Defitsiit võrdub nõukogude võimuga I

Eva Teppo saadetud foto peaks ilmekalt meenutama, kuidas häda ajas seisma tualettpaberi-järjekorras. Seisime tunde ja kui vastu pidasime, olime viie rulli õnnelikud omanikud. Rohkem rulle nõukogude võim ette ei näinud. Foto tehtud Tartus Postimehe toimetuse vastas. Foto: Postimees.ee

Õigupoolest, mis ei olnud defitsiit sel pentsik-imelisel nõuka-ajal?! Ajal, kui inimväärne elu ise oli see kõige põhilisem defitsiit. Inimväärset elu saime mekkida umbes täpselt niipaljukest, kui «Moskva fondid ja limiidid» seda parasjagu lubasid. Või niipaljukest, kui ise olemasolevate võimaluste piires oskasid teada, mida ja kuidas mekkida.

Igat sorti kaup kui üks osa inimväärsest elust jutustab alati ajast. Ka oma puudumisega. Nõuka-ajal oli kaubal lisaks nii-öelda bioloogilise olemasolu jätkamise funktsioonile (no et kõht oleks täis) mitmeid muid erivarjundiga funktsioone. Kauba hankimine kindlasti sisustas töörügamisest vabaks jäävaid hetki. Raskustega saadud kaup võis pakkuda lohutustki. Ja nii edasi.

Ajaloolises mõõtkavas viitavad vanemad mälestuskillud, et nii tavaline toidukaup nagu leib, sai ja suhkur olid defitsiidiks veel umbes 14-15 aastat pärast sõda, 1950ndate lõpus ja väheke ka 1960ndate algul. Inimeste saadetud mälestustes püsib arvamus, et 1960ndad tervikuna aga oli ootamatultki kaubarohke aeg. Seda eriti võrreldes sõjajärgse punavägivaldse raske ajaga 1950ndatel.

Mõiste «defitsiit», rahva keeli hellitlevalt ka «defka», tekkinud võib-olla 1960ndate lõpus, 1970ndate algul. Ning sellest ajast peale saatnud «defka» kui nõukogude võimu vürtsikas lisand meid kuni krooni tulekuni. Et mitte öelda – defitsiit võrdub nõukogude võimuga.

Isiklikus mõõtkavas seostub defka – vaevalt et toona sellist mõistet ja hellitusnime üldse teadsin – eelkõige esimese võõramaa kraamiga.

Mälupildid 1960ndate lõpust, 1970ndate algusest räägivad, kuidas kõik välismaine – ükskõik mis – mõjus ses hallis nõuka-ajas kuidagi eriliselt. Välismaine värk oli erutavalt värviline, ilus ja hästi lõhnav. Nagu näts või seep. Või ka kustutuskumm ja pinal. Või sigaret.

Kummaline on, et vaatamata sellele, kuidas seda va erutavat välismaist kaupa Eesti NSV poelettidel harva trehvas nägema, kui üldse trehvas, ometigi jõudis varem või hiljem midagi sinunigi.

Nõuka-ajale iseloomulikult kujunes inimestel oma leidlikkuse ja võimaluste piires defka hankimise nipistik. Pikas meenutuste kirjas suutis Ell Maanso Puurmannist näiteks kirjeldada suisa 6-7 moodust, kuidas tabada kauba hankimise süsteemi.
Isiklikus mõõtkavas seostub defka saamine eelkõige tutvuste ja sidemetega. Näiteks et sugulase sugulane või peretuttava peretuttav juhtus olema meremees. Nii pudenes minuni esimene näts, vist oli Wrigley’s Spearmint. Seda nätsutasid päevade viisi ja jätkus nädalateks. Ilusa ja värvilise nätsupaberi loomulikult hoidsid alles. Tekkis nätsupaberite kogu. Nagu kõigil.

Seoses nätsuga meenub ka kohe, kuidas mingid vähe vanemad nolgid mu tänaval lohku tõmbasid. Nad olid tekitanud ahvatleva viielehelise nätsupaki. Kõik nagu päris. Ladusin välja mitme nädala taskuraha, ostsin, avasin ning sees oli viis õhukest papist lehte.

Aga aitab endast.

