Kümnete miljonite punarindade, rästaste, lõokeste, käblikute ja teiste väikeste laululindude retk soojale maale lõpeb pasteeti jahvatavas hakklihamasinas, grillirestil või küpsetuspotis. Kuidas kellelgi.
Millest punarind pääseda võis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tilluke punarind, kes sügisel üheskoos lõunamaale lennanud sugulastest ja sõpradest maha jäi, hüppab hommikuti köögiukse all ja vaatab mulle usalduslikult silma. On sul midagi minu jaoks, küsib ta pilk. Mul ei ole kahjuks ussikesi, kuigi ta neid armastab. Õnneks on maa seniajani pehme. Õnneks on lähemal uurimisel ümberringi ärkvel päris palju sääski, ämblikke ja ka tillukesi sitikaid. Võib-olla sul, mehike, vedas, kui jätsid lõunamaale minemata, sigineb mulle äkitselt mõte pähe.
Jahihooaeg kestab. Ta oli just vihmaussil sabast kinni saanud, kui miski ta metsiku jõuga maast üles rebis. Hetk hiljem kõlkus ta abitult maa ja taeva vahel, aga alles mitu tundi hiljem jättis hing väikese punarinna maha.
Varahommikul päästis tõmmu mees punarinna maise keha vibulõksust lahti. Kodus puistas mees lauale terve kotitäie sulelisi seitse punarinda, kolm leekivate tiivaalustega vainurästast ja kaks ööbikut.
Archetto ehk vibulõks, mida Põhja-Itaalia talupojad tänaseni meelsasti laululindude püüdmiseks kasutavad, on üks paljudest, mis võivad lõunamaarännaku lõpetada.
Alpidest lõunas algab punarinnarahva jaoks surmatsoon. Vibulõksud ja liimivitsad, püünisvõrgud, mis erepunaste isuäratavate marjadega kaetud, puuri peidetud peibutuslinnud ja nende ümber valmis pandud õrrekesed lihtsameelsetele uudistajatele need on vaid mõned sealkandis varitsevatest ohtudest. Mida kiiremini sealsetest orgudest ja saludest läbi pääseb, seda parem. Punarinna talvekorter asub Vahemere ääres kellel Hispaanias, kellel Prantsusmaal.
Ometi pole terve nahaga sinna jõudmine kerge ülesanne. Ainuüksi Prantsusmaal lõpetab sügisesel jahihooajal oma paarkümmend miljonit punarinda teekonna hautamispotis. Lugematutest rästastest, lõokestest, metstuvidest ja kiivitajatest rääkimata.
Itaalias pole lugu teistmoodi. Grillituna, pasteediks pressituna, dÏinnis või niisama hautatuna, kuidas kusagil ja kunagi. Külameestele lihtsalt maitseb niimoodi, juba nende isadele maitses ja vanaisadele ja vaarisadele... Seepärast pole mõtet selle üle arutadagi. Kui võõras seda siiski teha söandab, vaatavad tõmmud mehed talle mõistmatult otsa.
Rahvusliku uhkuse asi. Vibulõksu vinnastamine õhtu eel, võrgulina pingutamine orusuus, keldripimeduses hoitud peibutuslinnu päikese kätte toomine koidikul, rääkimata saagi grillimise, hautamise või maitsestamise viisidest kuuluvad selgelt rahvuslike traditsioonide hulka. Nii elada on lausa rahvusliku uhkuse asi.
Kas me sellist Euroopat tahtsime, küsiksid tõmmud mehed, kui kuuleksid, et Brüssel arvab teisiti. Nagu küsiksime ka meie, kui keegi üritaks meile selgeks teha, et verivorsti söömine on ilmselge barbaarsus. Muuseas, mõnes tillukeses külarestoranis võib ka eestlasest linnusõber sedalaadi hõrgutisi nautida.
Kolme kuu pikkune jahihooaeg lõpeb jaanuari viimasel päeval. 1,5 miljonit Prantsuse ja 750 000 Itaalia jahimeest võtavad siis viimast. 20 000-st Malta ametivennast ei maksaks rääkidagi, kui mitte nende kodusaar nõnda väike poleks.
See annab lõppkokkuvõttes Euroopa suurima jahimeeste tiheduse ikkagi 75 kütti ruutkilomeetril! Ja kõik nad ootavad kannatamatusega sügisese jahihooaja algust. Malta meestest võib aru saada enamik jahiloomi on saarel ammuilma maha tapetud, aga ka sealsed mehed tahavad pauku teha. Nii jääbki rõõm läbirändavatest sulelistest.
Punarinnal, kes otsustas mu köögiukse all talve trotsida, on vaja veel kolm kuud vastu panna. Siis jõuavad sõbrad ja sugulased koju tagasi. Siis algab uus aastaring.