Armin Karu, merilõvi. Või mere-Karu?

Aeg uueks hüppeks on ammu küps: Armin Karu on andnud teada, et Tallinna kerkib peagi midagi sellist, mida pole Leedu ega Läti pealinnas. Foto: Toomas Tatar

Helsingis on. Stockholmis on. Oslos on. Kopenhaagenis on. Ka Reykjavikis on. Järelikult võiks ka Tallinnas olla.

Jutt käib Hiltoni hotellidest. Neid leidub 78 riigis kokku 540 kohas. Ületuleva aasta lõpul peaks mõlemad näitajad suurenema vähemalt ühe võrra: Eesti pealinna kerkibki Baltimaade esimene Hiltoni hotell. Olympic Entertainment Groupi nõukogu esimees Armin Karu, kes saab tuleva nädala kolmapäeval 48, näitas pärast vahepealseid mõõna-aastaid hiljutise Hiltoni-uudisega, et tal on jätkuvalt varuks muljetavaldavaid üllatusi.

Kuid eks püüdke teda suvisel ajal pealinnast tabada...

Kus praegu üldse olete, mida teete ja kuhu suundute?

Seilan siinsamas Läänemerel, õigupoolest olen hetkel Paslepal ja uuesti merele jälle täna (esmaspäeval – P. P.). Aga ka merel käies kohtun oluliste inimestega ehk käib hoogsalt töö ja vile koos! Eelmisel nädalal tulin näiteks Stockholmist läbi Rootsi ja Soome saarestiku koos Poola Olümpiakomitee inimestega. Uuel nädalal juba järgmised partnerid pardal.

Kas laeval sundimatus, kuid tegusas õhkkonnas on parem äriasju ajada kui kontoris läbirääkimiste laua taga, ülikond seljas ja lips ees?

Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Vabamas õhkkonnas saab maailma asju arutada ja edasist koostööd kavandada pigem pikaajaliste ja juba hästi tuttavate partneritega.

Näiliselt puhkusel viibides hoian äriasjadel alati kätt pulsil ja püüan ettevõtte heaks midagi kasulikku korda saata.

Mis seal merel küll huvitavat ja meeliülendavat on, aru ma ei saa! Ümberringi lõputu sinine vesi, lisaks loksutab, nii et süda läheb pahaks. Tagatipuks olete sündinud Lõvi tähtkujus, nii et peaksite olema läbi-lõhki kuivamaamees.

No merede valitseja on teadupärast Neptun ja temaga olen ma väga heades suhetes. (Muheleb.) Mis Lõvi tähtkujusse puutub, siis äkki olen hoopis rohkem merilõvi? Või hoopis mere-Karu? (Naerab.) Kui mul merel pidevalt süda pahaks läheks, siis ma vist ka ei tikuks sinna. Aga tõsisemalt – oma lõputu avarusega suudab meri nii mõttemaailmale kui elu mõistmisele anda uue sügavuse, mida maa peal saavutada ei ole võimalik.

See on ju veidi ka inimese loomusest kinni: mõned tahavad elada veekogu ääres ehk nii-öelda varbad vees, teised põlislaanes, kolmandad hoopis vanalinna iidsete müüride vahel. Mind on merele kiskunud lapsest saadik ning tänaseks on see kõige kindlam koht, kus akusid laadida, oma igapäevased kohustused hetkeks ära unustada.

On merel ka midagi heidutavat ette tulnud? Usun, et küllap on sealt saadav adrenaliin just üks neid tegureid, mis vetele veab.

Sellest võiks ühel päeval terve raamatu kirjutada. Üks markantsemaid juhtumisi oli, kui Rootsi saarestikus sõitis allveelaev meie alt läbi nii, et peaaegu oleks oma periskoobiga meie paadi põhja kraapinud. Võite seda pinget ette kujutada… Pärast tulid nad pinnale, lehvitasid vabanduseks ja sõitsid edasi.

Olgem ausad: kui tormisel merel 15-meetrise vastutuulega üle suure mere tulles üks mootor üles ütleb, siis ka see ei ole just kõige meeldivam tunne, kuid merel peab kõigeks valmis olema.

Muide, mis riigi allveelaev too oli?

Rootsi oma.

Kui palju saab teie kaliibriga mees  üldse aega maha võtta?

Eks ma olen endale viimastel aastatel püüdnud ikka korraliku puhkuse jagu päevi lubada. Samas, sellist puhkust, kus absoluutselt kõik tööasjad mingiks pikemaks ajaks peast viskan, ei oska ette kujutada. Mulle meeldib aktiivne puhkus – talvel suusamägedel ja suvel merel. Aga ikka nii, et töö ja töömõtted vaikselt kusagil tiksuvad – olen märganud, et puhkuse ajal sünnivad just kõige paremad uued ideed ja plaanid. Tihti püüan ka tööd ja puhkust omavahel siduda – näiteks pärast nädalast tihedat konverentsi Las Vegases on tore paar-kolm päeva ringi sõita, kasvõi Grand Canyonit külastada.

