Ilu-usku dirigent Toomas Vavilov

Kiivitaja Foto: Postimees.ee

Muinasjuttu tahate kuulda? Mõned aastad tagasi vedas toonane ERSO tippklarnetist Vavilov (34) sõbraga kihla, et osaleb noorte dirigentide konkursil. Totutasid sõbrad siis konkursipäeval kahekesi talvisel Harju mäel, loopisid dirigendikeppi lumme - ning mõni tund hiljem pääses toosama kutt, kel orkestrijuhtimise kogemus piirdus vaid dirigendi poole vaatamisega, konkursil esikolmikusse.

Vaieldamatult on Vavilov tippklarnetist, kes ette kandnud põnevat Eesti ja muu ilma nüüdismuusikat, klassikast kõnelemata. Kodus pole tal aga ühtegi klarnetiplaati – mängivad liiga mustalt, leiab ta.

Muusikaakadeemias juhatab mees orkestriklassi – õpetab pillimängijaist tudengeid orkestris istuma- astuma ja dirigendile vastu seisma. Kontserdilavadel rokkis aastaid ka kidramehena ning olulise osa tema päevakavast moodustab sport, täpsemalt poks. Üheksa- aastase tütre ja viiese poja isa, kes dirigendiametiga paratamatult kaasnevat üksindust normaalseks peab.

Praegune ERSO teine dirigent Vavilov juhatanud rahvusvahelise heliloojate rostrumi võidulugu, Helena Tulve «Sula». Esinemisi pakutakse talle rohkem, kui laval seista jõuaks. Vavilov usub, et muusikaliselt Jumalale kõige lähemal seisab Bach, aga kõige musikaalsem inimene maamunal on George Michael.

Ta otsib kõiges ilu ja selgust, püüdleb täiuslikkuse poole. «Ma ei pea ennast üliandekaks, küll aga olen ülimalt töökas. Saatus on mu vastu helde olnud ja kõik tulnud õigel ajal,» nendib ta.

Milline on hea muusika?

Hea muusika on selline, mis on üles kirjutatav ja meelde jäetav. Et lähed koju, ja see heliseb su peas edasi. Mulle on sisse jäänud harjumus kõike kohe noodistada, või klaveril järele mängida.
Selgus peab olema – muusika juures on see kõige tähtsam. Et saalis istuv muusikalise haridusega inimene oleks võimeline seda üles kirjutama. Dirigendist sõltub väga palju, et lugu kõlaks nii nagu ta kirjas on.

Ja ei mingit improviseerimist, interpreteerimist ja tahtmist teha sellest üks hoopis teine lugu?

Ei! (vastvaidlemist mittesallival toonil). Iga lugu on juba suure väärtusega asi iseeneses. Kui kõike teisiti teha, ei kõla enam Bruckner või Brahms, vaid kõlab dirigent. See pole hea.
Sa ei pea otsima teosest kohti, mida saaks mitut moodi lahendada – pead ikka lahendama asjad nii, nagu helilooja tahtis.
Kui räägime ikka väärt muusikast, on see reeglina millestki kõrgemast inspireeritud, seda minusugune madal inimene muuta ei tohi. Minu ülesanne on panna partituur ilusasti ja emotsionaalselt kõlama.


Missugused teosed teile südamelähedased on?

Mind huvitavad sellised suured sümfoonilised teosed, kus on ikka dirigenti vaja. Nüüdismuusikas võib küll suur orkester laval olla, ent saab kõlalise resultaadi kätte märksa lihtsamalt ning dirigenti ka pole vaja. Tarvis läheb ühte süntesaatorimängijat, löökpillimängijat, korralikku võimendust, normaalset sämplerit ja tarka inimest puldi taha. Nüüdismuusikat lihtsalt peab mängima, kuna see peegeldab tänapäeva maailma. Tehniliselt on seda raske esitada, kuigi aeg-ajalt on hea mängida oma võimete piiril.
Korralikul teosel peab aga olema korralik kulminatsioon, mingi noot mingil ajahetkel kõige vaiksem ning mingi noot kõige tugevam.
Iga muusika mõjub, emotsioonita muusikat pole olemas. Emotsioonita muusika kannab tülgastuse pitserit.

