Ülo Vooglaid: Res Publical puudub kompass

Riigikogust ära läinud Ülo Vooglaid kinnitab, et ta ei lahkunud poliitikast, vaid intriigide klubist. Professori arvates on valimiste-eelsest Res Publicast praeguseks järel vaid mälestus ning võimul olla ei osata üldse Foto: Postimees.ee

Pärast uut poliitikat lubanud Res Publica valimisedu luges Ülo Vooglaid Riigikogu liikmete nimel ette ametivande. Nüüd parlamendist lahkununa on ta kurb, et Res Publica on kaotanud oma aated ja otsiva vaimu.

Kas tagantjärele tundub, et läksite liimile, kui Res Publica meeskonnas kümme kuud tagasi Toompeale jõudsite?

Ma ei läinud liimile. Ma läksin täiesti teadlikult Riigikogusse lootuses, et tuleb uus poliitiline jõud, kus on küllalt palju arukust, aatelisust ja entusiasmi, kus ei ole esiplaanil isiklikud huvid ega tont teab mis. Kus püütakse teenida rahvast ja edendada riiki. Ma täiesti uskusin, et see on võimalik.

Ma olen ka praegu veendunud, et see on võimalik. Aga nende inimeste osavõtul, kes tõepoolest tahavad teenida ainult rahvast, mitte raha.

Tahate öelda, et täna on Res Publicas jäme ots raha poole käes?

Ütlesin nii, nagu ütlesin.

Kas see Res Publica, mis võimule sai, on sootuks teistsugune kui praegune?

Jah, muidugi.

Mis iseloomustas toona Res Publicat?

Tollal oli erakond väga avatud, aldis otsingutele, üksteise täiendamisele, optimaalsete lahenduste leidmisele. Arutati, vaieldi. Valitses väga aktiivne kommunikatsioon.

Tollane Res Publica oli mõnus organism. Sellest on praegu vaid mälestus.

Mis on asemele tulnud?

Näivus. Ja bürokraatia.

Kui mina Res Publicaga ühinesin, polnud näiline üldse päevakorras. Siis tuli teha, mõelda, oma ideaalide teostamiseks optimaalseid teid otsida.

Nüüd on neli korda nädalas Riigikogu fraktsiooni koosolek. Ainus asi, mis seal tähtis on, on see, et sa oleksid täpselt kell üheksa kohal.

Kümne kuu jooksul on esinenud vaid paar juhtumit, kus fraktsioonis on ka arvamust avaldatud. Enamasti tehakse seal teatavaks, millisele nupule tuleb vajutada. Kui keegi arvab, et Riigikogu saalis ka midagi otsustatakse, siis minu kaastunne. Selleks ajaks on kõik ammu otsustatud.

Ma püüdsin siiski diskussiooni arendada. Joonistasin skeeme, küsisin, kas te teate, mis sellest või teisest otsusest järeldub. Kui me sellise normi loome, mis see endaga kaasa toob... Nad vaatasid mind kurbade nägudega, no räägi-räägi, kannatame selle kuidagi ära.

Arutelu puudub?

Jah.

Otsustajaks on aga...?

Juhatus.

Miks Res Publica muutus?

Muudatused on toimunud seoses mitme mõjuvõimsa isiku liitumisega, aga ka koalitsioonileppe ja valitsemisleppe sõlmimisega.

Ma ei annaks Res Publicale nii karmi hinnangut nagu Rein Taagepera, aga iseseisvusest iga kord tõesti jälgi ei ole. Siin ei olegi mitte midagi rääkida, koalitsioon ju. Mitte keegi ei saa öelda, kes on tegelikult võimul. Kes teeb ikkagi otsuse.

Jäme ots on ju ikkagi teie parteikaaslaste käes?

Igal konkreetsel hetkel ei pruugi see sugugi nii olla. Sest eesmärgiks on siiski hoida koalitsiooni koos. Nagu omal ajal Mart Siimannil oli eesmärgiks stabiilsus. Vähemusvalitsus püsis, sest ühtegi asja ei tehtud.

