Rene revolutsioon

«Sigade Revolutsiooni» üks režissööridest, Rene Reinumägi tahab peatada kapitalismi. Foto: Ergo Kuld

Reinumäe silmis põleb pidevalt hullumeelne tuluke. See annab meile märku, et tegu on loojaga. Võibolla veidi irooniliselt ongi tema ametinimetus Looja. Reklaamiagentuuris. Irooniliselt selles mõttes, et... aga okei, ärme hakkame rääkima jälle sellest, et Eestis peab filmitegija filmide ja raha vähesuse tõttu elatist teenima reklaamivaldkonnas, ajakirjanduses või fotolaboris.

29aastane Rene Reinumägi on lõpetanud lavakunstikateedri, töötanud Ugalas näitlejana, seejärel reklaamitegijana büroodes Lowe Age ja on tänaseni Taevas. Mänginud lühimängufilmides «Tähesõit», «Külla tuli» ja «Inimkaamera», mille režissöör on Jaak Kilmi ja kaasstsenarist Rene ise.

Elab pool aastat Soomes, kus õpib ja töötab tema soomlannast filmistsenaristist naine Sanna-Katariina ja nende kaks last kolmeaastane Jan Eliot ja kahekuune Aron-Olavi.

2002. aastal käivitas Reinumägi koos Jaak Kilmiga võimsa sigade-revolutsiooni-projekti, mille tulemusel valmis ilus mässufilm, mida äsja lõppenud Moskva festivalil nimetati tuleviku filmikunstiks.

Kuna kaasrežissöörist Jaak Kilmist teame me rohkem (koostööd Andres Maimikuga) ja filmist endast on meedias juttu olnud meeletult, uurime, mida Rene maailma asjadest arvab. Vestlus temaga on muide lõbus. Alatasa alustab ta lauseid, mida ta keeldub lõpetamast. Vahel sarkastiline, vahel kostub aga kavalat Rebasereinu naeru.

Järgmise pika filmi mõte on juba olemas?

Jah, järgmise pika filmi mõte on isegi vanem, kui sigade-filmi mõte. Aga projektidel on omad mahud ja teine asi on reaalsus.

Selle filmi režissöör oleksid üksi?

Jah, olen... aga ma ei tea, kas see on praegu teema rääkida.

On küll, ma arvan.

Tegevus toimuks erinevates suurlinnades. Seda pole ma varem saanud teostada. Ma usun, et nüüd protsessid kiirenevad, neid probleeme enam ei ole, mis esimese filmiga kaasnevad. Ei ole vaja enam tõestada elementaarseid asju, ei ole vaja end igast instantsist läbi närida.

Millal võtteks läheb?

Aasta pärast tahan alustada. Aga ma ei taha sellest täpsemalt rääkida. Ma ütlen ainult selle ära, ei, ma ei ütle midagi ära.

Ütlegi siis ainult see ära.

«Stop The Capitalism Now» on tööpealkiri. Tegevus toimub täna – siin ja praegu. Asi on aktivistide liikumises. Igasugused grupid, kes teevad head.

Jälle üsna revolutsioonilised ideed, ise töötad kapitalismi ühel alusalal - reklaamis.

Nii?

Ei ole mingit skisoidsust?

Et see ei mahu su pähe ära, kuidas need kaks asja saavad koos minus olla või?

Mahuvad. Ma provotseerin.

Mulle mahuvad ka ära. Elu kogu oma täiuses ju kehtib. Ma ei lõika midagi välja. Ma võin küll oma seisukohti ja suhtumisi esitada...

Seda mõned nimetavad silmakirjalikkuseks.

Ma ei taha enda sees elu tsenseerida.

Mõned nimetavad silmakirjalikkuseks ka seda, kui inimene, kes kritiseerib Ameerikat, käib McDonaldsis.

Arvatavasti ta ikka kritiseerib Ameerikas mingeid konkreetseid asju. Talle ei meeldi seal teatud inimeste tegevus.

