«Eesti ballaadid»: kalk, külm, kõrk – kaunis

See on sünesteetiline ilu- ja teatrielamus, millist on siinmail harva kogetud Jaan Toominga hiilgeaegadest saadik.

Ballaadides, laiemalt lüroeepikas on tohutu teatraalne potentsiaal – võim. Ballaad on konfliktne, intrigeeriv, tegutsev – dramaatiline. Ballaad on jutustav, pildiline, stseeniline – eepiline. Ballaad on tundehell mõttemootor, meeleline, vaimne – lüüriline. Ümberringi ja läbi-lõhki aktiivne, provokatiivne – katartiline. Moraliseeriv ja teraapiline. Seos sajandite traditsioonidega kindlustet – ajalooline, filosoofiline, mütoloogiline.

Ballaad teatrilaval võiks olla rohkem viljeldud, suure paatoseulatusega omaette žanr, kuid kahjuks kohtame seda siinkandis harva ja siis enamasti läägelt. Liiga kõrgel, rikas ja nõudlik poeesialiik? Vanaesteetiline pähh? Liiga euroopalik, st võõras? Ilmselt siis mitte igaühe lavastada, näha ja tunda.

Ballaad on paraku eesti tegelik ja päris eepos. Seda ka «Kalevipoeg», Ridala ning Annist. Parem ja ülevam, mida võtta. Vabadusaateline ja süvaromantiline, tihti toorelt ja alasti.

Raskekaalu kategooria, mis nõuab Luricheid lavakunstis. Kerge läbi kukkuda, kui ei mängita kogu jõust ja pangale. Õnneks, aidaku maa-alused ehk taevased, tegijaid ikka sünnib, koleda dekonstruktsiooni, dekadentsi ja muu tilulilu sekka.

Kosmiline iidne ühtsus

Von Krahli teatri «Eesti ballaadid» Veljo Tormise vägevalt vääristatud runomuusikale Peeter Jalakase julges lavastuses on kauaoodatud aardeleid. Priske pada kullaroostes killingeid. Tulemuseks sünesteetiline ilu- ja teatrielamus, millist on siinmail harva kogetud Jaan Toominga hiilgeaegadest saadik.

Tuleks kindlasti säilitada eesti ühe esinäidendina, mängimaks sadu kordi – kodule ja külalistele. Kas kultuuriametnikud kuulevad? Mitte aga äristada ühe-kahe hooaja ähvardusega, hirmus mõeldagi, milline oleks kaotus.

Jaapani butoh-teatri ekspressionistlik sisekaemuslik ürgmiimika on erakordne (ometi kui lihtne ja enesestmõistetav!) leid. Kolm muistset kultuuri nende ühtsuses ja vastuolus lõimitakse üksteist võimendavaks trialoogiks: esiplaanil minimalistlik idamaine ja rustikaalne regivärsiline, taustal antiikne koori-tragöödiline. Kristuse-eelne animistlik-polüteistlik kosmiline ühtsus ja iidne meel ilmutab oma võimalikkust – veel pole kadunud kõik...

Loomulikult on lõimu hinnaks ka teatavad lõivud. Butoh-tantsu kõrgpingeline kontrastsus, mis «Suisa suud» vapustavas algusloos ootused gradatiivsesse kõrgusse kruvis, hajus tasahilju tuttavasse šamanistlikku uttu, kohati rõhulissegi räppimisse («Tooma laul»).

Viimane tegi siiski pisut tõrksaks: mehelik iha aisad alati üle võlli ajada on küll ahvatlev ja ohtlik mäng, kuid mõnikord võib-olla ka kohatu. See näis kippuvat – tüüpiliselt patriarhaalselt – ka rahvalaulu emalikku põhitooni summutama. Ei saa vist olla pruut igas pulmas, eriti kui hõikad uljalt meeskooris, norides omalegi harjunud tähelepanu ja kiitust.

Välja arvatud Aki Suzuki enda, fallosekandjate või kalmuliste jumalik kontakt teema ja iseendaga, oleks ülejäänult osaltki lootnud vahel koreograafia radikaalsemat väljapeetust, tähenduslikest pisiplahvatustest laetud aegluupi, tugevamat punktvalgust.

Teisalt ei ole ka heietavad sünteetilised regivärsid harjunud analüütiliselt terava esiletõstmisega, üledramatiseerimisega, parallelismi lõhkumisega. Kahtlemata oli vaja tempot teisendada, muid motiive märkida ja panoraami aktiveerida, kuid seda saanuks ilmselt teha nii butoh-liikumisest kui ehedamast regimõõdust vihuti väljumata.

Igal asjal seega oma hind: kokkuvõttes siiski täiesti uus, polüloogiline kvaliteet, paari väiksema – ometi aktiveeriva – reservatsiooniga. Ega kõike saagi puust ja punaselt ette nikerdada ning näha, hea etenduse potentsiaal töötab vaataja teadvuses sama võimsalt kui vahetult lavalt tajutav. Mis ei ole otse nähtav, on mõttes järeldatav ja jälgitav, olles tähendusterviku loomulik osa.