Praegu on eesmärk sama?

(Ohkab.) Jah. See on printsiip.

Muuseas, millistest mõjuvõimsatest inimestest te ennist rääkisite?

Olari Taalist ja Tõnis Paltsist. Nende liitumine tähendas suurt muudatust.

Millal toimus murrang?

Enne koalitsiooniläbirääkimiste algust. Sakala väikeses saalis läks Palts pulti ja ütles, siitpeale pidage suu kinni. Res Publica positsioone esindavad koalitsiooniläbirääkimistel järgmised isikud, punkt.

Sealtpeale pole enam kommunikatsiooni toimunud. Nagu noaga lõigati ära. Enne valimisi toimus Eesti erinevates paikades kolm suurt seminari. See, mis pandi koalitsioonikokkuleppesse, sellel pole kahjuks mingit pistmist sellega, mida seminaridel räägiti.

Esimesena eemaldus Res Publicast selle esimene esimees professor Rein Taagepera. Nüüd lähete teie. Kas tõesti üritavad vanad ja targad rotid esimesena põhjaminevalt laevalt lahkuda?

Kui rotid laevalt lahkuvad, siis on kindel märk, et laev läheb põhja. Ei arva, et meie eemaldumine on põhjamineku märk. Arvan, et Res Publicas ja teistes parteides on inimesi, kes saavad väga hästi aru, et ühiskonna arvel ei tohi nalja teha.

Poliitilised otsused on põhimõttelised. Nendest sõltub suur hulk teisi. Kui aga poliitiline otsus tuleb meelavaldne, siis ma ei saa sellises tegevuses osaleda. Ma ei taha täiustada süsteemi, mis viib väljasuremisele.

Suurem osa probleemidest ei lahendu üldse. Inimesed püüavad kuidagi kohanduda või löövad käega, sest peaga vastu müüri joosta pole mõtet. Lase pime kana hoovi peale, nokib seal õhtuni ja on päris kindel, et ka pugus on midagi.

Nii ka Eesti riik. Nokib vaikselt, ikka tiksub. Ainult et efektiivselt ei saa nii tegutseda.

Te pole enam kindel, kuhu poole me üldse liigume?

Kompass peab olema. Peab suutma asimuuti seada.

Kas Res Publical on kompass?

Mina pole näinud. Ei kujuta ette, miks peaks seda nii hoolsalt valvama, kui see on olemas.

Väidate, et käib vilgas, ent mõtestamata tegevus?

Jah. Nii on kogu aeg olnud. Ühiskonna arengutaseme väga hea näitaja on osaluskoefitsient - kas sa oled osaleja või sa teed midagi siis, kui on kästud. Põhiküsimus on, kas sa oled subjekt või manipuleerimise objekt.

See on üks asi, mida ma lootsin ja tahtsin muuta. See on üks põhjus, miks ma Riigikogusse läksin. Oli kokkulepe, et Riigikogus hakkan ma tegelema hariduse, kultuuri ja teaduse küsimustega.

Kes seda lubas?

Taavi Veskimägi, Res Publica aseesimees. Osutusin hoopis keskkonnakomisjoni liikmeks.

Vana kalana oleksite võinud ette näha, et see kõik on vaid populism?

Lootsin, ei lootus on liiga pehme sõna. Uskusin, et nüüd tulevad targad poisid. Et nüüd on võimalik midagi muuta.

Võimule tulla oskavad kõik, hea meelega makstakse mitu miljonit, et võimule saada. Aga võimul olla ei osata üldse.

Mis teid enim häirib?

Riigikogu analüüsib paremal juhul paari-kolme aspekti. Majanduslikku, õiguslikku, väga harva tuleb jutuks kultuuriline või ökoloogiline aspekt. Sotsiaalset aspekti pole mitte kunagi veel arutatud. See on kõige õudsemaid detaile. Pole mingit liialdust, ebakompetentsus on seal ikka suur.