Armastate te muusikat?

Öelda, et ma armastan muusikat, tähendaks, et lähen lavale ja hakkan seal vahutama (muigab). Tegelikult on dirigenti vaja selleks, et ta looks kaosest korra. Ning kui laval on sada inimest, peab dirigent mõtestama nende saja inimese töö. Ja neid inimesi, kes seda suudavad, on väga vähe.

Suudate teie seda teha?

Sõltub enda ettevalmistusest; palju aega on. Ideaalis loed teose läbi, mõtled, loed veelkord, mängid keerulised kohad klaveri taga läbi. Partituuri lugemine võtab lihtsalt väga palju aega ja see töö ei saa kunagi otsa. Kuni sa lavale läinud pole, ei saa ka teos päris valmis.

Kuidas orkester enda keskelt välja kasvanud dirigenti suhtub?

Sõltub repertuaarist ja mängijate ettevalmistusest. Kõige elementaarsem on see, et mängija ütleb: ma ei saa aru, mida dirigent teeb.
Paljud mängijad ei oska ka dirigendi kätt vaadata. Meil on nii, et orkester tunnetab, millal on õige aeg mängima hakata ning ei hakata mängima dirigendi viipe peale. Kusagil mujal ei mängita nii hilinenult, et lööd löögi ära ja alles tüki aja pärast tuleb heli. See tuleb sellest, et inimesi pole õpetatud dirigendi käest aru saama.
Aga mind ikkagi huvitab, mida orkester ühest või teisest asjast arvab – just seepärast, et olen ise sealt välja kasvanud. Mis aga ei tähenda seda, et juhatan orkestri järgi.

Läbi põrunud olete kunagi?

Nii et lugu päris seisma jääb? Seda küll mitte. Enda jaoks kindlasti, kuid ega ma seda ei ütle, millal see on juhtunud (muigab). Kuulen eksimused orkestris aga väga hästi ära ning see segab mind. Sellepärast katsun võimalikult vähe ka kontserditel käia.

Peab dirigent olema teataval määral despoot?

Pigem peab ta jonnakas olema. Alati ei saa lähtuda sellest, mis orkestrile meeldib; tarvis on kõlaline resultaat kätte saada. Mõnikord on targem selle nimel mitte orkestriga vastuollu minna; muusika voolamine on detailist tähtsam.
Olen ilmselt suhteliselt jonnakas ja tüütu dirigent; ei jäta naljalt järgi.
Alustades oli mul kõik hästi, ent mingil hetkel tuli krahh. Alguses annab orkester su ebaprofessionaalsuse andeks, kuid ainult mingi hetkeni. Siis ei juhatanud ma umbes aasta ning see oli väga raske aeg.

Mõtlesite järele, et kas üldse…?

Dirigendi ameti juures on konfliktid vältimatud, vastuolud orkestriga sisse programmeeritud. Ükskõik, kui palju orkestrant lugu ka ei harjutaks, tunned sa ikka lugu paremini. Partituur on sinu käes, sul on terviklik pilt – aeg-agalt tuleb mõnd mängijat pärssida.. ning ongi konflikt käes. Mu klarnetiõppejõud Berliinis, legendaarne Karl Leister rääkis mulle kaht asja Berliini Filharmoonikutest: et palgad on jõle väiksed ja Abbado (tollane peadirigent -toim.) ei tea muusikast mitte midagi. Nii et igas orkestris on liiga väike palk ja halb dirigent.

Mil määral on dirigendi positsioon aja jooksul muutunud?

Aeg on devalveerinud dirigendi mõiste, tema staatuse kui sellise. Varem oli dirigent absoluutne tipp – Peterburis Mravinski, Moskvas Svetlanov ja Roždestvenski, Karl Böhm
ja Bruno Walter töötasid Viini Filharmoonikutega. Igaüks ikka sinna ligi ei pääsenud, aga nüüd – kõik on dirigendid! Aga dirigent peab olema see, kes kõike valdab. Ja ta peab vana olema. Staardirigendid olid need vanad mehed, kes kõike oskasid.

Niisiis ikkagi elu teise poole amet?

