tagaselja. Meie julgeme minna ka Moskvasse ja julgeme nõuda, et meiega arvestataks. Arvamus, et sellise kokkuleppe kaudu võib Venemaa meid kontrollida, näitab vaid arvaja alaväärsuskompleksi. Tegu on kahe suveräänse riigi mõjuka parteiga. Need on võrdsed partnerid. Mis siis, et mastaabid on erinevad. Kui see suhe oleks teistsugune, poleks ei meie ega nemad seda lepingut alla kirjutanudki.

Kõik püüavad leida partnereid. Ühed avalikult, teised salaja. Kes Eestis teadis, milline kauplemine käis Moskvas häälte saamiseks Euroopa Nõukogu peasekretäri valimiste eel? Ühte poliitikat aeti Moskvas, siin kodumaal aeti hoopis teist juttu. Nüüd on Indrek Tarand selle välja toonud, milliste häältega taheti saada Euroopa Nõukogu peasekretäri kohta. Erinevalt sellest on meie leping avalik. Meie suhted on avalikud. Meil ei ole mingeid kabinetikokkuleppeid.

Kui võrrelda meid ja selle kokkuleppe kritiseerijaid, siis vahe ongi selles, et nemad on argpüksid, meie oleme julged. Nemad kardavad venelastega rääkida, meie ei karda. Nemad lahmivad niisama ega tea mida teevad, meie teame ja seetõttu oskame olla ka ettevaatlikud.

Mõned poliitikud hirmutavad inimesi, et nüüd hakkab Keskerakond Eestis justkui esindama Vene huve. Tegelikult saavad kõik Keskerakonna toetajad aru, et meie eesmärgiks on Eesti huvide parem esindatus Venemaal.

Ohud tulevad mujalt

Euroreferendum näitas, et Keskerakonnale on Eesti sõltumatuse problemaatika kõige südamelähedasem. Me ei võtnud seda kergelt. Kui keegi üldse Eesti iseseisvusele ohtlikud on, siis just need lahmijad, kes kujutavad ette, et nad ajavad Eesti välispoliitikat. Ega välispoliitika ole see, kui sõidetakse lennuki esimeses klassis Brüsselisse, juuakse sealsete bürokraatidega veini ja lobisetakse niisama maailma asjadest. Muidugi kiidetakse meid seal, et olete tublid poisid. Ainult et suhkrutrahvid ei jää sellepärast veel tulemata. See on poliitika, kas trahvid tulevad või ei, mitte see, mitu pokaali veini Brüsselis ära juuakse.

Kahetsusväärne, kui ühte Eestile kasulikku välispoliitilist algatust kasutatakse ära vaid sisepoliitika mõjutamiseks, eriti kohalike valimiste kontekstis. Samamoodi on kahjulik, kui püütakse mätsida kinni seda, et meie välispoliitikas tammutakse Vene suunas paigal. Viga ei saa olla ainult ühes pooles. Polegi võimalik midagi saavutada, kui ei ole dialoogi. Jaapanlased on sellest meist paremini aru saanud.

Nemad ütlevad, et dialoogi – ja kõikidel tasemetel – on kõige enam vaja nendega, kellega on kõige suuremad probleemid. Meie kodukootud välispoliitikud aga käristavad oma särgi rinnaesise lõhki ja kuulutavad: «Aga meie teiega ei räägi!» See ei kõla usaldusväärselt. Meile kõigile on vaja lahendusi Vene suunas – ka nendele, kes Keskerakonna ja Ühtse Venemaa protokolli kritiseerivad. Võib-olla on tänaseks aru saadud, et nende lahenduste saavutamist ei suuda me ka Euroopa Liidu ja

NATO õlgadele veeretada. Ikka ise tuleb see töö ära teha.