Mägironijate guru teeb enesetapjalikke vallutusi

Foto: Postimees.ee

Vilunud alpinistid ei hoidnud oma arvamust vaka all. Need, kes põhjaliku ettevalmistuseta tippu ronivad, saavad surma, ütlesid nad.
Tõivo Sarmetil puudus alpinisti ettevalmistus. Ta oli kõigest mägimatkaja, olgugi et ligi kahe kümnendi pikkuse kogemusega.

Ent sellest jäi väheks, et KGB mehed Moskvas oleksid andnud talle loa tõusta Han-Tengrile, mida peeti NSV Liidus üheks viiest seitsmetuhandelisest mäest.

See oli pettus või võltsing, kuidas võtta. Tegelikult küünis Han-Tengri tipp 6995 meetrini, kuid venelased panid kümmekond meetrit juurde. Sest vaja oli vähemalt nelja seitsmetuhandelist mäge, et alpinistid saaksid püüelda lumeleopardi tiitlit.

7439-meetrise Pobeda otsa ronimine ei tulnud 1980. aastatel kõne alla. See asus NSV Liidu – Hiina piiril, täpselt jagamata alal. Hiinlased hoiatasid, et igaühe, kes Pobedale tõuseb, lasevad nad maha.

Siis otsustaski kompartei lisada seitsmetuhandeliste nimistusse Han-Tengri.

Aastal 1989 jõudis ka inseneriharidusega Tõivo Sarmet Kesk-Tjan-Šanis oma järjekordsel, kolmenädalasel mägimatkal Han-Tengri alla.

Selle võimsus tekitas aukartust. Kuni Sarmet kohtus Everesti vallutanud Juri Golodoviga, kes aitas parajasti tšehhide ja ungarlaste ekspeditsiooni.

«Käi tipus ära, kui juba siia oled tulnud,» mäletab Sarmet Golodovi julgustust.

Kui seda soovitab mees, kes on tõusnud maailma kõrgeimasse tippu, siis järelikult tasub üritada, otsustas Sarmet.

Koos Paul Poopuu, Türi majandusgümnaasiumi nüüdse direktoriga jõudsid nad 6000 meetri kõrgusele sadulale. Seal liitus nendega üks Leningradi mees ning kolmekesi tõusti mööda kaljust ja jäätunud nõlva veel 400 meetrit.

Ilm pööras kahtlaselt tuuliseks.

Meestel aga vedas. Esiteks sattusid nad kokkupakitud avariitelgile. Teiseks oli see koht kogu nõlval ainus, kus telgi püstitamine üldse kõne alla tuli.

Järgmine päev on Sarmeti mälust aga nagu peoga pühitud. Harjumatu kõrgus tuli niivõrd jõuliselt kallale, et «võttis mõistuse peast», tunnistab ta.

Sellegipoolest asus kolmik ülejärgmisel päeval tippu ründama. Tempo oli aeglane, aga üles nad jõudsid. Ent laskudes jäid pimeda kätte.

Ja nagu sellest olnuks veel vähe, avastasid nad tagasiteel, et telgi on okupeerinud ungarlased. Poopuu, troikast värskeim, jätkas laskumist. Sarmet varises aga nagu surnu kahe hõimuvelle kõrvale. Lenska-mehele ruumi enam ei jätkunud ning tema kükitas hommikuni telgisuu kõrval.

Veelgi hullem ootas aga ees.

Hakkas sadama lund. Rada polnud enam näha. Ometi tuli hoolega jälgida, kuhu jala paned, sest enne sadulale jõudmist aheneb hari hirmus kitsaks.

Järsku, astudes üle musta kivi, leidis Sarmet end kaelani lume sees.

Kõlgutas jalgu – ei mingit toetuspunkti.

Mõtles: kuidas küll saab mäe harja peal pragu olla.

Ei olnud pragu. Harjale oli moodustunud lumekarniis. End välja rabelnud, nägi mees, et all haigutas ligi kolm kilomeetrit vabalangemisruumi.

Tagantjärele imestab Sarmet, et ta läbi ei kukkunud. Ja et karniis seina küljest lahti ei murdunud.

«Võibolla oli staažikatel alpinistidel õigus, et Han-Tengril käik on enesetapp,» sõnab Sarmet.

Ometi läks Sarmet kaks aastat hiljem alpinistide vaatevinklist uuele enesetapumissioonile. Esmalt matkas ta kolm nädalat Pamiirides ja seejärel otsustas rünnata kahte seitsmetuhandelist, Korženevskaja ja Kommunismi mäetippu.

