Pipi Pikksukk Supilinnast

Foto: Postimees.ee

Merca on võitnud kõik suuremad teatripreemiad, mis üks näitlev naine Eestis võita võib. Viimati siis sel aastal parima naiskõrvalosa eest «Mesimehes».

Ta on orbiidil oma bändiga Lõkõriq (loe ka Margus Kiisi arvustust plaadiküljel lk 29). Ta on avaldanud ka mitu luulekogu.

Merca on tegija, siin ei ole midagi vaielda. Samas pole ta just eriline seltskonna- ja meediategelane. Oodake, kohe küsin, miks.

Veel huvitab meid ehk see, et kuidas on ta viitsinud nendeks pikkadeks aastakümneteks ikka punkariks jääda. Ka sellest tuleb juttu.

Üldiselt: millest iganes Mercaga juttu tuleb, see ajab kihevile, sest ta on endiselt kõige emotsionaalsem inimene, keda Eestis intervjueerida tasub.

Mulle on ta millegipärast alati Pipit meenutanud. Pipi oli ju esimene punkar?

Miks sa ei tee kaasa telešõudes ega reklaamides, ei osale seltskonnaüritustel?

Ei kutsuta. Kõik arvavad, et ma olen ilgelt tuus. Ma läheks reklaamidesse küll. «Emme, kui vastik hais,» ütlen kaadri taga ühes telereklaamis. Mingi veereklaami lugesin sisse, üldiselt vähe!

Ma mõtlesin, et äkki on asi põhimõttes.

Minu põhimõtted piirduvad teatud toodetega, kokakoolakompanii, mäkdoonalds ja muud hampad ja kartulikrõpsud. Sigadus! Mind ärritab, et selliste toodete reklaamid on suunatud lastele ja noortele, ning mul on valus kuulata, kui selmet võtta koolipuhvetist võileib ja klaas mahla, ostetakse tšipse ja kokakoolat. Mida see südamele teeb? Mis neist lastest kolmekümneselt saab? Närigu parem porgandeid.

Kuidas sinu peres on? Tütar Odele keelad rämpssööki?

Kord kvartalis ostan krõpse, kokakoolat veel harvem. Minul isiklikult on vaja neid asju aeg-ajalt süüa, et tõestada, et see on halb, siis on pärast tükk aega paha olla. McDonald’sis käin ennast karistamas, kui olen olnud paha tüdruk. Pärast sees keerab.

Mille eest sa end karistad? Pärast pidu?

Asi pole peos, vaid selles, kuidas ma peo ajal käitunud olen. Kuigi mul on pohmakaga vahel selline isu, et võin saepuruplaati ka süüa, kui sinna korralikult võid peale määrida. Pärast pidu ma teinekord tegelengi päev otsa õgimisega.

Tütar on sul juba tšikk?

Jah, tšikk. Tegelt ei ole. Kuulab Red Hot Chili Peppersit, mitte Britney Spearsi õnneks.

Muidugi on tal ka minu ja Erki (Merca mees – VV) mõjud. Mina kuulan päris palju vene värki, nagu Ljube, Leningrad ja selline klassika nagu Kino ja Akvarium..

Millest selline vene-vaimustus, temperamendi küsimus?

Mis parata, kui tibla veri on geenides. Ma üldse ei häbenegi seda välja öelda, vot! Ema on poolvenelane. Ja kuna mu kasuvanaisa oli venelane, siis sain kodunt kolm keelt kätte: seto, vene ja kirjakeele. Kusjuures me elasime Tallinna külje all Laagris – praegu on seal juba Tallinn! Mul oli väga armas mamma, nagu vana indiaanlane, tal oli keelte peale annet, aga eesti kirjakeelt ei rääkinud elu lõpuni põhimõtteliselt.

* Räägime setu ja vene kultuuride kokkupuutepunktidest. Merca hakkab laulma «põlla pääl, tšubariki-tšubariki» – mis olevat tegelikult vene sõdurilaul.

Miks sa hilises eas bändinaiseks hakkasid?

