Jüri Pihl imestab, miks riigireetur kapos nii kaua töötas

Jüri Pihli sõnul vajati iseseisvuse taastamise alguses KGB töötajate teeneid. Foto: Toomas Huik

Kapo eksjuht soovitas siseministriks saades kõik endised KGB töötajad kapost pensionile saata, kuid nii asjad ei läinud.

Endisest KGB-lasest riigireetur Vladimir Veitmani Eesti riigi palgale võtnud kaitsepolitsei endine juht Jüri Pihl põhjendab oma toonaseid otsuseid ja väidab, et kapo hilisem juhtkond jättis 2007. aastal täitmata tema siseministrina töötamise ajal antud korralduse - saata endised KGB inimesed kapost kiiresti pensionile.

Eesti julgeolek oli 1991. aastal habras ja luurest ning vastuluurest ei teatud suurt midagi. Selgusetu oli isegi see, kas julgeolekuasutuse õigused saab teie juhitud kaitsepolitsei osakond politseiameti koosseisus või hoopis Jaan Tootsi juhitud eriteenistus Toompeal. Suur aur läks toona sellele rivaliteedile.

Ma ei taha nendest konfliktidest täpsemalt rääkida. Kui Eesti iseseisvus, töötasin ma kaitsepolitsei osakonnas, mis tegeles organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega. Tollal tuli hakata looma Eesti Vabariiki ja likvideerida NSV Liidu erinevad struktuurid, sealhulgas KGB osakond. Võrreldes tänasega oli see täiesti teistmoodi aeg.

KGB Eesti osakonna likvideerimisel oli teil kapo toonase juhina kandev osa.

KGB likvideerimise käigus töötasin mina alakomisjonis, mis tegeles relvade ja eritehnikaga. Relvadega oli kõik selge – milline on püstol ja milline automaat. KGB loovutas üle 400 erineva relva. Keerulisem lugu oli KGB eritehnikaga. Kuna me ei tundnud seda, hakkasime otsima, kes teab, mis tehnika see on ja mida sellega teha saab.

Ja jõudsite välja endiste KGB töötajateni.

Jah, mõned inimesed nende tehnilisest teenistusest olid nõus seda infot meiega jagama, näiteks mida sümbolid aparatuuril tähendavad. Kõike tehnikat aga, mis siia jäi, meil vaja polnud. KGB-l oli siin asju, mis oli tervistkahjustav ja sisaldas radioaktiivseid isotoope. Püüdsime alles jätta tehnika, mida tulevane eriteenistus, mida tollal Eestis olemas polnud, võiks vajada.

Info jagamisest jõudsite ametliku töösuhteni?

Eesti poole ületulemise momenti oli juba siis nende tehnilise teenistuse inimestes tunda. Tehnika ja seadmed võeti üle ning tekkis küsimus, mida nendega teha. Siis sai seda arutatud, kindlasti oli selle vestluse juures ka tollane siseminister Olev Laanjärv, kes on praeguseks surnud. Õhku jäi variant, et võib-olla saame seda tehnikat kasutada. Ja koos sellega ka mõningaid endiseid NSV Liidu eriteenistuse töötajaid. Siis otsustatigi nad palgata. Nendele inimestele sai kohe alguses öeldud, et te alustate nullist ja te ei saa kunagi juhtkonda või analüütikuks. Et teie töösuhe piirneb rangelt teie erialaga ja teie tööks jääb abistamine. Nad olid algusest peale sellest teadlikud ja nõustusid tingimustega.

Kas kõik olid selliste tingimustega nõus, või saatis mõni teid ka pikalt?

Ei olnud äraütlemisi. Neid oli ju kümmekond (väidetavalt 14 – RB), mitte kolmkümmend nagu meedias väidetud. Ja eks me teadsime, kellega tasub ületulemisest rääkida ja kellega mitte.