Liivi või Põhjasõja eelsete feodaalsuhete kullervolik külmus ja ülbus (mille paleuseni tänapäeva kõlekapitalismis taas püritakse, eriti pealinnas) töötab emotsionaalse modus tollensina, kaevates üles hingesoovi armastuse, soojuse ja pehmuse järele.

Armastus vajab vabadust

Arm, paraku, on keskaja julm defitsiit – Kristust ei tulnudki. Vaevalt et orjad (olgu päris- või raha-) suudavadki kedagi tõeliselt armastada, selleks peab inimloom vast vähegi vabadust tundma. Erootika väljendub vägistamises, surmatungilises väändumises. Lembusevaegus ehk õnnevarjutus on eesti ballaadide peateemaks läbi aegade. See on loomult feminiinne igatsus.

Püstiste juurikatega püsitu mehelikkus eksib hädas tihti kalkusesse, võõrdub maa-emast, murrab veretõotused. Madala vaimu ehk butoh’lik kontakt maaga säilib lavastuses vaid naiste elukandvas loomulikkuses. Mehelik hüsteeria pürib üles, lendu, vikerlaste vehklemisse, lõikavasse lahkumisse. (Estonian Airi lennurada epiloogis võinuks siiski hajusamat linnuteed või kas või Suurt Vankrit meenutada, aga olgu – pürime ju maailma, eduveskit otsima.)

Macho tahab kangesti üle olla, valitseda, niiska peale lasta. Sellest ka palju kiidetud «kiigestseenid», mis küll «Kalmuneius» märgib ohjadega saanistseeni. Rahvalaulude ehk libreto mittetundmine ei takista kriitikuid ahhetamast – geniaalsed lahendused! Ju siis ongi.

Klassikalise punjaba, aravu või kreeka savi hoidev külmus hajusas rehetare- või uduvalguses mängib lahti heideggeriliku hämariku, mille armastavas võitluses ilmub valus tõde – ülekohtune, verine, hoiatav nurielu.

Tasakaalutu yin-yang loob teose traagika, maskuliinse vägivalla ülekaal tekitab disharmoonia – haige kogukond. Taustal kumendab aga tegelik ilu: tegelastele lootusetult kättesaamatu, unistuslik, vaatajaile ehk siiski võimalik. Tarvilik, tervislik vaatepunkt, austust ja süütunnet õhutav: kurbade esivanemate, lohutu ajaloo, ema ja maa peale mõtlema sundiv.

Mis aga erakordselt traagiline, on rahva sunnitud või sundimatu olemisunustus, millele lavastus jõuliselt viitab. Kadunud on teadmine, kus kalmulised olid maailmakorra loomulik osa, ja inisetakse hirmust ning vastikusest, kui nad zombie’dena lagedale roomavad, justkui lauldaks Michael Jacksoni gootilikku «Thrillerit». Õudne.

Ometi tulid manala mardused vaid rikutud kosmost taastama, sest vabast tahtest ja vandega lubatu on püha ning siduv. Tänapäevlase silmis aga süttib vaen... mis nad seal tramavad... kas tõesti oli nii hull...

Juured keeles

Nagu vaimsed, on rabedad ka meie keelelised juured, mis ilmekalt avaldub kas või regivärsi esituses. Ootasin pikisilmi ühendavat silda keskajast ürgaega, pidin aga sageli leppima tüüpilise eelhüppega: 19. sajandist ehk vahetult uuema rahvalaulu eelsest regivärsist keskaja poole, ürgsema kihi veelgi kaugemaks paleuseks taandudes.

Kui endine regimõõt oli kompromiss vältelise ja rõhulise esituse vahel, siis uuem regivärss, vastupidi, on silprõhuline luule. Kuid muiste oli tähtis ka pearõhusilpide pikkus või lühidus, mitte ainult rõhk; muud silbid paiknesid vabalt. Vapralt takti lüües surutakse vältepõhimõte aga täiesti alla.

Regivärsi esitusviise on lihtsalt rohkem kui üks. Kui va-res va-ga linnukene ei ole loomulikul viisil lauldav vältelisena, vaid rõhuliselt, siis Too-mas tor-rõ mees madala mõlemal moel. Mõlemad on regivärsid, aga vältelist peame auväärsemaks.

Tegijate keelelist respekti ei oska ma kõrvalisena hinnata, kuid Veljo Tormise muusika raamid ei räägi algupärasema esitusviisi vastu.

Kadunud Vaike Sarve taoline konsultant kohendaks järgmiseks hooajaks kriitilisemad värsigrupid kergesti klassikalisemaks, sh setu värsi, mis on pisut omaette ooperist.

Kuid aitab ehk poeetikaõpikussegi piilumisest, teadmaks, et esimest värsijalga täideti vabalt, mistõttu ei pea juhtumisi kolmesilbilist üksust trohheuse sängi suruma. Võib-olla ei olegi juhus, et kuuldav vahe ilmnes just nimelt mees- ja naispartiides: kui esimesed kaldusid rõhulisema esituse poole, jäid teised valdavalt truuks välteluulele. Salve saaks aga tungalteradest veelgi puhtamaks sõeluda.

Kolhoosi laut-küün on rehetare, eesti muistse Nokia ainus tegelik hääbuv analoog. Estonia või Vanemuine kõlbab aga sama hästi.