Urmas Alender – mitme näoga Janus

Urmas Alender oleks tähistanud täna oma esimest juubelit, kui ajutine tööots laevalauljana poleks teda viinud just 1994. aastal, just septembrikuus, just 28. kuupäeval laevale Estonia.

Iseenesest üpris absurdne juhuste kokkulangevus kinnistas tema koha ajaloos - Eesti esimene n-ö enneaegselt (ja dramaatiliselt) surnud (mees)rockitäht. Koos kõige selle juurde käiva imagoloogilise taagaga - lameda ettekujutusega «tõelisest» muusikust, kes jõi ja laaberdas, ajas naisi taga, andis viimase intervjuu ajakirjale Sexer ning oli sellest hoolimata kindlasti väga andekas.

Tema muusikaga plaate saab ikka ja jälle maha müüa, pärijad ja austajad ekspluateerida tema kujundit, arendada «surematust» jne. Maailmas korduvalt nähtud asjade käik. Kujund lüüakse lapikuks, et seda oleks kergem tarbida, isiku jaoks nii tähtsad nüansid tambitakse tasa.

Kuigi see kõlab jubedalt banaalselt, oli Urmas Alender ikkagi väga mitme olemusega vastuoluline isik. Korraga nii labane praalija kui tuntud õrnhing, ebakorrapäraste eluviisidega ja äärmuslik pedant, krooniline naistekütt ja hoolitsev üksikisa, igavene mässaja ja ustav teener.

Rockimees

Ajalukku jääb Alender eelkõige ikkagi Ruja lauljana. Miks ka mitte, oli ta ju selle legendaarse grupi ainus konstantne liige kogu tolle ajaloos 1971-1988. Rein Rannapi algselt hiiglaslikku mitmekoosseisulisse projekti sattus Alender tänu sellele, et elas endavanuse pianist-heliloojaga lähestikku, viimane teadis Alenderi kaveribändi Shades ja kirjutas sellele isegi loo.

Algselt oli ta üks mitmest vokalistist, Ruja esimesed lood laulis sisse hoopis Raul Sepper. Varsti kahanes Ruja vaid rockikoosseisuks ja Alender sai solisti koha endale.

Kui lugeda Alenderi päevikut ja kuulata teiste intervjuusid, siis tundub, et Rannap nägi temas rohkem tublit lavaesinejat, pehmet savi endale sobiva vokalisti kujundamiseks kui mingit loovisiksust.

Ruja varasemates lugudes on kuulda, et Alenderilt on proovitud kätte saada äärmuslikumat ekspressiivsust, käredust ja kõrgemaid noote, kui temas tegelikult oli. Võimalik, et bändi vahelduvad juhid polnud oma truu lauljaga sageli üldse rahul, igatahes üritasid nad teda nii mõnigi kord Rujast välja puksida.

1970ndatel asendas teda sageli Peeter Volkonski, 1980 tahtsid Rannap ja Jaanus Nõgisto lauljaks hoopis Joel Steinfeldti ning 1986 võttis Urmas Alenderi alkoholiprobleemidest tüdinenud Nõgisto uueks vokalistiks Indrek Patte.

Alender jäi kõigi kiuste kohale, kuid võib-olla andis bändile kabelimatsu, hääletades 1987 Rujast välja Nõgisto, mis viis grupi kiirele allakäigule. Loojana Alender Rujas enamasti aktiivne polnud, välja arvatud aastail 1985-86, kui bänd kogunes ja püsis koos peaaegu ainult tema laulude pärast.

Trubaduur

Nii pole midagi imestada, et Alender otsis paralleelselt Rujaga teisi muusikalisi väljundeid. 1972-74 oli ta üks mitmest vokalistist hipilikus «rockkommuunis» Andromeeda. 1974-76 juhtis Alender Teravikku, ühte omapärasemat-avangardsemat Eesti rockbändi üldse.

1979-80 laulis Alender legendaarses Propelleris, kus just tema tuli ideele teha pühale tekstile «Eile veel» (biitlite «Yesterday») uus veider viis. Pärast Ruja lagunemist 1988 osales Alender Igor Garshneki ja Tiit Aunaste süntesaatorirockiprojektis Data.

Urmas Alender kui autorlaulja, helilooja ja poeet oli enamasti ja teenimatult Alenderi kui rockvokalisti varjus. Eredamalt vilksatas see pool temast 1980ndate alguses, kui ta esines akustiliste soolokavadega nii Tartu muusikapäevadel kui ka toonase töökoha Eesti Riikliku Nukuteatri ürituste raames.

Kuid folkmuusikuna teda omal ajal tõsiselt ei võetud, eriti kolleegide hulgas - peeti liiga kommertsiks.

Täiesti unustatud on Alender kui näitleja, kuigi just sel alal oli ta kõrgharidusega spetsialist. Lõpetas konservatooriumi lavakunstikateedri paljusõimatud VI lennu, mille kuulsale diplomietendusele «Täna mängime Vargamäed» kirjutas suurepärase muusika.

Töötas 1980ndate keskpaigani Eesti Riiklikus Nukuteatris, kus tal oli vähemalt üks võimas roll: nimiosa (post)modernistlikus satiiris «Gulliver ja Gulliver», millele Ruja tegi muusika.

Luuletaja

Ajalukku võiks Urmas Alender vabalt minna ka luuletajana. Ehkki niigi on talle omistatud tekste, mida ta tegelikult pole kirjutanud: näiteks «prohvetliku» laulu «Teisel pool vett» autor on hoopis Lehte Hainsalu.

Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka sürrealistlikke ja satiirilisi tekste. Lüürikuna domineeris Alender Rujas 1985-88, siis olid tema tekstid maailmavalulised ja isegi religioossed, kuid nende internatsionaalsus ei sobinud kokku toona tõusva rahvuslusega.

Kindlasti on Urmas Alenderil mitmeid mittelauldud tekste. Keegi võiks ka need luulekoguna välja anda.

Urmas Alender

• Õppis Tallinna 16. keskkoolis, lõpetas 1975 konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötas 1976-85 ENSV Riiklikus Nukuteatris, 1986-89 ENSV Riiklikus Filharmoonias. Elas 1989-94 põhiliselt Rootsis. Hukkus parvlaeval Estonia muusikuna töötades.

• Laulis ja mängis ansamblites Shades (1969-70), Ruja (1971-88), Andromeeda (1971-74), Teravik (1973-76), Propeller (1979-80), Data (1988-89).

• Sooloalbum: «Vana kloun» (1992, 2000)

-----------------------------------------------

Uued Alenderi plaadid tulekul

Detsembri algul jõuab müügilettidele kaks plaati, mille on Urmas Alenderi varem ilmunud ja avaldamata lugudest kokku pannud Yoko Alender-Leht.

«Kohtumine Albertiga» sisaldab albumi «Vana kloun» materjali ning avaldamata lugusid Varjudelt, Datalt ja Teravikult, «Armastuseämblik» aga albumit «Hingelind» ning avaldamata soololaule ja lugusid orkestri ning instrumentaalansambliga.

Plaatide kujunduses on kasutatud Urmas Alenderi joonistusi, algul on komplekt saadaval de luxe väljaandena, kaks plaati ja raamat, hinnaga kuni 400 krooni, hiljem ka eraldi. (PM)