Praegu on trend kirjutada projekte ja programme. Omavalitsustesse on ametisse võetud spetsiaalsed projektikirjanikud, kes raha sisse toovad.

Aga tulevikku ei saa rajada kerjamisele. Halja oksa peale saab tarkuse, töökuse, süsteemse ainekäsitlusega, keskkonnakorrastusega ja infrastruktuursete seoste loomisega.

Olete pettunud?

Muidugi olen. Ma ei lahkunud poliitikast, lahkusin vaid intriigide klubist.

Kes on Ülo Vooglaid

• Sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas

Lõpetanud 1960. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena, filosoofiadoktor 1970. aastast

• Riigikogu VII, VIII ja X koosseisu liige

• Õigusinstituudi professor 1995. aastast Pirgu Arenduskeskuse juhataja

1986-1989, Tartu Ülikooli sotsioloogialabori teaduslik juhendaja 1965-1975

• Põhiseaduslik Assamblee 1991-1992

Eesti Kongress 1990-1992 NSV Liidu rahvasaadik 1989-1991

-----------------------------------------------------------------

Arvamus

Taavi Veskimägi
Res Publica aseesimees, rahandusminister

Ma nõustun mitmete aspektidega Ülo Vooglaiu kriitikast. Nõustun kas või sellega, et riigis on liiga palju bürokraatiat, mis neelab palju aega. Kindlasti on ka minul seetõttu täna vähem aega intellektuaalselt huvitavateks aruteludeks nii Ülo Vooglaiu kui ka teiste akadeemilisemate inimestega.

Vooglaid on alati rõhutanud vajadust oskuse järele võimu võtta, võimust loobuda ja võimu hoida - see viimane tähendab paraku ka praktilisi samme realiseerimaks valijatelt saadud mandaati. Kahjuks on Ülo Vooglaid alati tundnud end koduselt ainult intellektuaalsete mõtetega, kuid on vaja ka tegusid. Pean vastutustundetuks talle omaseks saanud harjumust bravuurikalt talle usaldatud kohalt lahkuda. Tema kiituseks pean ütlema, et ta on oma nõudlikkusega aruteludel sundinud nii valitsuse liikmeid kui ka teisi poliitikuid oma tegevust paremini läbi mõtlema ja argumenteerima.

Arvan, et tean intriigidest, mida Vooglaid silmas peab, ja ühinen tema ühemõttelise vastikustundega nende aadressil.

Nõustun ka sellega, et koalitsioonivalitsus esitab teatud väljakutse kompromissivalmidusele, mida on kohati raske teha, usun, et Res Publica lühema poliitikakogemusega inimestel veelgi enam kui vanadel, kes sellega harjunud.

Vooglaiu ülejäänud intervjuus avaldatud hinnangutega jään lugupidavalt eriarvamusele. Pean vajalikuks osutada, et Olari Taal oli Res Publica liige peaaegu aasta enne Vooglaiu tulekut ning Tõnis Palts ühines vaid paar kuud pärast teda. Res Publica liikmed moodustavad edasiviiva sünergia.

Ene Ergma
Riigikogu esimees (Res Publica)

Mul on kahju, et Ülo Vooglaid parlamendist ära läks. See samm näitab, et Riigikogu töö käis talle üle jõu.

Rängalt öeldud?

Võib-olla, aga parlamendis tuleb kõvasti tööd teha, tegusid on vaja, mitte ainult diskuteerimist ja karbikeste joonistamist. Mõistaksin Ülo Vooglaiu kriitikat, kui ta oleks võtnud ühe asja ja selle lõpuni teinud. Aga nüüd ma tema negativismi ei mõista.

Mõned inimesed ütlevad, et Ülo on jäänud idealistlikuks võitlejaks, nagu ta oli 40 aastat tagasi. Ehk on neil õigus.