Käinud ära Korženevskajal (7105 m), laskus ta tagasi 4200 meetri kõrgusele Moskvina väljale, tõmbas päeva hinge ja seadis siis sammud NSV Liidu kõrgeima, 7495-meetrise Kommunismi tipu suunas.

Lollakad, ütlesid Sarmeti ja tema paari kaaslase kohta alpinistid.

Isegi NSV Liidu alpinismi meistrivõistlustest osavõtnud hoiatasid, et see plaan pole teostatav. Näiteks Tallinna Alpiklubi vene ekspeditsioon tegi samal ajal kahe mäe ründamise vahel 10-päevase puhkuse.

Kommunismile tõus võtab Moskvina väljalt seitse päeva. Vastu tulid mitmed grupid, kes kinnitasid, et edasi minna pole mõtet, ilm on üleval kohutav.

Eks lähme niikaua, kuni saab, otsustas seepeale Sarmet.

Sai 7000 meetri kõrgusele sadulale. Seal, Dušanbe ja Kommunismi tipu vahel, ulus metsik tõmbetuul. Kaheks päevaks tuli laagrisse jääda.

Hoiatusena varitsevate ohtude eest lamas telgi kõrval poolatari kümne aasta vanune surnukeha.

Kui Sarmet koos kahe kaaslasega murdis viimaks nõlva alla, kust algab viimane tõus, ilmnes, et seal pole tuult ollagi.

Pärast Kommunismi tipu vallutamist 22. augustil 1991 baaslaagrisse laskudes kohtasid nad sakslaste rühma, kelle venelasest teejuht rääkis, et Moskvas oli putš, Gorbatšov võeti vangi, aga Jeltsin lasi ta vabaks.

See tundus nii jabur jutt, et Sarmet ütles vastu: «Äkki pajatad veel midagi naljakat?»

Pärast selgus, et Sarmet ja tema kaks kompanjoni olid esimesed, kes vaatasid Kommunismi mäetipust mittekommunistlikule riigile.

Olles aastal 1998 juhtinud Eesti esimest Himaalaja ekspeditsiooni, mis päädis eestlaste esimese kaheksatuhandelise, Cho-Oyu (8201 m) vallutamisega, võttis Sarmet kolm aastat hiljem ette retke India ja Hiina piiril laiuvasse Karakorumi mäestikku. Sihiks 8047-meetrine Broad Peak, mis kõrgub maailma teise tipu, K2e ehk Chogori (8611 m) kõrval.

Kui 57 km pikkusest Baltoro liustikust kolm-neli päeva üles ronida, jõuab ülemiste liustike liitumiskohta, mida nimetatakse Concordiaks. Sealt, kui end õigesti sättida, saab korraga harukordse vaate neljale kaheksatuhandelisele. «Ääretult võimas jäätsirkus,» nendib Sarmet.

Tegelikkus on märksa karmim. Broad Peak, sealtkandi üks tehnilisimaid tõuse, on valmis karistama igaühte. Alates 5000 meetri kõrgusele rajatavast baaslaagrist ootab Broad Peaki ründajat keskmine kalle 35–40 kraadi.

Nõlva katab lumine jää. Või jäätunud lumi, oleneb vaatepunktist. Jala otsa tuleb tingimata kinnitada kassid, ent sellegipoolest on libisemisoht üüratu.

Tõusul, nina mäenõlva poole, pole libastumine veel eluohtlik. Langed käpuli ja saad kirka lumme lüüa.

Hoopis teine lugu ootab laskudes, nina oru suunas. Siis prantsatad selili – nagu kelgule. Ja enne, kui jõuad ringi keerata, on hoog juba üleval. Kui lõpuks pidama saad, siis vaevalt end enam hingekirjast leiad.

Just tagasiteel see juhtuski. Pärastlõunane mäestikupäike muutis lume püdelaks ning paksud-nätsked klombid kleepusid kasside alla. Spetsiaalsed tallad, kuhu lumi ei haaku, oli Sarmet maha jätnud. Oma ülbusest, tunnistab ta.

Plärtsti! maandus ta ristseliti seljakotile.

Lõi käed laiali.

Kirka lendas hetkega käest.

Hoog kasvas. Liug muudkui pikenes: 10 meetrit. 15 meetrit.

Ühtäkki sattus ta meetrisele lumeastangule. Müraki! lendas üle selle serva.

Astangu all ootas kolm-neli meetrit lauget pinnast. Vedas. Seal sai pidama.

Oleks ta kukkunud vaid pisut-pisut teises kohas, oleks ta läinud lendu viiemeetriselt astangult, maandunud seejärel järsku jäärenni ja lõpetanud sõidu tont teab kus.

«Lihtsalt võib öelda, et ei olnud minu kord,» nendib lumeleopard Sarmet, kes eile sai 60-aastaseks.