Aga on selliseid ka, kel on mingi idee, mida ta eksponeerib mingite väliste tunnuste kaudu. Näiteks tema õilsa, antikapitalistliku ja ökoloogilise maailmavaate sümbol ja ühtlasi võit on mikrouuni sihiteadlik mittekasutamine.

Mulle see meeldib. Sealt tuleb selle inimese isikupära esile, ta ju kuidagi identifitseerib end selle kaudu. Samas, ükskõik kumba pidi - kas ta ei kasuta sihiteadlikult mikrouuni, või vaatamata oma vaadetele kasutab, on lahe. Selliste suhestumiste pinnalt kasvavadki kõige huvitavamad tüpaažid, inimesed hakkavad karakteritena käituma.

Idee nimel elamine teeb inimesest friigi nii või naa.

Kõik me elame mingi idee järgi. Teema on lihtsalt see, kas me seda endalt küsime või ei küsi. Lihtsalt huvitav on vaadata, mille järgi elab siis see, kes seda endalt ei küsi (naerab).

Sa oled näitleja. Aga paljud inimesed vist ei mäleta su vanu Ugala rolle. Pigem mäletatakse sind Frederiku reklaamist kiitsaka kutina.

See, mille järgi mäletatakse, on mul savi.

Tahaksid sa praegu näidelda?

«Revolutsiooni» tehes puutusin ikkagi väga lähedalt näitlemisega kokku. Aga küll ma teen rolle. See ei ole probleem. Ju siis ei ole õige aeg. Aga muidu, ikka mõtlen sellele, jah.

Pakkumised?

Ma sain Moskvast pakkumise. Kui ma oleksin jaanipäevaks Moskvasse jäänud, mänginuks ma Vene seriaalis «Kodeks žesta». Üks vene näitleja ei saanud, võte oli kahe päeva pärast, festivalil tuldi ligi... Mõtlesin ühe päeva, ja mõtlesin, et ei - sõidan, kurat, koju.

Aga pakkumisi Eestist?

Viimase aasta jooksul küll ei ole saanud, ma isegi ei tea, mis hetk see võinuks olla. Ma ei tea, kas ma olen enam kuskil näitlejate listis (muigab). Seda juttu ei ole vaja rääkida.

Kui pakkumine tehtaks?

See on minu aja küsimus.

Võibolla raha küsimus ka. Oleksid sa suure raha nimel nõus tegema midagi, mis sulle ei meeldi?

Mis see tähendab, suure raha nimel?

Ma ei tea, kui palju suvetuuridel makstakse.

See ei ole suur raha, suure raha nimel tuleb teha asju, mis sulle meeldivad, saad aru.

Neid asju ei peagi raha nimel tegema.

Michael Moore tegi filmi, mille esimese päeva kassa oli 42 milli, seal ma saan mõtlemisest aru. Suur raha, suur tulemus. Aga suvetuur on meelelahutuse osa. Kui ma ütleks, et suvetuur on jama, no ta ongi täpselt see, mis ta on, ta sõltub nendest asjadest, mille sees ta sünnib!

Sellesse üleolevalt suhtuda oleks eluvõõras?

See ei ole teema, nad teenivad ju rahvast, saavad selle pealt raha, ju see süsteem on siis kellelegi vajalik. Eestimaa parimad pojad teevad Eestimaa parimatele poegadele asju, raisk! (Naerab.) Ma ei tea, muidugi mage, jah.

Kuidas sa suudad Helsinki ja Tallinna vahet iga nädal käia?

Katsun asju balansis hoida. Kaks kuud tagasi sündis mul teine laps, siis ma olin pikemalt Soomes. Reklaami võib igal pool teha, filme võib ka igal pool teha, aga mulle on siiani Eesti huvitav. Oma mälu asi, see, mis identiteeti sa lood endale... Tähtis on, kuhu lapsed kooli panna. See teema on praegu veel opened.

