Sel nädalal näitas Georg Malviuse otlannast «ihukunstnik» Ellen Cairns Vanemuise suurel laval suve suurmuusikali «Jesus Christ Superstar» kostüüme. Eile hommikul toimus esimene väliproov Tartu Ülikooli raamatukogu juurde püstitatud suvelaval.
Lauljad tõstavad Ellen Cairnsi kuklakarvad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ellen Cairns, milline on teie kontseptsioon «Jesus Christ Superstari» lavastust kujundades?
Kõikides kujundusaspektides? Tuua kõik publikule lähedale. Tuua publik lavastuse sisse. Ja tuua sisse palju kaasaegseid teemasid, mille inimesed ära tunneksid. Et lavastus ei oleks vanamoeline asi, kus mängitakse rocknrolli. Jah, ma üritan lavastusse palju tänase päeva mõjusid sisse tuua.
Millised on siin suurimad väljakutsed? Vanemuise teater ja trupp, vabaõhulava
Iga asi on väljakutse. Loomulikult on minu jaoks suurim, et ma ei räägi eesti keelt. Kõikidel on väga raske minuga suhelda, kuid sellegipoolest teevad nad suurepärast tööd. Oh, ma tahaksin eesti keelt osata! (Naerab lustiliselt.)
Ning loomulikult on vabaõhulaval töötada alati keerukas. Kunagi ei tea, millal sadama võib hakata. Me peame väga palju ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma. Õiget värvi kasutama, palju asju [laval] kilega katma
Ja kostüümid. Näitlejad on mures, et nad võivad külma saada. Mina püüan neil riideid seljast ära «rebida», nemad jälle rohkem riideid selga saada. (Naerab.) Ma tõesti loodan, et nad vahetavad kostüüme nii kiiresti, et ei külmetu. Aga näis, kuidas sellega läheb
Te olete Eestis juba ligi kümme aastat töötanud. Kindlasti on meie teatris selle ajaga midagi muutunud.
Kohe torkab silma, et teie teatrid on kõik renoveeritud. Paistab, et majadesse on palju investeeritud. Ka lavatehnikasse, töötubadesse. Ma näen, et rohkelt on panustatud töötingimuste parandamisse, mis on suurepärane. Kostüümide koha pealt palju uusi materjale on kasutusele tulnud. Kuigi, te olete ikkagi väike maa ja siin ei ole võimalik saada materjale, mida ma tõepoolest tahaksin kasutada.
Need on n-ö materiaalsed muutused. Kas märkate ka muutusi sisulises töös, pühendumises?
Oh, ma ei tea, kas ma saan sellele küsimusele vastata Ma olen alati leidnud, et siin on kõik väga professionaalsed. Kui vaadata materjalipuudust, on siinsed inimesed väga leidlikud tegemaks eimillestki midagi. Sellised oskused on hämmastavad. Ning koos materjalide paremaks minekuga lähevad ka inimeste oskused paremaks.
Teatavasti ei ole Eestis erikoolitusega muusikaliartiste. Kas see mõjutab ka teie tööd lavastuskunstnikuna?
Ei. See ei ole minu «osakond». Ma kohtlen kõiki samal tasandil.
Väikese rahvana tahame me olla kui mitte paremad, siis erinevad. Kas Eesti teatris on teistmoodi töötada?
Eestis on väga tugev laulutraditsioon. Eriti kui suure kooriga töötada see paneb kuklakarvad turritama. Sellist asja näiteks Inglismaalt ei leia. Seal on [majanduslikult] väga raske suure koori ja orkestriga lavastusi lubada. Minu jaoks on täielik luksus niimoodi töötada. Keegi Inglismaal ei usu, et teil siin sellised võimalused on!
Kas te, lavakujunduse õppejõud, võiksite kirjeldada siinse stsenograafia taset?
Mul on alati siin olles nii kiire, et ma olen tõepoolest väga vähe näinud. Seega ei ole ma kvalifitseeritud Eesti lavakujundust per se kommenteerima. Ma tean, et siin on palju huvitavaid noori teatrikunstnikke.
Öelge palun ausalt, millist komplimenti tahaksite te pärast esietendust kõige rohkem kuulda!
Ma ei tahaks ühtegi komplimenti. Aga ma tahaks, et inimestele meeldiks lavastus.
Kui mind eraldi esile tõstetakse, siis tähendaks see, et lavastus ei töötanud.
Mina olen meeskonna üks liige. Ja kui hakatakse rääkima lavast või kostüümist, siis ma ebaõnnestusin publik peab mõtlema, et kujundus oli lavastusele sobilik.
Minu jaoks on kõik tervik.
Töö Vanemuises kui lust ja lillepidu
«Jesus Christ Superstar» on üks maailmas enim mängitud muusikale, või rockoopereid, kuidas keegi nimetab, mille autoriteks Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice.
11. juunil Tartus esietenduvas lavatükis teevad Georg Malviuse käe all kaasa nii tema õpilased, kellest praeguseks on Euroopas gastroleerivad staarid saanud, kui ka Eesti õhukese muusikalitraditsiooni vastsed tähed.
Malviuse sõnul liiguvad proovid plaanipäraselt ning Vanemuise trupi, orkestri ja ooperikooriga töötamine on lust ja lillepidu. Vanemuislased on professionaalsed ja enesekindlad. (PM)