ELL MAANSO (s 1935):
...Nüüd süsteemist. Paneksin esikohale lihtsalt hea juhuse, kui sa tõesti sattusid olema õigel ajal õiges kohas. Kohas, kus parasjagu «paisati müügivõrku kaupa», mida sinagi tahtsid osta või ammu taga ajasid. Seda juhtus, aga mitte nii tihti, kui oleksime soovinud.
Oma elust on võtta esimese värviteleviisori ostmise lugu ajast, kui olid tulemas 1980. aasta olümpiamängud purjeregatiga Tallinnas.

Raha oli kogutud ning sõitsime igasuguse eelluureta ja tuttavaid otsimata Tartusse. Raekoja platsil asus kauplus Dünamo, seal küll oli pille, aga väga nukrate ja plasside värvidega. Otsustasime ära minna.
Kauplusest väljudes jäime jalgu mehele, kes tassis sisse uut kaupa. Toodi neli värvitelerit Berjozka. Ruttu pöörasime ümber ja poodi sisse tagasi. Berjozka värvid olid rõõmustavalt särtsud ja hind sobis.

Korraga, meie suureks ehmatuseks, tõstis meesmüüja töötava teleri ühe otsa riiulist kümmekond cm kõrgemale ja lasi vabalt langeda. Kolaki – ja teleril pilt läinud! Olime segaduses, aga müüja toimetas asjatundlikult edasi. Üksteise järel kolatasid maha kõik neli pilli ja meie ostsime lõpuks selle, millele ainukesena pilt ette jäi.

See oli olnud nn kvaliteedikontrolli poevoor. Ei mäleta, kas teleril oli kvaliteedimärk küljes või kas see aeg kvaliteedimärgi mood üldse oli juba olemas. Aga meie saime suhteliselt hea pilli...

AIME VILU (s 1966):
... Kohalikus vallas üht näitust korraldades oli hästi naljakas lugeda Konguta sovhoosi sanitaarsalklaste päevikut, millest mõned väljavõtted.

14. september 1984. Kontrollitud Vellavere osakonna töökodades esmaabivahendite olemasolu. Märkus: Vellavere töökojas puudusid valuvaigistid. 9. oktoober 1984. Kontrollitud Konguta osakonnas esmaabivahendite olemasolu. Märkus: Konguta lüpsilaudas puudus vatt.

Vatt oli toona tõeline defitsiit. Vati saamiseks oli eriti oluline, et su sõprade hulka kuulusid meditsiinitöötajad ja lüpsinaised, kes sind vatiga varustasid. Ka kurnavatt tassiti laudast minema.

TIINA MATVEJEVA (s 1966)
...Kel olid sugulased välismaal, nätsutasid nätsu ja minu igaõhtune unistus oli nätsumäest, kust igaüks võib endale võtta nii palju kui jaksab. Kord leidsime sõbrannaga telefoniputka põrandalt juba näritud nätsu, pesime selle puhtaks ja nätsutasime mitu head päeva.

Klassiõe ema sai parteikomitee kaudu tuusiku Tšehhoslovakkiasse ja tõi nätsu. Üks näts oli määratud sõpradele. Mina sain nätsutada kolmandal päeval, järjekord oli kümne päeva. Milline nauding!
Ja korraga hakkab kondiitritoodete vabrik Kalev nätsu tootma. Unistus läheb täide. Mu ema oli toidukaupluse juhatajaga vähe tuttav ja ühel ilusal päeval tõi ema koju kümme pakki nätsu, à 15 kopikat tükk. Piparmündinäts oli. Rohkem ei olnud õnneks midagi vaja.

Ja veel need välismaised kilekotid! Õde tõi Tallinnast Viru ärikate käest Wrangleri teksareklaamiga viie rubla eest. Ema pani poekotile kilekoti ümber, et see kauem vastu peaks ja mina käisin laupäeval, kui vähe tunde oli, selle kotiga koolis...

ANU PIIRIMAA (s 1965):
Päevikust. 7. märts 1979, kolmapäev: ... Olen praegu jube väsinud, ikkagi neli tundi jalgade peal ja koolipäev ka veel otsa. Jalad lausa valutavad, sest kummikud on natuke väikesed ja pigistavad. Käisin Kohtla-Nõmmelt olümpiakaruga kilekotti otsimas, aga enam ei olnud. Eile oli Jaama poes müüdud, aga täna olid juba läbi.

