Anne Maasik püüab lauldes looduse keelt matkida

Suured sõnad kipuvad enamasti läägeks, panevad piinlikkusest punastama. Anne Maasiku puhul ei tundu ometi võlts öelda, et tema laulus sosistab, leelotab, oigab ja kisendab eesti hing.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel / kesk nurmi täis valmivat vilja / ma kõnnin ja kõnnin otsata teel / ju lapsena teesid armastas meel / teed laulavad õhtu hilja.

Need Ernst Enno «Rändaja õhtulaulu» sõnad, kantud Anne Maasiku kurblikust, varjuti traagilisestki kontraaldist, sobituvad suurepäraselt hämaravõitu, vihmasevõitu, hallivõitu maastikku. Nagu suur osa Eesti maastikust kipub olema.

Kui otsite meenutamiseks avitust, siis lugematu arv kordi on see esitus kõlanud ja paljudele mällu sööbinud 1983. aastal valminud mängufilmist «Nipernaadi». Algselt, seitsmekümnendail aastail, oli see Vanemuise etenduse «Veli Joonatan» lõpulaul. Maasiku sugestiivne peegeldus oma lemmikluuletaja hingest.

Sõber Anu Mägi: «Kui ta ka elu jooksul midagi muud poleks teinud, ainult selle laulu laulnud, poleks tema elu ilmaasjata elatud.»

Unease rekvisiitide vahel

Maasiku laulvaks näitlejaks kasvamise lugu on erakordselt romantiline.

Kuuekümnendate aastate lõpp Ida-Virumaal Konju külas. Metsaveeres telefonimontööride kaabli- ja kolaladu, kus Maasik ja naabritüdruk Anu Mägi, tänane füüsika- ja keemiaõpetaja Järva-Jaanis, käisid sügise- ja talveõhtuil teineteisele ja endale luulekavu etlemas.

Mägi isa oli telefonimeeste pealik, tema taskust tuli võti. Tüdrukud kütsid ahju, lugesid Kaplinskit, Runnelit, Isotamme ja teisi tõusvaid poeete. Aga kindlasti ka Ennot. Seinalt jõllitas Lenini portree.

Keskkooli lõpp. Viljatu pürgimine Panso-kooli, hädamaandumine Toila lähedal Voka lasteaias ja pooleaastane üritus saada Viljandi kultuurharidustöö koolis rahvamaja näitejuhiks.

1971. aastal nägi Maasik Evald Hermaküla lavastust «Sina, kes sa saad kõrvakiile» ja lehvitas klubitöölise karjäärile hüvastijättu.

«See oli tõuge, tundsin, et pean Tartusse teatrisse saama,» muigab Maasik oma sõgestumist. «Ega ma mõistusega mõelnud, lihtsalt läksin.»

Mida kõike kahekümnene piiga oma eesmärgi poole liikudes ei teinud. Alustuseks sokutas end Vilde rahvateatrisse lavatööliseks. Elas Elvas hingesõber Anu Mägi üüritoas, kuhu tuli ronida õhtuti salaja akna kaudu, sest peremees viiendat plikat oma majja ei tahtnud.

Maasik palus end vanemuislase Benno Mikkali luuleringi, käis vaimustunult vaatamas kõiki Hermaküla ja Jaan Toominga lavastusi. Astus Kullmani kutsekooli juuksuri erialale, et saada ühikakoht ja sissekirjutus. Selgeks sai aga ainult paar raseerimisvõtet, siis tuli ära.

Pidas õigemaks Vanemuises pileteid tembeldada ja jõudehetkil lava ümber jõlkuda. See kandis vilja: 1975. aastal sai Maasikust lavatarvete eest vastutaja ja Jaan Toominga stuudio õpilane. Tuletõrjeülema vaikival nõusolekul ööbis ta rekvisiitide laos diivanil.

Juba 1976. aastal mängis Maasik teatriklassikaks saanud «Põrgupõhja uues Vanapaganas» Maiat, mida ta meenutab tänaseni ühe põnevaima lavakogemusena.

«Tema võime end eesmärgi nimel kokku võtta ja teisi kaasa tõmmata on hämmastav,» sedastab Heikki-Rein Veromann, kes on aastakümneid olnud Maasiku lavapartner.

Iseendaks jäämine

Näitleja Evald Aavik, kes mängis 1979. aastal koos Maasikuga Olav Neulandi mängufilmis «Tuulte pesa», tõstab Anne Maasiku erilise väärtusena esile loomutruudust. Maasik ei salgavat oma mina iial meeldimise, edu või raha nimel.

«Filmi oli planeeritud stseen, kus Anne pidi olema eevaülikonnas,» meenutab Aavik. «Anne keeldus ja nii jäi, selleks kaadriks võeti dublant. Selline käitumine ongi Annele omane. Ta ei blufi, ta ei tee vigureid.»