Kunagi suudeti mulle selgeks teha, et ma ei pea viisi. Võttis aega, enne kui mu enesekindlus taastus. Esimeses klassis tahtis ema mind kangesti akordioni õppima panna. Käisin katsetel ja muusikaõpetaja ütles, et mul ei ole kuulmist ega rütmitunnet. See suvi sattus mulle pihku karmoska, hakkasin suurest igavusest törtsutama, ja ära sa ütle – bassidega on küll veel raskusi, aga kui ma iga päev pool tundi harjutaks, oleks need ka selged. Aga ma ei saa ju iga jumala päev lõõtsa törtsutada! Ükspäev proovisin akordioni, ja üllatus-üllatus, ka see tuli välja!

Noorena, muide, laulsin punkbändis Verine Pühapäev, aga sellest on säilinud ainult korterilindistused ja üles ei anna ka midagi soendada, sest Mätast ei ole ju.

Ikka oled punkar?

See on nagu herpes. Seda ei anna ravida, see istub organismis. Aga vat herpes lööb huulele ja võib sind samas säästa mingist hoopis nõmedamast tõvest, et oled näiteks palavikuga sirakil.

Punk on sind siis säästnud millest?

Kui mul on olnud halb, olen olnud rahulolematu, siis punk on olnud siuke kepp, millele toetuda, ja teatud mõttes on ta mulle andnud kaitsekilbi. Kui ma juhtungi midagi törts skandaalimaigulist korda saatma, siis keegi ei pane tähelegi. Aga kui mul oleks ontliku, pühapäevahommikuti pannkooke küpsetava pereema imits ja ma siis purjuspäi kuskil laaberdaks, satuks küll vist terviseajakirja kaanele.

Kas vanus midagi ei muuda?

Vaatasin folgi ajal Siirikest (Sisask – V.V.), ta oli ju ka omal ajal selline bravuurikas. Nüüd on nagu mingisse voolusängi saanud, maha rahunenud. Saad aru, oli mägioja ja nüüd on tasandikujõgi. Minul on vastupidi. Vahepeal oli rahulikum periood, aga nüüd on mul jälle pöördeid juurde tulnud. Olen kärestikku sattunud.

Kui inimene veits mõtleb, siis ta hakkabki mässama.

Mina olen aga viimasel ajal hakanud käituma nagu teismeline. Juku-Kalle (Raid – V.V.) ütleb, et mul on keskeakriis tulnud. Mis kuradi kriis, pole mingit kriisi. Ükskord tuleb see neljaga asi ära teha. Ma saatsin sel aastal Postimehhe ja igale poole palvekirjad, et ärge pange mu sünnipäeva lehte! Asi ei ole numbris, vaid palun pange mind lehte siis, kui olen midagi korda saatnud, mitte siis, kui mu vanemad aastaid tagasi midagi korda saatsid – kogemata kombel.

Käisid eile kaltsukaid kammimas? Ei viitsi kohe väärikas olla, kuidagi ei viitsi?

No ei saa, noh! Vahepeal on natuke väärikamad hetked, aga see läheb ruttu, krõks, üle, ja siis ma olen jälle selline šallallaa! Ma olen isegi mõelnud, et kui juhuslikult seitsmekümneni elan, siis värvin juuksed roheliseks, ajan harja ultrakõva geeliga püsti pähe, raban tagi kapist välja, peksan selle neete täis, panen hästi palju kette külge, võtan oma kargu...

Ja lähed kaubanduskeskusesse tõuklema?

Veel enam, lähen annan kahekümnestele rullnokkadele karguga vastu pead! Väike kuri vanainimene, õrrrrr!

Aga võib-olla ma ei venita sinnani, sest äkki ma põlen nii eredalt, et...

Äh, ma ei hakka midagi lubama siin, ma tegelt isegi imestan, et viimasel ajal on seda pavverit juurde tulnud inämb ja inämb!

Kust pavver tuleb?

Kui ma oleksin kristlane, siis ajaksin muidugi silmad punni ja ütleksin: jjjjumalast!

