Eesti notariaadi elav legend, eile 80-aastaseks saanud Ber Leib Gassmann tunnistab, et Eesti Vabariik, mis tegi notaritest jõukad mehed, jõudis tema jaoks natuke liiga hilja pärale.
Legendaarsele notarile tuli vabariik hilja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Gassmann oleks kümmekond aastat hiljem siia ilma sündinud, elaks ta ilmselt mõnes 300-ruutmeetrises Viimsi villas Lennart Meri naabruses, vaataks õhtuti koju naastes aknast, kuidas loojuv päike laineharjal hõbedaselt veikleb ja laevad edasi-tagasi saalivad.
Ajalehed aga kirjutaksid, et teist nii rikast notarit kui härra Gassmann siinmail küll pole. Ja et milles tubli notar süüdi on, et ta nii palju raha teenib.
Paraku elab Ber Leib Gassmann, mees, keda vähemasti pooled tänastest notaritest oma õpetajaks peavad, hoopis Mustamäe tagasihoidlikus karpmajas. Ja kui härra Gassmann vaimutoidu järele keskraamatukokku suundub, astub ta natuke räpasesse ühislifti.
Viimsi 300-ruutmeetrises villas elab hoopis härra Gassmanni tubli õpilane Eesti Notarite Koja esimees Tiit Sepp.
Lahkunute vara
Omal ajal alustas Sepp härra Gassmanni käe all sealsamas Estonia puiestee 17 kontoris, Tallinna I Notariaalkontoris, kus härra Gassmann juba 1953. aastast saadik ametis oli. Aeg oli sootuks teine. Notareid oli vähe, Tallinna peale vaid kolm, igas rajoonis lisaks veel üks.
Täpselt kell üheksa hommikul saabus riiklik notar Gassmann oma tööpostile.
«Testamendid, pärimiste vormistamine ja volitused,» loetleb härra Gassmann tollaseid leivanumbreid. «Lepinguid Nõukogude ajal peaaegu ei olnud.»
Kõige vastikum oli vara üleskirjutamine. Siis kui üksik inimene suri. Sõrmused, kõrvarõngad, kõik, mis vähegi väärtuslik, tuli kirja panna. «Ma kirjutasin ikka, et kollasest või valgest metallist asjandus. Kust notar teab, et see just kuld või hõbe on?»
Härra Gassmann mäletab juhtumit ühest Mustamäe tee barakist. Vanainimene suri ära. Naabrid rääkisid, et ta oli käinud neilt leivaraha küsimas. «Ma leidsin madratsi alt 10 000 rubla,» meenutab härra Gassmann neelatades. «See oli siis, kui rubla oli ikka raha.»
Margikoguja ja piltnik
Sama palju raha andis kirjanik Friedebert Tuglas testamendiga omanimelise novelliauhinna fondi seemneks. Loomulikult käis riiklik notar Gassmann seda Nõmmel Tuglase juures oma allkirjaga tõestamas.
Lõunatamas käis härra Gassmann Palaceis, ikka abikaasaga koos.
Abikaasa töötas riigipangas. Surnutest järele jäänud ja notari käest läbi käinud kollasest ja valgest metallist asjandused rändasid tol ajal muuseas sinnasamasse, panga varaaita. Enamikul varaaida riiulitest puhkasid rublad, mõnel olid aga pitseeritud ümbrikud väärismetalliga.
Proua Gassmann mäletab, kuidas üksvahe hakati talle peale käima, et rääkigu mehele, las viib ümbrikud jalust ära. «Ausalt öeldes poleks mul nende vastu midagi olnud, kui see ka seaduslik oleks olnud,» räägib proua Gassmann naerdes.
Kell kuus sai riikliku notari Gassmanni tööpäev otsa. Ta pani kaabu pähe ja suundus koju. Oma elu elama.
Poliitikast ja poliitikutest hoidis härra Gassmann nagu katkust eemale. Parteisse ei astunud. Luges, korjas marke, pildistas Zenit 3M-iga lapsi, limpsis ustavate sõpradega Armeenia konjakit. Kuigi notar oli Vene ajal tilluke riigiametnik, oli see siiski kasulik tutvus. Paljud kaupluste juhatajad tervitasid härra Gassmanni.
Saab tavapensioni
Sabasid polnud notari ukse taga omal ajal mingisuguseid. Alles siis, kui Eesti Vabariik tuli, läks mölluks. Seni riiklikust ametimehest sai eraettevõtja. Raha hakkas liikuma.
Saatuse tahtel sai härra Gassmann vaid seitse kuud Eesti Vabariigi notarina töötada. Siis sai ta 70 ja oli sunnitud rammusaks muutuva ameti vanuse tõttu maha panema.
«Minu jaoks tuli Eesti Vabariik liiga hilja,» naeratab härra Gassmann iseloomulikul leebel moel. «Oleks kümme aastat varem tulnud, oleks vanadus vähemalt kindlustatud olnud. Nüüd pead ikka mõtlema.»
«Praegu elate peost suhu?»
«Tavaline pension, 3000.»
«Jätkub?»
«Kui üksinda oleks, oleks ikka päris vilets värk.»
«Kõik teavad, et praegu ujuvad notarid lausa sulavõis.»
«Väike kadeduseuss ikka närib,» tunnistab Gassmann. «Aga kus on öeldud, et elu peab õiglane olema?»
Notariameti mahapanek ei takistanud härra Gassmannil siiski sama tööd samas kohas edasi tegemast, ainult et nõunikuna ja selle vahega, et allkirja andis ning raha kasseeris nüüd tema kunagine õpilane Tiit Sepp. Ja nii tänavu veebruarini, kümme pikka aastat.
Väga iseseisev amet
«Notari amet on väga iseseisev amet,» nendib Gassmann ja räägib, et just see hoidiski teda pool sajandit sama töö juures. «Miilitsad, uurijad, prokurörid ja kohtunikud, kõik tegid seda, mida ülemus käskis, ja hoidsid kahe käega oma toolist kinni. Mina allusin ainult seadusele.»
Kuigi olud on täna hoopis teistmoodi, ei saa Gassmanni sõnul ka praegu notarit mõjutada. «Aga selleks peab tal olema vastav sissetulek. Korralik.»
On suur juhus, et Tartus sündinud Gassmannist notar sai. Rätsepmeister-juurdelõikaja poeg plaanis dokumendid hoopis täppismehhaanika tehnikumi anda, kui Simon Levin talle tänaval vastu trehvas.
«Ära tee seda,» ütelnud Simon. «Juriidilises koolis võetakse praegu õpilasi vastu. Seal on pealegi väga hea stipendium.»
Hiljem kutsuti härra Gassmanni korduvalt mujale tööle. Kutsuti ka advokatuuri, kuid ta ei läinud: «See ju ussipesa.» Härra Gassmann tahtis iseseisev olla.
Härra Gassmanni arvates on inimene loomult kiskja. «Kuidagi ei saa rahulikult elada, ikka peab kedagi ründama ja hävitama. Enamasti ikka usu pärast.»
Oma ametis on härra Gassmann inimese kiskjalikkust küllaga näinud. Ikka varanduse jagamisega seoses. «Kui inimesel on naine ja lapsed, ei soovita ma testamenti tegema hakata. Las nad pärast kisuvad, kui tahavad.»
Notarite grand old man puhkeb naerma: «Miks mina pean endale halle karvu kasvatama. Las seadus jagab.»