Vadistav teatrikatsetus,surmtõsine absurd

Kui noor kirjanik omaenda näidendi (mitte mingi metateksti) lavastab, peaks seesugune ettevõtmine muutma vaataja üsna tähelepanelikuks.

Sest ega enda teksti ja seal sees oleva muutmine lavaliseks pole naljaasi ning midagi erilist või olulist peab seal ju olema, mingi sisemine sund, mis ei lase enam niisama olla.

Ja seda enam, kui kirjanik proovib lavastaja rasket tööd esmakordselt.

Urmas Vadi näidendi «Kohtumine trompetis» tekst tundus hea ja isegi põnevapoolne. Vadit on tema eelneva loomingu põhjal nimetatud «tänapäevaseks muinasjutuvestjaks», «rahvalikuks kirjanikuks» jmt.

Muinasjutulisus, rahvalikkus, maalähedus sobivad ka «Kohtumist trompetis» iseloomustama, aga siin on veel miskit muud, hämarat, tõlgendatavat, mis just selle teksti rikkusteks on.

VATi kiites

Vadi on oma näidendi liigitanud surmtõsiseks komöödiaks – on tõesti komöödiat, tõsidust, surmatemaatikat.

Kuna eeldatavasti hakkab värske lavastuse peamiseks publikuks olema Vadi (loomingu) austajad-sõbrad, kellele tekst tuttav, ning inimesed, kes lähevad (ainult) kaalukaid näitlejaid vaatama, siis sisututvustusele ruumi ei raiska. Ja ruumi see võtaks, sest oleks, mida kirjutada.

Teatri poole pealt tuleks kiita esiteks VAT Teatrit, kes selliseid teatrikatsetusi laseb võimalikuks muutuda. Ei või ju iial teada, kas mõne uue katsetaja tegevusest sünnib teatrilugu loov ja raputav sündmus või mitte. Tihti küll mitte, aga võimaluste andmine on tänuväärt ja julgustab teisigi loojaid katsetama. Ja rikastub Eesti teatripilt.

Lavastuse puhul paistab eelkõige silma muidugi trupp, kelle kaalukus debüteeriva lavastajaga kergelt öeldes kontrastne on. Näitlejad (eelkõige Silvia Laidla, Ines Aru, Andrus Vaarik, ka Janek Sarapson ja Elgitha Zeno) «tõid» esietendusele VAT Teatrisse ka inimesi, kes seal pole kunagi käinud või muidu ei läheks sinna kunagi.

Kohtumine jäi ära

Samuti oli kunstnik Liina Unt oma tööd korralikult teinud ning sellega lavastajat tugevalt abistanud, nagu ka muusika loonud Pastacas, nagu oli ka normaalne näitemäng. Paraku oli aga lavastajatöö asemel pigem näha Vadi kui koordinaatori töö. Näitlejad rääkisid ja liikusid ja lava oli kujundatud teatrile kohaselt ja publik oli kutsutud, aga

Nende erinevate osade kohtumine jäi ära, ei moodustunud ühtset ja tugevat tervikut, mille toimumisel (mõeldes tekstile ja näitlejatele) oleks võinud kogeda teatrielamust. Ei aidanud ka lihtsalt staaride kohalolu.

Kummaline oli seegi, et näitlejad esitavad oma teksti küll korralikult, aga nendevahelist loomulikku dialoogi nagu väga ei tekkinud. (Vast esietenduse probleem?)

Rõhku oli liialt pandud tekstile ja selle esitamisele, seetõttu polnud lavastajal sellele aega «liha» kasvatada. Teater pole ikkagi kirjanduse illustreerimiseks, vaid midagi muud. Näiteks kohtumine. Mingi koha pealt meenutas lavastus VAT Teatri «Teenrit», aga ilma metafüüsikata.

Samas näitab noore kirjaniku (tulevast) lavastajavõimekust see, et lavastajadebüüt ei ebaõnnestunud. Kukkus lihtsalt hõre välja.

VAT Teatri uuslavastus

Urmas Vadi «Kohtumine trompetis»

Lavastaja Urmas Vadi (pildil), kunstnik Liina Unt, helilooja Pastacas

Mängivad: Ines Aru, Silvia Laidla, Elgitha Zeno, Andrus Vaarik, Janek Sarapson

Esietendus rahvusraamatukogu teatrisaalis 1. aprillil