Karm laevasõidusagedus.

Ma panen väga palju ikka helikopteriga ka, täiesti hullult. Kaheksateist minutit ja - jee. Kuue sotiga netist pilet. Taksoga panen viis minutit siit Linnahalli, kokku 23 minutit. Mees ei jõua Pirita Selverissegi nii kähku. Aga ma olen muidugi kütnud neljatunniseid otsi talvel laevaga ka, nelja aasta jooksul päris pikk periood. Aeg, mil ma sain lugeda ja puhata. Vaheetapp kahe maa vahel, ühel maal töötan, teisel maal on mu pere.

Muidu, Soomes on meil ridaelamu ja vaade parki, ja kõik on okei... Aga ma tahaks Eestisse. Muidugi, nüüd tuli see EL. Oleneb, kuidas mu poistel identiteet sünnib, muidugi nad hakkavad mõlemas kultuuris orienteeruma. Sügiseks on selge, praegu on see meil kodus teema.

Naine on filmistsenarist vist.

Jah, ta teeb Helsingi Ülikoolis magistrit, sügiseks saab tehtud.

EL. Piirid lahti: boss Eestis läheb Pariisi kelneriks. Ja nii edasi. Peaasi, et jahedast Eestist ära. Mingi jube buum käib.

Ma arvan, et see puudutab tegelikult nii väikest osa ühiskonnast. Aga kes tahab ära käia, jumala vabalt mingu, nad peavadki ära käima. Nende aistingud on niikuinii Eestis, mingil hetkel nad tulevad tagasi. See on elementaarne, et kui küsida ükskõik, mis riigi noorelt, kas ta mõnda aega elaks mujal, jah elaks! Normaalne. Asjatu foobia.

Äraminek võib tähendada rändu, teel olemist, võib tähendada sukeldumist mingisse konkreetsesse sootsiumisse, uue identiteeti loomist.

Ränd võib peas ka toimuda.

Mõte ja mõte ellu viia, siin läheb asi siiski mitmekihilisemaks. Aga piirid lahti, inimesed tahavad ära, piirid kinni, inimesed tahavad veel rohkem ära.

Mõnda tõmbab lihtsalt parem olme.

Et kui tal on siin nagu halvem, mis see siis tähendab, et ta ei suuda siin endale paremat elu luua. Siis ta läheb võtab parema olme sealt üle, kus see on talle juba loodud. Ma ei tea, sellist imekohta ma ka ei ole leidnud. (Naerab.) Inimese loomulik keskkond on siiski mets ja looduse harmoonia. Aga okei, sa oled kuskil kasvanud, siis sul on seal elu, töö, pere, sõbrad, vanemad. See teeb kodu.

Orgaanilised valikud.

Täpselt, sa oled orgaaniliselt selles struktuuris sees ja su elutunnetus vahetab olulist informatsiooni selles grupis ja alal.

Kui tähtis sulle materiaalne heaolu on?

Materiaalset «halbolu» ka ei tahaks, see võib hakata tegevust takistama. Muidugi ei ole see asi iseeneses.

Minu jaoks on.

(Naerab.) Siis sa oled eksinud inimene ja ühel hetkel sa jälle leiad tee tagasi.

See oli nali.

Ma sain aru. Vaata, need eksinud inimesed saavad ühel hetkel niikuinii mateeriaks, ärgu nad sellepärast muretsegu.

Istud õhtul kõrtsis. Kas sa jälgid ja analüüsid inimesi?

Jah, sellepärast välja lähedki ju?

Oleneb.

Kui kellegagi kohtud, siis kellegagi kohtud. Aga kuna me ei ela üksi, siis on huvitav teiste pealt vaadata, kuidas inimene käitub, mõtleb ja on.

Laulupeol käisid?

