Kaplinski – iseenese poeg

Viimaste aastate jooksul on eesti kirjandusse tulnud ridamisi tekste, mis tegelevad ühel või teisel viisil tegeliku elu üleskirjutamisega, vahendamata isikliku elutaju või -sündmuste kirjeldamisega - Nigov, Mudist, Meel, Kross, kui nimetada vaid peamisi (miks mitte siia lisada ka nt hiljuti ilmunud Vahingu «Noor Unt»).

Jaan Kaplinski «Isale» kuulub samasse ritta ja on õigupoolest ootuspärane, sest on ju tema varemgi püüdnud oma tekste üha siduda kunstiliselt vahendamata eluga, olla kirjanik, kes ei kirjuta kirjandust, vaid elu.

«Isale» on oma elu saavutuste ja saavutamatustega leppinud inimese raamat, mis püüab kuidagi piiritleda oma identiteeti ning eluvaadet; teatav resignatiivne enesenending. Et see on võtnud kadunud isa poole pöördumise vormi, on Kaplinski puhul ehk isegi sügavamalt olemuslik kui võiks arvata.

Kaplinski filiatsioon

Leedus sündinud prantsuse-juudi filosoof Emmanuel Levinas on kõnelnud «filiatsioonist», suhtest isa ja poja vahel (mis võib laieneda ka sarnastele mittebioloogilistele suhetele) kui ühest tuumsest eksistentsiaalsest võimalusest, kuidas inimene võib väljuda oma olemisest ja suhestuda teisega.

Ta lausub: «See on suhe teisega, kus teine on radikaalselt teistsugune, olles sellegipoolest mingil viisil mina. ... Isadus on suhe võõraga, kes, olles teine, on mina.

Minu suhe minu endaga, kes sellegipoolest on mulle võõras.» (E. Levinas, «Eetika ja lõpmatus», Akadeemia 1996/3, lk 519-520) See on niisiis olukord, kus ülim lähedus ja ülim võõrus üksteist võimendavad ja joonistavad üksteist eriti selgelt välja, on oma eristatavuses samaaegsed ning seega mõjuvad paradoksaalselt samadena. See on võimalus näha ennast kui kedagi teist ja kedagi teist kui ennast.

Asja komplitseerib siin see, et kui tavaliselt on isa nii oma samasuses kui võõruses siiski kohal, siis Kaplinski raamatus «Isale» on ta nii samastumisvõimalusena kui võõrana ka pidevalt ja algusest peale puudu; nii tema võõrus kui omasus on vaid oletatavad ja neid pole tegelikult olnud võimalik kogeda.

Pisuke järelemõtlemine näitab, et tegelikult on see üks oluline kaplinskilik tunnetusmuster üldse - igatseda seda, mis aktuaalsusena on puudu; igatseda omaks seda, mis ei saagi olla muud kui võõras, ning näha võõrana seda, mis on liiga endastmõistetav.

Teise omaksvõtt

Sellise kuju võtavad Kaplinski jaoks ka muud eneseidentiteedi loomise viisid. Võõra ja omase suhte ümberpööramine on ju küll tegelikult igasuguse loova tegevuse allikaks, kuid Kaplinski puhul ulatub see sügavamale, pole pelgalt kunstniku tunnetuslik tehnika, vaid inimese tunnetuslik paratamatus.

Ja selline mitmetisus on nii lahendamist vajav probleem kui ka suurimat turva võimaldav sihtkoht.

Ses mõttes on huvitav jälgida, kuidas Kaplinski paigutab ennast kõige üldisemates identiteedikategooriates. Lk 114 ütleb ta, et naine pole tema jaoks Teine, ometi on ta tundnud, et on naiste jaoks Teine ning ihalenud sellest teisesusest läbi murda; hiljem tuleb esile opositsioon mees-inimene, kus Kaplinski paigutab ennast inimese-poolusele.

Sellele lisandub omakorda vastandus inimene-loom (või teises variatsioonis koduloom - vaba loom), kus looma taju on ergem, peenem ja tundlikum, mitte inimlikult primitiivne. Need on opositsioonid, kus Kaplinski tunneb võõrast vastaspoolt omasemana, sellena, mis peaks tema olemust rohkem iseloomustama kui see, mis ta on.

Raamatu keskpaigas kõneldakse tundest, mis on ehk kogu selle mustri esimene ornament - rääkides oma suhetest emaga, ütleb Kaplinski isale: «Minu süü oli vist kõige enam selles, et ma ei olnud nagu sina, ei olnud sina.» (lk 219) Kõnekas on, et Kaplinski parandab oma lauset kirjutamise käigus, jättes ära sõna «nagu».

Pisut ümber ja lahti sõnastades saaksime «ma ei olnud oma isa, ma polnud ennast sigitanud; ma polnud autonoomne, vaid tuletatud kellegi teise olemasolust; aga mu tuletatusel, mu kellestki pärit olemisel polnud samuti allikat, sest isa tegelikult polnud». Niimoodi ümber pandud lausesse on sisse kodeeritud kaks vastandlikku soovi - olla oma isa ning olla keegi isast erinev, s.t olla poeg.

Majalised endagi elus

Mõlema sooviga on seotud süü - truudusetuse pärast kas siis oma äramääratuse või oma iseolemise suhtes, ning need süüd on võrdväärsed, nad pole üksteisest lahutatavad ega üksteise suhtes tähtsusjärjekorda seatavad. Ning need süüd on kustutamatud, kuna pole isa ennast, kelleks saada või kelle poeg olla.

«Isale» on siis ehk vana mehe püüd kunagise poisikese süüd tasa teha, anda poisile isa, ollagi noore Jaani isaks ja anda talle tagantjärele üle see pärand, mille ta on suutnud rekonstrueerida.

Olles läbi raamatu tegelnud oma isa poolt pärandiks saadud poola-juudi algupäraga, pöördub ta raamatu lõpus võru keele, emakeele poole, tunnistades, et sedagi keelt, mis on talle omasem kirjakeelest, ta ei tunne päris hästi, ning küsib: «Olõ maq sys esiki hindäle võõras?» (lk 317) See on küsiva tooniga tõdemus, millega leppimisest see raamat ehk ongi - leppimisest võimatu ja paratamatu ülesandega olla oma isaks, et saavutada selle kaudu poja-seisund.

Sellega resoneerub lk 325 olev: «Ma tean, et olen valmis» - olen oma iseendale-võõras-oleku omaks võtnud. Ei käi ju lendlause «oleme võõrad ja majalised siin maailmas» mitte meie võõruse kohta teiste suhtes; oleme ju majalised endagi elus ja surmas.

Raamat
Jaan Kaplinski
«Isale»
Varrak,
2003