A, noh, elust. Inimestest. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Millalgi juhtusin sinuga ühes seltskonnas pummeldama ja siis sa ronisid igas kõrtsis lauale tantsima. Kuidas kommenteerid?

Miks ei? Mulle meeldib aeg-ajalt laual tantsida, see on nii tore. Hea, et ma striptiisi ei hakanud tegema. Aga muide, ka seda on ette tulnud. Noo, mõned aastad tagasi.

Jood palju või?

Kuidas kunagi. Ja kui palju on palju?

Kas teed asju, mida järgmine päev kahetsed?

Tuleb ette, aga vahel tasub ka kuldsete pohmakate nimel juua. See on, kui ärkad nagu noor siisike ja tahad oksal lõõritada. Tahaks lennata ja päikesele vastu lõõritada, nii hea on olla!

Süüdimatuks joonud? Saast peast väljas?

Mitte süüdimatuks. Ma ütleks parem: katarsis. Üsna suurel määral oleneb see seltskonnast – kui õhtul on eriti mõnus rahvas ümber, siis hommikune laks on hea, sa võid olla küll unine, aga: (Karjub.) haaaaa! Elu! Ma olen siin!

Tervisele ei hakka?

Tead, mis. Elu... hakkab niikuinii varem või hiljem tervisele. Tee, mis sa teed, lõpuks sured ikka ära. Ma küll ei näe, et peaksin porgandeid närima ja hommikuti kaheksat kilti jooksma.

Jooksmine põrutab aju, muide. Hobune, palun väga! Tal on lihased teistpidi paigutatud.

Sa lubasid Iraaki minna, muide. Sõnakõlks! Poisid seal surevad, sina oled siin.

Ma lubasin seks minna, et teenin seal palju pappi, lähen Peep Pree juurde ja lasen end meheks lõigata, sest kõik preemiad, mis teatris naistele jagatakse, on mul saadud.

Tegelikult. Siin on suur vahe. Need kutid Iraagis. Nad on seal vabatahtlikult. Sorri, Lemps, aga ma olen afgaani põlvkond. Minu sõprade käest ei küsinud mitte keegi. Mõni tuli tagasi, mõni toodi. (Nutab.) Kes tuli, pole sellest siiani üle saanud. (Vihastab.) Ja need debiilikud, kes Delfis ilguvad, ärgu haukugu tänaste poiste kallal. See, et nad seal on, on poliitikute pask. Poisid ei ole selles süüdi. Õudselt sitt tunne oli, kui Bush sinna ronis.

...

Ma olen unes õudselt palju surma näinud. Olen kuuli saanud, nuga saanud, uppunud. Nuga saades tundsin, kuidas tüüp vaikselt lükkas, nahk paindus ja nuga kriuksus vastu ribisid. Valu tuli tükk aega hiljem.

Aga vahel juhtub, et ma näen asju, mis tulevad. Öö. Küngas. Palju inimesi. Punaka tooniga tuumaseene moodi asi. Plahvatused. Inimesed jooksid kabuga laiali. Mõtlesin, et maailmalõpp on käes. Mina jäin seisma ja vaatasin: see ei ole veel maailmalõpp. Maailmalõpp on siis, kui hakkab sadama musta vihma. Siis hakkaski sadama musta vihma. Käisin mitu päeva ringi, ilge õõv sees. Siis sattusin netist nägema pilte Bagdadi pommitamisest. Need olidki samasugused punased plahvatused.

Enamasti ma näen isiklikumaid asju, mitte globaalseid.

Mida teed mustil päevil?

Kõigepealt ma räägin sulle oma teooria. Mõtted on samasugune produkt nagu väljaheited. Mõtlemine on samasugune protsess nagu toitumine. Võtad kogu infi vastu, osa läheb kasulikuks, mida töötled, osa on ballast. Sitt. Peldikus käid?

Ei käi.

