Baleriin Mari Savitski peab ka Tartut juba koduks

Balletiga abiellunud Mari Savitski, kelle üks kodu on Tallinnas ja teine Tartus, veedab suurema osa oma ajast Vanemuise proovisaalis. Foto: Postimees.ee

Kolmveerand aastat New Yorgis mainekas balletikoolis õppinud Vanemuise balletisolist Mari Savitski (22) räägib intervjuus, et kuigi tal oli võimalus jääda USAsse tööle, astus ta Tartusse tagasi tulekuga õige sammu.

Mille poolest erineb Pärnu, Tallinna, New Yorgi ja Tartu balletipubliku aplaus?

Ma arvan, et vahet ei ole. Kuigi aplaus oleneb ka sellest, kui haritud publik on ja kui palju saab ta aru klassikalisest tantsust, on kõige tähtsam see, mida suudab tantsija pakkuda.

Millest peaks publik õigupoolest aru saama? Kas lihtsalt niisama ei või vaadata seda ilu, kaunist liikumist ja graatsilisi hüppeid, mis lavalt saali paistavad?

Võib küll, miks mitte. Lõppkokkuvõttes tulebki mängu see, mismoodi mõjub tantsija ja kogu lavastus.

Miks te sõitsite eelmise laupäeva hilisõhtul Pärnust pärast lavastuse «Chopiniana. Quiteria pulm» külalisetendust Tallinna?

Tallinnas on mu kodu, kus elavad vend Henri, kilpkonn Otto ja kass Ressen. Nüüd on mu kodu vist natukene ka Tartus.

Kus elavad ema ja isa?

Nad lahutasid, kui ma olin kümneaastane. Isa elab Tallinnas. Ema samuti, kuigi praegu on ta Gruusias tööl, ta vastutab elektrijaama ehitusel administratiivse poole eest.

Nii et ma olen siis elanud eksiarvamuse udus, kui oletasin, et teie isa on Estonia teatri bass Leonid Savitski?

Jah. (Naerab.)

Kuidas te siis oma teatriteele lähte saite?

Teatrihuvi sain kodust, kui käisin lapsena koos perega etendustel ja kontsertidel. Balletti sattusin seepärast, et tahtsin ise tantsida.

Kõigepealt tegin rahvatantsu, balletikooli läksin kümneaastaselt, kuid tantsijaks saada ei unistanud. Ükskord neljandas klassis ütles üks poiss, et minust saab baleriin. Ma rääkisin talle, et ei saa, et ma käin seal lihtsalt trennis käimise pärast. Aga läks teisiti, tal oli õigus.

Millal ja kuidas te nüüd Tartusse tagasi tulite, kui olite laupäeval Pärnust lahkunud ja Tallinnas oma kodus vennal, kassil ja kilpkonnal külas käinud?

Täna (teisipäeval) kell kuus hommikul ise autoga sõitsin ja läksin kohe teatrisse proovisaali ennast soojaks tegema.

Mis kell te õhtuti tavaliselt Tartus oma koju jõuate?

Tavaliselt poole kümne ajal.

Kus te Tartus elate ja kuidas teie kodu välja näeb?

Elan nii Tartus kui ka Tallinnas Vabriku tänavas. Mu siinse kodu seinad on pastelsed, igaüks eri värvi, on puitpõrand ja kõrged laed – hästi mõnus.

Kas elate veel üksi või juba koos elukaaslasega?

Elan üksi, kuigi mul on ka inimene, kes mind hoiab ja minu eest hoolitseb. Esimesel kohal mu elus on praegu siiski ballett. Ma olen balletiga abielus. Tavaline perekonnaelu tuleb siis, kui selleks on õige aeg.

Kas te oma värvilises kodus ka küpsetate, keedate või teete muul viisil endale süüa?

Ega ma väga palju ei söögi. Olen alates neljateistkümnendast eluaastast jälginud hoolega kõike, mida toiduna suhu panen. Mängin igasuguste juurviljade ja maitseainetega, aga wok-toitu ma siiski ei tee. Söön palju mitmesuguseid salateid. On ka päevi, mil ma luban endale šokolaadi.

Millised on Tartus elamise eelised ja puudused võrreldes Tallinna ja New Yorgiga?