Praegu on see viga, et otsitakse noori dirigente, selliseid aktiivseid elektrijäneseid (muigab). Mulle meeldivad muusikud, kes on üle kuuekümne – sest nad teavad, mida nad teevad. Ja nende silmades on tarkus.
Noored tulevad peale, teevad asja ära, kuid teos oma ilus polegi kõlanud – kõik vaatavad, et oh, see on ilus ja atraktiivne. Tõeline maestro juhatab vähe, aga orkester mängib väga palju. Minu meelest on dirigendiamet ja kirikuõpetaja amet maailma kõige ilusamad ametid!

Milles see ilu seisneb?

Arvatakse, et dirigent vaimustab orkestrit, too omakorda publikut. Tegelikult vaatab publik kogu aeg dirigenti – ei lumma orkester, ei lumma!
Olen kuulnud väga ilusaid esitusi, aga kui dirigent on olnud tuim, on see ikka olnud nässuläinud kontsert.

Teie lummate publikut?

Ma ei tea..(jääb sekundiks mõttesse). Mängijana küll, seal ma olen väga enesekindel. (muigab). Kui ma klarnetiga peale lähen, olen mures, et kas saan esimese noodiga publiku kätte – aga mängin väga rahulikult, tean, et teos mõjub ning publik kuulab ka.
Dirigendina on seda raske tunnetada, kuna sul pole publikuga otsest kontakti. Ma ei pea ennast veel valmis dirigendiks.

Keda eeskujuks peate?

Minu meelest on eestlastest kõige kõvem dirigent Olav Roots (pianistina konservatooriumi lõpetanud eesti dirigent, juhatas 1938. Estonias, hiljem siirdus Rootsi nig sealt edasi Kolumbiasse, kus oli kuni surmani Orquestra Sinfonica de Colombia’s dirigent – KK.)
Peale selle oli ta suurepärane pianist – ühel nädalal oli võimeline juhatama, teisel mängima suur Rahmaninovi klaverikontserti. Ma arvan, et ta oli lihtsalt väga andeks inimene, aristokraat.

Ma arvan, et ta on sellepärast ka mu suur iidol, et ma olen ise mängija. Detsembriski on plaanis hulk soolokontserte; mängu ei jäeta lihtsalt maha. Ka Eesti kogemus näitab, et orkester võib reeta, aga pill ei reeda mitte kunagi.

Eesmärgid, mida dirigendina ilmtingimata ellu viia tahaksite?

Ooperit tahaks kindlasti juhatada, see meeldib mulle rohkem kui sümfoonia. Ooperis on parameetreid rohkem – valgus, lavakujundus, kostüümid.. Ma armastan ilusaid lauljaid, ilusaid baleriine - kogu seda ilu, mis ooperiga kaasas käib.
Hea lavakujundus võib olla vaimustav, kuid näiteks modernne lavakujundus Wagneri stseenile, kus jumalad mööda vikerkaart Valhallasse sammuvad, tegelased laval poevad aga mingisse pappkasti, on lihtsalt rõve!

Nii et modernne lähenemine ooperile teile ei meeldi?

Muidugi ei meeldi, jäta järgi! (ägestub). Kui lähed vaatama ooperit, aga ei saa näiteks Wagneri tekstist aru ja lõpuks näed, et mingi teksapükstega tüüp poeb pappkasti, kust sa taipad, et see on peajumal, kes mööda vikerkaart Valhallasse läheb?! Mõte peab olema selge.

Mis teid inspireerib?

Muusika on mind paelunud lapsest saati, autod mitte kunagi. Ei ükski lennuk, ükski buss, ainult pillid. See on hobi, mille eest ühel hetkel hakatakse palka maksma. Ega suhtumine professionaalina ei muutu; oled ikka seesama laps, kellele pillid meeldisid. Muusikas peituvad vihjed ja mõistatused, partituuri saladus teevad elu huvitavaks.

Dirigeerib Toomas Vavilov

12. novembril Estonia kontserdisaalis kell 19

ESRO kontsert «Tuhande ühe öö muinasjutt», kavas Schubert, Saint-Saëns ja Rimski-Korsakov

19., 20. ja 21. novembril Estonia kontserdisaalis
ERSO lastekontserdid «Buratino, sõbrad ja orkester» koos ETV lastesaate «Buratino tegutseb jälle» tegelastega.