Kunstiliste depressiiv-romantikute tagasitulek

Kodumaine kitarrimuusika on kahetsusväärselt harva olnud selle loojate ja esitajate vaba ning kompromissitu eneseväljenduse teenistuses. Ikka on lauldud võõrast laulu, üritatud sobituda etteantud formaati. Siit ka põhjus, miks meil aastate möödudes eriti kellestki alust rääkida ei ole.

Metro Luminal on üks väheseid erandeid. Möödunud kümnendi alguses salvestatud kahe albumiga kuuluvad nad eesti rocki suurte üksiklaste kidurasse perre, kus seisavad ees ROSTA Aknad, Suuk, Pantokraator jne. Pole neil õigeid eelkäijaid ega väärilisi järgijaid, tinglikult ehk ainult Vennaskond, Sõpruse puiestee ning Id_Rev.

Loogilise ja oodatud sammuna jõudis nüüd viimaks CD-kettale 1990. aasta suvel salvestatud album «Coca Cola», mis eelmise kümnendi keskel ilmus kassetina ja peagi defitsiidiks muutus.

Seda kuulates on üles kasvanud ja inimeseks saanud suur hulk praeguseid varakeskealisi, kelle maailmakogemusele Terminaatori ballaadid või kohalik diskotümps piisavalt tuge ei pakkunud. Pärast pikka vaikust tuli Metro Luminal möödunud aasta uuenenud koosseisus taas kokku. Samaaegselt ilmus CD-plaadina poelettidele nende teine album «Ainult rottidele», mis kümmekonna aasta eest kujunes grupile läbimurdeliseks.

«Ainult rottidele» ja «Coca Cola» on täiesti eriilmelised plaadid.

Metro Luminali tekstide subjekt asub teispool head ja kurja, argiaskeldustest ning sootsiumist eemal. Põgenedes valu eest, mida põhjustab elamise ilu, soovib ta surra noorelt. Viimane mängulisem, ausam, varjundirikkam ning oma vastuoludes kunstiliselt õnnestunum.

Kitarri- ja tantsu süntees

Metro Luminali juured on üle-eelmise kümnendi teise poole kodumaise pungi ning piiritaguse indie-rocki rammusas mullas. ML ennetas oma loomingus kitarri- ja tantsumuusika sünteesi, tuues eesti rocki puiselt macho’liku ja ilutsevalt (rahvus)romantilise põhisuuna kõrvale harjumatuid kõlavärve ning esteetikat.

Sarnaselt samal ajal salvestatud Nirvana albumiga «Nevermind» vastab ka Metro Luminali plaat paradoksaalselt hästi kõiksugu popstandarditele. «Coca Cola» palad kõlanuksid kindlasti juba aastate eest pidevalt meie raadioeetris nagu «Rottidelt» pärinev «Isa tuli koju», kui Allan Vainola diktsioon falsetiga laulmisel natukegi selgem oleks.

Vastupidiselt Vennaskonnale ja kogu rockkultuurile kuulub Metro Luminal anonüümsesse arvutiajastusse. 15 aasta jooksul pole siinkirjutaja pilku puutunud ükski poseeritud bändifoto, kassetiümbrised olid neil kas sootuks puudu või krüptiliselt infovaesed. Esinetudki on vähe.

Grupi kitarrist ja liider Rainer Jancis on nii elus kui loomingus olnud kass, kes kõnnib omapead. Tema muusikalist käekirja iseloomustab virtuooslik primitiivsus ning äraspidine helikeel. Aastate möödudes on ta oma ideedele üha enam arvutimuusikas väljundit otsinud.

Vokalist Allan Vainola tämber kannab veenvalt sõnumit, mis paljudele temast objektiivselt parematele lauljatele lihtsalt kurku kinni jääks. Laiem avalikkus teab Vainolat eelkõige ansamblitest Vennaskond ja Sõpruse Puiestee. Tema kirjutatud on suurem osa Vennaskonna tuntumatest lugudest.

Muusika kui luulekogu

Eesti muusika ja kirjanduse ajalugu ei tunne eriti maneristlikest poosetustest vaba dekadentsi, mida Metro Luminal oma esikalbumil pakub. Viimase võlud on paljuski just literatuursed. «Coca Cola» emakeelsete laulutekstide poeetiline rikkus lämmatab hinge, tugev sisemine kompositsioon ja korduvad kinnismotiivid sunnivad tooma paralleele õnnestunud luulekoguga.

Metro Luminali tekstide subjekt asub teispool head ja kurja, argiaskeldustest ning sootsiumist eemal. Põgenedes valu eest, mida põhjustab elamise ilu, soovib ta surra noorelt, armastuse poole püüdleva südame ning elumahlade kiuste.

«Coca Cola» 15 laulust viipavad tervikust väljapoole vaid kaks viimast: «Öised sõnad» pärineks nii sõnumi, muusika kui helikeele poolest justkui grupi teiselt albumilt «Ainult rottidele» ning «Idiootide trampliin» meenutab Rainer Jancise noorema venna Kaspari kunagisi tegemisi bändiga Operatsioon Õ.

Võib siiski öelda, et nii oma esimesel kui teisel albumil laulab Metro Luminal ühte ja sedasama laulu. Lood asetuvad oma tonaalsuselt teineteise peale ja kordavad üksteist täpselt niipalju, et sobituda kunstiliseks tervikuks, mida me pop- ja

rockplaatidelt pole harjunud ei otsima ega leidma.