Käid! Täpselt samamoodi tuleb osata mõtte jääkainetest lahti saada. Üheks viisiks on ulgumine. Mul tuleb aeg-ajalt tõsine deprekas. Tunnen, et ahah, hakkab tulema. Vaatame graafikust järele, saan endale terve päeva vabaks. Pole vaja kuhugi minna. Teatan perele ette. Saadan nad kodust ära või panen ukse kinni ja ütlen: mitt-te segada! Võtan mingi rämeda pudeli. Joon seda päev otsa üksi. Kuulan muzontšikut, loen ja lihtsalt töristan nutta. Mõnusalt, hüsteeriliselt, täiega!

Mis siis sellest, et kui ma olen selle puhastuse läbi teinud, siis ma järgmine hommik ei leia korteri pealt oma silmi. Tühja temast, aga mul on puhtam, kuivem, muretum tunne. Küll saab uued silmad tellida!

Kui see maailmavalu ootamatult peale tuleb?

Tead, vahepeal ma tundsin, et käin mööda tänavat, ja tšumm, slaid hakkab tasku libisema. Ma tegin isegi «Salome» etendust nii, et portaalist välja minnes oli kummalgi pool pits konjakit. Kui tundsin, et pilt hakkab ära minema, siis läksin korraks lavalt ära, panin klõmmi ära, tulin lavale tagasi, peksis vere üles. Tuttavad arstinimesed kõik kostsivad kui ühest suust, et see on, Merca, puhtal kujul närvidest. Siis ma käisin hullumajas puhkamas kaks nädalat.

Sõjavägi oli ka põgenemine?

Vaimne puhkus. Nagu Pipi ütles, et ei pea tegelema konnasilmade ja komminaalmaksudega.

Mis on elu mõte?

Vaata Monty Pythoni sellenimelist filmi, kas saad teada. Seda võibki otsima jääda.

Arvamus

Erki Uustalu,
Merca mees

Mäletan, et tegid kaheksa aastat tagasi ka Mercaga intervjuu ja küsisid mult siis ka, mis ma Mercast arvan.

Siis ma iseloomustasin teda nii: Merca on minu isamaa. Nüüd ma võrdlen teda jälle maaga. Merca on nagu Setumaa. Enamjagu maid on joptuse poole peal, meie poole peal käib elu. Pealinn on Venemaal, aga Eesti poole peal on kuningriigi valitseja ehk ülemsootska.

Jah, selline mõistujutt. Otse öeldes: tsipa ull, muidu illos ja hää inemine.

Merle Jääger

1965 sündis Tallinnas

1983 lõpetas Tallinna Kaugõppekeskkooli

1984 lõpetas Tallinna 2. Tehnikakooli kinomehaanikuna

1983 – 1985 punkbändi Verine Pühapäev solist koos Ülari «Mätas» Ollikuga

1988 lõpetas Konservatooriumi lavakunstikateedri

1988 - ... Vanemuise näitleja

2002 - ... Lõkõriqi muusik

2002 - ... Tartu linnavolikogu liige

Tütar Ode (14), abikaasa Erki Uustalu

(teeb geoloogilisi hooajatöid ja inimestele remonti)

Rolle: Hamlet (Shakespeare’i «Hamlet»), Olga (Tðhehhovi «Kolm õde»), leedi Macduff (Shakespeare’i «Macbeth»), Mabel (Wilde’i «Ideaalne abikaasa»), Margarete (Goethe «Faust»), Salome (Wilde’i «Salome»), Maria (Shakespeare’i «Kaheteistkümnes öö ehk kuidas soovite»), Agnes Sorel (Anouilh’ ja Undi «Lõoke taeva all»), Elli (Kõivu «Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga»), Barbara Juliane von Krüderer (Kauksi Ülle ja Kivisildniku «Pühak»), Milena (Srbljanovici «Kas mängime kodu?»), Mercy Lott (Jonesi «Mesimees»), Varvara (Stoppardi «Utoopia»), Tituba (Milleri «Salemi nõiad») jpm.

Preemiaid: 1988 Panso preemia, 1997 Lauteri preemia, 1998 parim naisnäitleja, 2004 parim naiskõrvalosa.

Luulekogud: 1989 «MercAmerca», 1989 «Merca By Airmail», 1998 «Vana libu hommik», ilmumas «Hele häärber»