Ojuland: Eestil polnud Iraagi asjus teist valikut

Kristiina Ojuland. Foto: Postimees.ee

Välisminister Kristiina Ojulandi väitel polnud Eestil võimalust mitte liituda Vilniuse kirja all tuntuks saanud toetusavaldusega USA sõjakäigule, sest Saddam Husseini režiimi käitumine oli ületanud talutavuse piiri.

Kas Eestil oli võimalik keelduda Vilnius-10 kirja allkirjastamisest?

Avalduse koostamisel loomulikult kaalusime seda võimalust väga tähelepanelikult ja põhjalikult. Minu arvates jõudsime õige järelduseni. See järeldus oli üks - meil tegelikult polnud mingit võimalust avaldusega mitte liituda.

Kui meenutada Saddam Husseini režiimi poolt rahvusvahelistele kohustustele ja rahvusvahelisele õigusele ülevalt alla vaatamist ja nende ignoreerimist, ÜRO resolutsioonidest järjekindlalt kõrvaleviilimist, oli see olukord ületanud taluvuse piirid. Ühel hetkel sai karikas lihtsalt täis.

USA relvainspektorid on tõdenud, et Iraagis enne sõda suure tõenäosusega massihävitusrelvi polnudki. Millistele andmetele tuginedes analüüsisite olukorda enne Vilniuse avaldusega ühinemist?

Kui tuletada meelde Colin Powelli (USA riigisekretär - toim.) esinemist ÜROs, siis minu arvates esitas ta ilmselt tollastele luureandmetele toetudes tol hetkel väga veenvaid tõendeid. Meie saimegi oma otsust tehes toetuda ameeriklaste väljakäidud andmetele. Meil endal ju puudub võimalus sellise luureinfo kogumiseks.

Mis oleks juhtunud, kui Eesti poleks selle avaldusega liitunud?

Ma arvan, et ega selle tõttu poleks sündmused Iraagis tulemata jäänud.

Aga Eestile?

Meile oleks selle otsuse tegemata jätmine olnud sügavalt kõlbeline ja moraalne küsimus. Tulles ise totalitaarsest režiimist, tunnetasime meie selle avalduse tegemisel vahest teistest riikidest teravamalt selle avalduse tegemise vajalikkust ja selle sisu tähendust.

Vilnius-10 avalduse allkirjastamise moment oli tegelikult üks etapp pikast protsessist. Meile oli ammu selge, et Husseini režiim on totalitaarne, lõpule määratud.

Seega lähtus Eesti otsus liituda Vilnius-10 avaldusega eelkõige eetilistest kategooriatest ja idealismist, mitte aga kainest välispoliitilisest kaalutlusest - valida õige pool, vältida mõne suurriigi silmis halva maine omandamist?

Ma ei ole sellega nõus, me ei omandanud halba mainet. Kui vaadata kas või arvamuste jagunemist Euroopa riikide vahel, siis kindlasti oli enamik riike seda meelt, et Husseini režiim ei saa sellisel kombel kesta, rahvusvahelise õiguse üle ei saa niiviisi irvitada.

Ma mainisin ka korduvalt oma varasemates väljaütlemistes ja võin ka täna seda rõhutada, et Eestile kui väikeriigile on rahvusvahelise õiguse normide täitmine absoluutne prioriteet ja kohustus. Kui me seda ise väidame, on meil ka täielik õigus nõuda seda kõikidelt teistelt.

Kümne riigi välisministrid jõudsid siiski ühisele seisukohale vaid mõni tund pärast seda, kui Colin Powelli esinemine ÜRO Julgeolekunõukogus oli lõppenud. Kas selline otsuste langetamise kiirus on tavapärane?

Ka teistes riikides oli ilmselt valmisolek selliseks avalduseks ammu enne olemas. Et seda avaldust diplomaatilisel tasandil tõepoolest suhteliselt lühikese aja jooksul viimistleti... See avaldus on lihtsalt diplomaatide kirja pandud poliitilise tahte väljendus.

Tegemist oli nende kümne riigi välisministrite kollektiivse initsiatiiviga, mitte USA salanõuga?

See on korduvalt kõlanud huvitav küsimus. Mind isiklikult lausa huvitab, kes oma ajal selle kuulujutu lahti lasi, et see olla justkui olnud kellegi salasepitsus. See ei olnud mingi salasepitsus.

Kõik mingid põrandaalused, salajased asjad - need kõik tulevad ühel päeval lihtsalt välja. Avatud suhtlemisega maailmas, läbipaistvates ühiskondades ei ole sellised asjad lihtsalt võimalikud. Vahest keskajal võis selline saladiplomaatia toimida. Tänapäeval ei oleks see võimalik. See oleks absurdne!

Seega ei sündinud Vilniuse avaldus USA diplomaatilise initsiatiivi tulemusena?

Ma kinnitan veel kord - see avaldus oli lihtsalt poliitiliste väljaütlemiste tulemusena vormistatud sõnaline tekst. Eesti vaatepunktist lähtuvalt olime selle mõtte ja sisu mitu korda läbi vaaginud. Ka valitsuse tasemel, rääkimata välisministeeriumist.

Ometi nentisid toona president ja ka Riigikogu väliskomisjon, et neile tuli Eesti allkiri sellel dokumendil justkui üllatusena.

(Paus.) See on küsimus meie oma siseriiklikust informeerimisest. Ega see ole esimene kord, kui meie omavaheline infovahetus ei toimi piisavalt hästi või piisavalt kiiresti. Me oleme siinkohal kindlasti omad järeldused teinud.

Milline tähendus võiks Vilnius-10 avaldusel olla praegu?

Poliitiline tähtsus pole loomulikult enam see, mis aasta eest. Vaadates selle avalduse toel Iraagis juhtunut, on Iraagi rahval praegu hoopis teistsugune arenguperspektiiv.

Ka sellele avaldusele toona vastu seisnud on möönnud, et olukord Iraagis on praegu tunduvalt parem kui Saddam Husseini võimu ajal.

Kas see avaldus võiks kunagi jõuda diplomaatiaõpikutesse ja ajalukku?

Eks ajalugu sõltu ikkagi väga palju selle kirjapanija vaatenurgast. Ei saa kindlasti välistada, et seda avaldust käsitletakse erinevalt.

Eesti diplomaatiaõpikutesse jõuab see kindlasti. Kas ka Saksamaa diplomaatiaõpikutesse... Raske öelda.