Tänane selgitus: See viimane lõik meenutab palju. Kõigepealt tuleb meelde, et lähenesid olümpiamängud Moskvas ja olümpiaregatt Tallinnas. See olümpiakaru, mida ma taga ajasin, oli muidugi maskott karupoeg Miša. Pruun mõmmik, kellel olümpiarõngastest vöö ümber kõhu.

Ei mäleta, kumba rohkem endale soovisin, kas Mišat või kilekotti. Defitsiitsed aga oli nad mõlemad ja nende saamise nimel tasus vaeva näha.

Sel ajal olid välja kujunenud ka teatud poed, kust selliseid asju võis saada. Tavaliselt kuulusid need ETKVLi kaupluste hulka. Ega igaüks sellisest poest kõike osta saanudki, osa kaupu müüdi ainult ETKVLi liikmepileti ettenäitajale.
Tol korral jäin sellest kotist küll ilma, aga hiljem oli see meil kodus olemas. Välimuselt tänapäeva mõistes täielik õudukas. Ega koti sisse saanud ka midagi rasket panna.

Ent toona oli kilekott ikka väga kuum kaup. Kellel õnnestus välismaa kilekott hankida, see hoidis kotti kui silmatera ja kasutas nii kaua, kuni pildid kotil kulusid arusaamatuks ja mitu korda paigatud sanga ei andnud enam paigata...

Partei teab
Sm. A. A. Gromõko:
Aeg on objektiivne, erapooletu kohtunik. Ta on näidanud, kuidas üha kasvava võimsusega tugevneb Oktoobri revolutsioneeriv mõju ajaloo käigule, kõigi rahvaste saatusele.
Jah, praegu ei ole võimalik leida maakeral ühtki paika, kus inimesed ei teaks, et maailmas on olemas riik, kus võim on töörahva käes, kus ei ole inimese ekspluateerimist inimese poolt, kus kõik rikkused kuuluvad rahvale. Just seepärast kanduvad maailmas välgukiirusel edasi teated, mis lähtuvad Moskvast, Kremlist.
Suure Oktoobri ideed ja üritus on saanud meie ajastu lipuks. Tema maailma-ajaloolise osa eredaks tõendiks on marksismi-leninismi teadusliku teooria elava kehastuse – reaalse sotsialismi – tugevnemine. Rahvahulkade töö ja andega on loodud sotsiaalse õigluse, tõelise rahvavõimu, inimeste ainelise ja vaimse heaolu kõrvalekaldumatu kasvu ühiskond.

/Lõiguke NLKP KK poliitbüroo liikme, sm A. A. Gromõko ettekandest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 67. aastapäevale pühendatud koosolekul Kremli Kongresside Palees. Rahva Hääl, 7. november 1984 /


Minu esimene
Banaan
Tuuli REINSOO (s 1981):
Meeles on banaanid. Suured, isuäratavad, välismaised ja ... tumerohelised banaanid.
Minu isa, kes laulis ning laulab siiani Eesti Rahvusmeeskooris, käis tihti välismaal. Aga banaane tõi ta esimest korda alles siis, kui 1986. aastal esines RAMiga Soomes Tamperes.
Banaanid pandi koridori, sahvrisse, tabaluku taha. Elasime puumajas Kalamaja rajoonis. Meil oli kaks sahvrit – esimene ja tagumine. Banaanid olid tagumises sahvris.
Sahvri võti oli külmkapi kõrval, uurisin selle salaja välja. Teine võti oli üleval riiulis, seda ma kätte ei saanud.
Loomulikult pidi iga päev banaane vaatamas käima. Ning iga kord olid nad muutunud natu-natukene heledamaks. Kollane värv ilmus nähtavale umbes nädala pärast. Kahe ja poole nädalaga olid banaanid täitsa kollased juba.
Vanaema banaanid ei huvitanud, tema oli neid juba näinud.
Mina aga arvasin, et isa ostis need banaanid ahvidelt. Minu nägemuses oli Soome osa Aafrikast, sest kuidas muidu said seal banaanid kasvada.
Rohelised olid nad aga sellepärast, et oli külm ja pealegi jäid banaanid üle Soome lahe sõites merehaigeks.
Kui banaanid värvusid pruunitäpiliseks, sõime need ära.