Pidin olema Soomes pere juures, aga ma väga tahtsin minna. Jumalast hea üritus. Sulle ei meeldi või? See ei ole ju muusika, see ongi täpselt see, mis ta on. Ilgelt kihvt! Mõtle ise - rahvas tuleb kokku, laulab ikka seda värki! Jumala lahe, varem olen käinud, aga alati vaatajana. Mul oleks küll kahju, kui seda enam ei oleks. Jube kõva asi.

Peaks tegema multi- ja popkultuursemaks.

Tee eraldi üritus siis!

Päeval koorid, õhtul reiv.

Ei, laulupidu olgu laulupidu! Mis mõttega? Siis on see juba teine värk.

Eestlaste identiteeti on vaja turgutada, muidu tuleb kriis.

Ei no identiteet ei ole üldse teema, mine naise ja lapsega, vaata. Inimesed on seal üksteise suhtes heatahtlikud, emotsioon on positiivne. Kultuuriliselt uut mõtet ei peagi minema sinna otsima.

Olen telerist näinud, et õllesummer on veel suurem rahvaühendaja.

Tegelikult on see eluliselt tähtis ainult humalakultuuri vendadele. Ma käisin kunagi Müncheni Oktoberfestil, kui ma tegin «What Do You Know About Estonia?» trippi (Lowe Age kunagine kampaania Eesti Telefonile). New Yorkis arvati, et Eesti on võileib või uus korvpallimeeskond, Saksamaal «Eine Katastrophe». Mida ma tahtsin öelda, et see humalakultuur on Saksamaalt siia kunstlikult toodud.

Mis sa joomisest arvad?

Vastust küsimusele, miks sa, Lible jood, ju ei ole. Õigemini on, aga.....

........

Mõte läks ära juba. Las ta olla.

Lõpetame mõtte ära.

Juba lõpetasime. Loogika ütleb, et probleem algab sellest hetkest, kui sa pakud inimesele viinast parema lahenduse, aga ta ei taha seda vastu võtta.

Okei. On sind Eestis ahistatud?

EL-kampaania ajal. Rahvas tuli kokku 12 aastat tagasi. Igaks juhuks märkisime ära, et see on ajatu, võõrandamatu lepe. Ja nüüd tehti esimese paragrahviga ära. Oli alles teine ärkamisaeg, ja nii ruttu jäädi magama.

Ma tean, et oled Euroopa Liidu vastane, ja kogesid enne jah-sõna võitu ka tsensuuri.

«Koosoleku» saates tõmmati heli ja pilt maha. Ehe värk. Seal läks täitsa hulluks. Saate tootja, Kiur Aarma karjus: «Rene, kuidas sa aru ei saa, mis sa teed, tiblad tulevad!»

Läksidki salgaga provotseerima sinna?

Tagantjärele muidugi suhtumise küsimus: provokatiivne? Või tegime nalja? Tegelikult oli ajalooline hetk. See periood puudutas rahva saatust.

Vaatajatele tundus imelik igal juhul.

Ma ei oleks osanud Eestis seda oodata. Ma arvasin, et siin enam asjad nii ei käi. Eriti imelik on see, et «Koosolekut» teevad ju normaalsed inimesed.

Kas võtsid Eesti rahva jah-ütlemist euroliidule isiklikult?

Mis me omavahel ikka Eestit üldistame. Väljaspool võib seda teha. Siin ma võtan Eesti sündmuse ikkagi läbi konkreetsete inimeste ja läbi enda. Mulle ei meeldinud, et hääletusküsimus oli trikiga küsimus nagu juudi anekdoot, kus reklaamid odavat lehma, aga müüd kauba peale kalli hane ka.

Sinu riiklik idee?

Iga aasta läheb kaitsekulutusteks kaks protsenti SKPst, eks. Vaata kui sa selle raha eest teed kord aastas megaürituse «World Peace» näiteks. Kutsud suurimad maailma tippartistid esinema. Üle maailma kantakse üle, sest promo käib asja juurde. Rahu imago tagaks palju tõhusama kaitse, kui see püsside paugutamine.