Kui ma tulin kevadel 2002 Vanemuisesse tööle, ootasin esimesel aastal iga nädalalõppu, et saaksin sõita koju Tallinna.

Kolmveerand aastat New Yorgis on teinud Tallinna ja Tartu mulle võrdväärseks. Mulle meeldib nüüd ka Tartusse tulla ja siin olla, meeldib siin hommikuti jalutada.

Just loodus on see, mis Tartus on eriti mõnus. Sügisel on ilus vaadata, kuidas lehed on täna üht ja homme teist värvi, ja mõnus on näha, kuidas kevadel kõik tärkab... Hea kodune tunne tekib.

Mõned küll ütlevad, et Tartu on väike ja siin pole midagi teha, nii et hakkab igav, aga ma arvan, et see on pigem inimeses endas kinni.

Kui turvalised teile tunduvad elamiskohtadena Tallinn ja Tartu?

Enne möödunud aasta septembri algul New Yorki lendamist arvasin, et Tallinn ja Tartu on turvalised linnad. New Yorgis ei tundnud ma kordagi hirmu, isegi öösel metrooga sõites, kuigi ma seda väga tihti ei teinud.

Kui olin Eestisse tänavu juuni algul tagasi tulnud, tekkis mul nii Tallinnas kui ka Tartus palju ebaturvalisem tunne, kui oli siit lahkudes.

Mõlemas linnas on palju narkomaane. Purjus inimesele võib rääkimisega midagi selgeks teha, aga kui tegemist on narkomaaniga, siis on raske isegi ette kujutada, mida ta kõike teha võib.

Õhtul on Tartus tänavad tihtipeale pimedad ja tuleb valida, kus liikuda.

Samas ei tohi kogu aeg hirmul olla, peab mõtlema positiivselt ja olema julge, aga samas ettevaatlik.

Mida erilist õppisite Joffrey balletikoolis?

Põhirõhk oli klassikalisel tantsul, aga targemaks sain ka elulises mõttes. Elada kolmveerand aastat kõigist tuttavatest ja kõigest kodusest eemal, kaugel võõral maal, on paras õppetund.

Jäin sellega siiski väga rahule. Tunnen, et olen mingil määral edasi arenenud. Ma loodan, et tegin tagasitulekuga õige sammu ja saan ka siin edasi areneda. Mul oli võimalus New Yorki jääda, aga ma valisin Tartu.

Miks te tagasi tulite?

Ma tundsin, et ei taha jääda Ameerikasse. Ja aplaus on ju aplaus nii New Yorgis kui ka Tartus.

Hinnaalandust ei tee ma ükskõik millisel etendusel, annan endast ikka maksimumi. Väikses linnas ei ole mul õigust tantsida halvemini kui suures linnas.

Kahe kuu pärast saate kuulata esimest korda aplausi, millega väljendavad tänulikkust «Pähklipureja» vaatajad. Millisele kohale asetate oma senises tantsijakarjääris selle lavastuse ühe olulisema, Teenijanna osa?

See on mulle kindlasti väljakutse, kuigi tähtsad on kõik osad.

CV

• Mari Savitski sündis 26. novembril 1981 Tallinnas.

• Lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi (hõbemedaliga) ja balletikooli Fouetté.

• Töötas aastatel 2000–2002 tantsuteatris Noor Eesti Ballett Fouetté ning on Vanemuise balletisolist kevadest 2002.

• Osalenud/osaleb Vanemuise lavastustes «Chopiniana. Quiteria pulm» (Sülfiid ja Quiteria), «Charley tädi» (Amor), «Tulipunane lilleke» (Noorem Õde), «Figaro pulm» (Fanchetta), «Fluxus», «Armastuse tango» jmt.

• Esindas Eestit Eurovisiooni noorte tantsijate võistlusel 1997. Võitis 2000 rahvusvahelisel balletikonkursil «Fouetté» teise koha.

• Võistles suvel 2003 New Yorgi rahvusvahelisel balletikonkursil ja pälvis stipendiumi õppimiseks sealses Joffrey balletikoolis mullu septembrist tänavuse juunini.

• Osaleb Vanemuise suures majas 22. oktoobril esietenduvas «Pulmareisis» (Pulmaline) ja 26. novembril esietenduvas «Pähklipurejas» (Teenijanna).