Aavik peab võimalikuks, et siin ongi üks selgitusi sellele, miks Maasiku teatri- ja filmirollide loetelu pole aukartustäratav ning kaheksakümnendate aastate lõpuks sootuks kokku kuivas.

«Müügiteatrisse ta ei sobi,» leiab sõber Anu Mägi. «Ses mõttes oli Tartu Lasteteater talle alates kaheksakümnendate lõpust Vanemuisest paslikum.»

Iseendaks jäämist kinnitab see, et laulmine, luulekavade kokkupanek ja etlemine, mis Maasikut kuuekümnendate aastate lõpul teatriteele tõmbas, on tänaseni tema kirg. Ja leib. Ka pärast lasteteatri – kus mängides, lavastades ja lauldes ta kodusoojust tundis – surma neli aastat tagasi.

Iseendaks on Maasik jäänud ka taimetoitlasena. «Ma ei suutnud liha süüa alates päevast, kui ma teada sain, kust see tuleb,» põhjendab Maasik endale teismelisena antud lubadust. Oma lapsi pole ta siiski taimetoidule sundinud.

Ega Maasikule ole antudki olla teistsugune kui vankumatu, et seista vastu elu jagatud hoopidele. 1981. aastal sündisid tal kaksikud, Hannes ja Liisa. Ema ei osanud midagi kahtlustada ajani, mil tütar vapralt roomama hakkas, poeg aga enese rullimisega piirdus.

Sünnitraumast intellektipuude saanud 23-aastane Hannes käib nüüd Maarja koolis kasvatajaid nende toimetustes aitamas.

«Suvel elas ta kümmekond päeva Põlvamaal Maarja külas. Seal sündis ta justkui ümber,» rõõmustab Maasik. «Oli särtsu täis ja abivalmis, viskas nalja. Ma loodan, et ta saab päriselt sinna elama. Ma tunnen, et ta tahab seda ka ise väga.»

Kui lapsed olid kaheksased, hukkus liiklusõnnetuses Anne Maasiku mees Kalju Langsepp, omaaegne Vanemuise valgustaja. Leivateenimine, laste kantseldamine ja põdurate vanemate eest hoolitsemine ei jätnud naisele aega läbikäimisteks, millest võinuks tulla uus algus.

«Elu õiget inimest ei toonud ja nüüd olen juba nii vana juurikas, et ei kujutaks seda kohanemist enam ette,» ei usu ta uude koosellu. «Mul on piisavalt häid sõpru, kes rasketel

aegadel on toetanud.»

Müstika ja usk

Maasikut paelub müstiline. Näiteks Jaan Toominga stuudio diplomilavastuses «Laulik Hanrahan» mängitud Winny – hull vanaeit, kes käis mööda nurmi ja kuulutas oma kujutletud kaunidust. Kummaline, müstiline ja poeetiline kuju, iseloomustab Maasik.

«Mind võluvad asjad, mida pole võimalik otse välja öelda ega seletada,» seletab ta. «Sellepärast ma luulet hindangi.»

Poja puue on Maasiku kokku viinud ka paljude sensitiivide ja ravitsejatega. Mis jõud nende kaudu inimestesse toimivad, seda ta sõnadesse panna ei püüa. Aga need toimivad, kui inimene suudab sensitiivi abil hakata nägema põhjusi, miks tal see või teine häda on.

«Saad oma umbsilmadest lahti,» vahendab Maasik omaenese kogemusi.

Ta on katoliiklane. Mäletab, et teda tõmbasid sesse kirikusse pühalikkus ja hardus, aga ka katoliiklastest sõbrad. Ja toosama müstilisus.

«Usun Jeesusesse Kristusesse. Aga ma ei tunne enam, et peaksin päev päeva järel kirikus käima,» nendib ta rituaalidest eemalejäämist. «Pigem tunnen, et pean minema metsa. Ega see ole kehvem pühapaik.»

CV

• Anne Maasik sündis Ida-Virumaal 4. septembril 1951.

• Lõpetas Jõhvi 5. keskkooli 1969.

• Oli aastast 1975 Vanemuise rekvisiitor ja näitleja, ühtlasi õppis Jaan Toominga stuudios. Oli 1980. aastail samas stuudios laulu- ja hääleõpetaja.

• Aastail 1989–2000 Tartu lasteteatri näitleja ja lavastaja. Praegu vabakutseline laulu- ja luulekavade kokkupanija ning esitaja, Tartu Katoliku Kooli näiteringi juhendaja.

• Kaksikute Liisa ja Hannese ema.

• Etendusi: «Põrgupõhja uus vanapagan» (1976, Maia), «Tõde ja õigus» (1978, Krõõt), «Koduõpetaja» (1980, Lise), «Jegor Bulõtšov ja teised» (1982, Glafira), «R.U.R» (1986, Nana), «Laulik Hanrahan» (1989, Winny) jt. Filmid: «Tuulte pesa» (1979, minia), «Laanetaguse suvi» (1979, ema).

Allikad: eesti teatri biograafiline leksikon, entsüklopeedia, Anne Maasik