/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Steve Jürvetsoni isa Tõnu lahkus Eestist 1944. aastal sõja jalust paadiga Saksamaale ning tuli nüüd, 60 aastat hiljem tagasi oma kodumaad vaatama.
Jürvetson-seenior pöördus Eestisse pärast 60 aastat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Huvitav on jälle Eestis tagasi olla,» rääkis ta koos Ste-veiga vanalinnas peatudes. «Kõik tundub nii puhas, inimesed ei viska prügi maha, ka turistid hoiavad Tallinna.»
Tõnu Jürvetson mäletab lahkumisest seda, kuidas Pika Hermanni tipus lehvinud sinimustvalge maha tõmmati, et see punalipuga asendada. Siiamaani on silme ees sõda ja Tallinna pommitamine, mille ajal Tõnu Estonia teatris istus. Sealt välja tulles olid tänavatel surnud hobused ja tohutu häving.
Palju on muutunud, ja palju on läinud paremaks, leiab Tõnu praegu Tallinnas ringi vaadates. Eesti keelt räägib ta perfektselt ning peaaegu aktsendita.
«See on nagu jalgrattasõit, ega ei lähe meelest ära. Me kodus rääkisime ka kogu aeg eesti keelt, aga Steve seda ära ei õppinud. Nii kujunes eesti keel meil perekonnas nagu salakeeleks,» rääkis Tõnu Jürvetson. «Kui me omavahel näiteks arutasime, kas panna väike Steven magama või mitte, tegime seda eesti keeles.»
Eestisse tagasi Tõnu aga enam kolida ei kavatse, sest USAs on kogu perekond, poeg Steve ning lapselapsed.
«Ma olen neile papa,» lausub ta uhkelt. «Aga vaatame, meil on siin üks korter, võib-olla teeme selle korda, et siin peatuda. Ja täna käisime raekoja platsil kortereid vaatamas.»