Albert Camus – oma ja võõras

Albert Camus kirjutab 1940. aasta mais oma päevikusse: «Võõras on valmis.» Ta on 26-aastane. Neli aastat tagasi oli ta alustanud tööd oma esimese romaaniga, mis ei saanudki kunagi valmis («Õnnelik surm» ilmus alles pärast autori surma).

Selle kirjutamise ajal sündiski mõte «Võõrast», esimesed märkmed uue romaani jaoks pani Camus kirja 1937. aasta aprillis: «Jutustus - mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta sureb, olles üksi teadlik oma tõest - sellise lohutuse tühisus.» See on äärmiselt tabav «Võõra» kokkuvõte.

Hiljem avab Camus oma päevikus teose sisu veelgi: «Võõras kirjeldab inimese alastiolekut silmitsi absurdiga.» Absurd on Camus’ selle perioodi võtmesõna. «Võõras» moodustab 1930ndate lõpus, 1940ndate alguses valminud Camus’ absurditriloogia ühe osa. Jutustuse teised kaks paarilist on essee «Sisyphose müüt» ja näidend «Caligula».

Camus’ sooviks oli, et need kolm teost ilmuksid korraga, et nende sisemine seotus oleks hõlpsamini taibatav. Sellest hoolimata üllitas Gallimard’i kirjastus «Võõra» teistest ligemale aastapäevad varem.

«Võõra» trükkimine lõpetati okupeeritud Pariisis 19. mail 1942. Raamatu algtiraaž oli 4400, mis oli oma aja kohta korralik (tollase menuautori Antoine de Saint-Exupéry «Lahingulendur» ilmus samal aastal 22 000 eksemplaris).

Teos pälvis kiiret tähelepanu, ilmus mitu arvustust, millest enamik olid pigem positiivsed. Lugejamenust kõneleb tõsiasi, et kuus kuud hiljem trükiti «Võõrast» veel 4400 eksemplari, pool aastat hiljem valmis uus samas mahus kordustrükk.

Sajandi suurim

Tänaseks on Camus’ «Võõras» üks 20. sajandi kõige suurema tiraažiga kirjandusteos Prantsusmaal. Paar aastat tagasi prantsuse lugejate seas läbi viidud uuring, kus arvamust avaldas 5000 inimest, näitas, et «Võõras» on praegu armastatuim raamat Prantsusmaal (vahetult enne Prousti «Kadunud aja otsingut»).

«Võõra» ilmumine sakslaste võimualuses Pariisis oli sündmus, mille tähendus ei jäänud prantslastele märkamata. See oli kui sõõm värsket õhku, mida tänulikult sisse ahmiti.

Septembris 1942 kirjutas «Võõrast» ja «Sisyphose müüdist» (mida ta luges alles poognates) pika arvustuse noor tõusev kirjandustäht Jean-Paul Sartre. 1943. aasta veebruaris ilmunud «Seletuses «Võõrale»» (eesti k-s Vikerkaar 1987, nr 6) sõnastas ta tabavalt teose tollase tähenduse: «Ajajärgu kirjanduspildis oli romaan ka ise võõras. Ta jõudis meieni sealtpoolt rindejoont, sealtpoolt merd; sel mõrul kivisöeta kevadel ei kõnelenud ta meile päikesest mitte kui eksootilisest imest.»

Ajajärgu kirjanduspildis haakus «Võõras» kahtlemata enim Sartre’i enda neli aastat varem ilmunud romaaniga «Iiveldus». Camus oli seda 20. oktoobril 1938 kiitvalt arvustanud Alžeeria ajalehes Alger Républicain, mille ta oli ise koos mõne kaaslasega samal aastal asutanud.

Mõlemad teosed on kirjutatud minajutustusena ja vahendavad lugu maailma absurdsuse teadvustamisest. Kummatigi reageerivad kahe romaani kangelased absurdsele maailmale erinevalt. Kui Sartre’i Roquentinis võtab maad iiveldus, millesse ta tasapisi kuhtub, siis Camus’ Meursault’d iseloomustab pigem ükskõiksus, mis lõppeb mässuga selle vastu.

Erinevalt Sartre’i romaanist puudub «Võõras» selge filosoofiline alltekst, see pole raamat, nagu täheldas Sartre isegi, «mis midagi tõestaks». Kuigi Camus ise kirjutas seoses «Iiveldusega», et «romaan pole kunagi midagi muud kui kujunditesse valatud filosoofia», siis kehtib see tõdemus siiski pigem Sartre’i kui Camus’ puhul.

«Võõras» ja Sisyphos

«Võõra» filosoofilisi tagamaid avab ennekõike paralleelselt valminud «Sisyphose müüt», mille mitmed laused pärineksid otsekui Meursault’ mõttemaailmast, näiteks: «Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata» või «Võõras iseendale ja maailmale, ainukeseks relvaks mõte, mis end eitab, niipea kui ta end jaatab».

Henno Rajandi tõlgitud «Võõra» esmakordne avaldamine 1966. aasta Eesti NSVs omas tõenäoliselt samavõrd kaalukat tähendust kui veerand sajandit varem originaali ilmumine okupeeritud Prantsusmaal.

Koos kolm aastat varem ilmavalgust näinud «Katkuga» andsid need uut aimu maailmakirjanduse suundumustest ja varustasid lugejaid uute mõtlemiskategooriatega. Camus’ eestinduste ilmumine ei jäänud tähelepanuta ka välis-eesti kriitikute seas.

Absurdimõiste

Absurd oli mõiste, mis sobitus sovetiajastu tegelikkusesse sama hästi kui natsiajastu omasse.

1960. aastatel absurdi eesti kirjandusse toonud Arvo Valton on pälvinud avalikel esinemistel välismaal korduvalt kuulajate heakskiitva mõmina, kui ta on neile seletanud, et mitte tema novellid pole absurdsed, vaid absurdne oli nõukogude tegelikkus, mida need kirjeldavad.

Samas vaimus võiks seletada Camus’ loomingu tähendust: nende iseenesest universaalne sõnum sobitub igasse totalitaarsesse ühiskonda, justkui oleks see kirjutatud konkreetselt seda ühiskonda silmas pidades.

Kuigi me ei ela enam mõnda aega totalitaarses ühiskonnas, on Camus Eestis jätkuvalt armastatud ja «Võõras» noorsoole kohustuslik koolikirjandus.

On rõõmustav, et Tänapäeva kirjastus on «Võõra» lülitanud oma kordustrükkide sarja ning varustanud selle prantsuse koolilastele mõeldud kommentaariumiga.