Täna kirjastuse Varrak ja Soome Instituudi poolt esitletav Kalervo Hovi äsja eestikeelsena ilmunud raamat «Kuld Lõwi ja Kultase ajal» annab kütkestava ülevaate eestiaegsest restoranikultuurist Tallinnas.
Läbi Tallinna kohvikute Euroopasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülemöödunud aastal üllatas Turu ajalooprofessor ja estofiil Kalervo Hovi siinseid gurmaane ja kultuuriloolasi üllitisega «Viinasõjast küünlaõhtuteni», mis andis põhjaliku ja värvika pildi Tallinna restoranikultuuri ajaloost kahe ilmasõja vahel kogu selle hiilguses ning hädades. Nüüd saab nostalgilist raamaturetke mööda omaaegseid kuulsaid restorane, kohvikuid ja kabareesid pealkirja all «Kuld Lõwi ja Kultase ajal» lugeda Piret Saluri suurepärases tõlkes ka eesti keeles.
Vabameelsuse kuldaeg
Võrreldes Turu ülikooli Kirja-Aurora väljaandega on eestikeelne variant hoopis uhkemas ja pilkupüüdvamas rüüs. Ruth Huimerinna ja Jüri Lõuna kujundatud raamatu shikilt punased kaaned, elevandiluuvärvi paber ning arvukad ja kirevad illustratsioonid omaaegsete restoranikuulutuste, kohvireklaamide või hinnakirjadega annavad teosele eheduse ja nostalgiahõngu, muutes selle n-ö vanemast vennast «söödavamaks».
Omamoodi viitab rikkalik kujundus eestiaegse restoranikultuuri mitmekesisusele, mida see ju tegelikult oligi - siinsed söömis- ja lõbustuskohad elasid kahe ilmasõja vahel tormilist ja vabameelset kuldaega. Kui praegu on restoran vaid söögipaik, siis tol ajal pakuti seal hoopis laiemat lõbudevalikut: seal tantsiti, esinesid «tantsugörlid» ja olid kabinetid «intiimsöömiseks». Näidati isegi filme ja näitemängu.
Siinne restoranielu sai mõjutusi nii Euroopast kui ka ida poolt. Kahekümnendail valitses Tallinnas venepärane kõrtsikultuur ja viinajoomine, jõukatel kolmekümnendatel aga joodi restoranides shampanjat ja korraldati elegantseid küünlaõhtuid, eelistati prantsuse ja vene kööki.
Õitses keskeuroopalik kabaree- ja kohvikuelu, peened lokaalid olid pidutsejaist pungil. Paremateks paikadeks peeti tollal Kuld Lõvi, St Petersburgi, Dancing Gloria Palacei ja Dancing Parisi. Tegutsesid öörestoranid, mis olid avatud kella kuueni hommikul! Raamatust selgub pikantne tõik, et ka Estonia teater oli toona oma nelja restorani ja muusikaprogrammidega kodanluse ja välismaalaste seas soositud lõbutsemispaik.
Linnavalitsus küll üritas kogu linnas joomapidusid ohjeldada, sundides lõbustusasutusi kindlaks kellaajaks uksed sulgema, kuid näiteks sealtsamast Estoniast leiti kord keelatud kellaajal tervelt 500 pidutsejat.
Siinkohal meenub eesti juurtega soomerootsi poliitiku Jutta Zilliacuse intervjuu, kus ta kirjeldas vanaema käekõrval tehtud nädalavahetusreise sõjaeelsesse Tallinna, kui külastamata ei jäänud ka siinsed kohvikud. «Lähme Euroopasse!» oli vanema alati enne järjekordset lõbureisi öelnud.
Kultas kui Euroopa märk
Tõepoolest, see kuldaväärt raamat oleks nagu kinnitus meie kuulumisele keskeuroopalikku kultuuriruumi, mille üheks eredamaks väljenduseks olid siinsed kohvikud ja restoranid. Kes ei teaks vana head Kultase kohvikut, mille viisakaid ja krapsakaid valgetes mütsikestes ning põllekestest ettekandjaid mäletatakse praegugi...
Jääb vaid üle tänada juhust, mis autori 1967. aastal Tallinna Toompea veerele Toome hotelli, eestiaegsesse St Petersburgi tõi ja temas siinse restoraniilma vastu huvi äratas. Miks me ise pole suutnud või tahtnud oma restoranilugu uurida, ei tea. Võib-olla seepärast, et restoranikultuuri ajalugu on nn marginaalajalugu ehk osa argielu ajaloost, nagu ütleb Kalervo Hovi.
Meie elu aga pole veel nii heal järjel, kus vaba aeg ja ühes sellega restoranikultuur väga suurt tähtsust omaks. Ja muidugi - nõukogude aeg hävitas selle osa kultuurist sootuks, sellest toibumine võtab aga veel omajagu aega.
Raamat
Kalervo Hovi
«Kuld Lõwi ja Kultase ajal»
Varrak, 2003, 328 lk