Tõsi, et majanduslik kindlus annab rohkem võimalust oma aja üle otsustada. Samas olen ikkagi suure börsiettevõtte juht ning tuhandete väikeaktsionäride ootus on, et ma oma tööd hingega ja hästi teeksin. Kuigi Olympic saab sel aastal 20-aastaseks, ei ole mul veel kordagi elus olnud tunnet, et jätan kõik sinnapaika ja tõmban juhtme seinast välja. Motivatsiooni on jätkuvalt kõvasti.

Üks täpsustus Suure kanjoni asjus: selle põhja ikka olete matkanud?

Jah, olen küll. Seal asub ka üks indiaani küla, kus olen isegi ööbinud.

Enamik inimesi tunneb puhkuse saabudes, nagu öeldakse, et kumm on tühi ja kopp on ees, enam ei jaksa. Kui pingeline ja raske oli teile puhkusele eelnenud aasta?

Olympicu aasta on olnud väga sisukas. Kuigi tegemist on pikema protsessiga ning ma otseselt suvest suveni päevi ja sündmusi ei loe. Samas, kui nüüd olulisemad asjad üles lugeda, siis eelmisel varasügisel sisenesime Itaalia turule, Lätis ostsime hiljuti ära ühe väiksema kasiinofirma, hetkel panustame aktiivselt ka oma netikasiino arengusse. Värskeim uudis on Tallinna uue tippklassi hotelli ja esinduskasiino rajamine. Jaanuaris saime ühe kasiinomaailma hinnatuima aunimetuse, kui Londonis anti meile pidulikult üle tiitel Best Land-based Casino Operator of the Year. Seal olid nominentideks-konkurentideks väga nimekad USA, Briti ja Šveitsi kasiinofirmad. Lühidalt: aasta on olnud tegus, aga usun, et järgminegi tuleb samaväärne.

Mismoodi läks nii, et hakkate ehitama Tallinna Hiltoni hotelli?

Hilton ja Olympic on mõlemad omamoodi kvaliteedimärgid ehk me täiendame teineteist kenasti. Lisaks hakkas meile see olukord vastu, kus näiteks suuri pokkeriturniire peeti meie kasiinos, aga elati teistes hotellides. Olgem ausad, eks Reval Parki hotelli ehitasime sellisel kujul ju 1997. aastal ja aeg uueks hüppeks oli juba ammu küps. Eks vahepeal tõmbas seda hoogu maha peale tulnud finantskriis ja samuti võttis detailplaneeringu kehtestamine oma aja.

Hiltoniga on meil juba hea mitu aastat hea koostöö Varssavist, mis aitas kaasa otsusele, kellega koos uut hotelli majandama asuda. Aga ega see leping lihtsalt tulnud, mõlemad on ikkagi oma kindlate põhimõtetega börsifirmad. See on nagu spordis – raske treeningul ja selle võrra veidi lihtsam jälle võistlusel. Vaatame väga suurte ootustega sellele koostööle, millest võidavad nii Tallinna linn, kogu Eesti turismindus kui kõige rohkem muidugi meie külalised.

Miks on Tallinna veel ühte hotelli vaja, eriti veel nii kallist?

Ega me ehitagi lihtsalt «veel ühte hotelli» – me ehitame Hiltoni. See ei ole edevuse asi, vaid pragmaatiline kasu. Hilton on maailma juhtiv hotellikett, neil on tugevad reklaami- ja müügikanalid, mis toob Tallinnasse kindlasti hulgaliselt ka neid inimesi, kes siia muidu ei satuks. Lisaks on tegemist omamoodi garantiiga: maailmas on veel sadu miljoneid inimesi, kes pole Eestist ja Tallinnast midagi kuulnud, ning nende jaoks võib teadmine, et Hilton siin hotelli otsustas avada, olla nii motiveeriv kui ka turvatunnet sisendav. Mis hindadesse puutub, siis ma ei saa nõus olla, et see on «nii kallis» – usun, et meil saab olema palju külalisi naaberriikidest, ka nendest, kus elatustase ei ole Eesti omast grammigi kõrgem.

Hiljuti käisin Chicagos, kus nägin peatänaval, Michigani avenüül sealset Hiltoni hotelli, mis oli siis, kui see valmis sai, 1927. aastal, maailma suurim hotell. Beaux-Arts arhitektuur, 29 korrust, 1544 tuba. Võimas! Ja aukartustäratav – ma ei julgenud isegi vestibüüli sisse astuda. Milline Tallinna Hilton tuleb? Kas ka selline, kust tuleb suures kaares kaugelt mööda kõndida?

Aga miks sa sisse ei astunud? Kindlasti oleksid saanud esmaklassilise teeninduse osaliseks ka siis, kui oleksid lobibaaris vaid pudeli mineraalvett tellinud.

Tallinna Hilton valmib aastal 2015, mitte 1927 ning tuleb selle võrra iseloomulik praegusele ajastule. Moodne, avar, valgusküllane, lisateenustest muidugi nii restoran, spaa, spordisaal kui kõik muu, mis ühe nüüdisaegse hotelliga kaasas käib. Ka Olympic Casino Eesti esinduskasiino saab endale uue esindusliku kodu – meil on selline kontseptsioon, et iga oma tegevusriigi pealinna ehitame ühe suure kasiino, nii-öelda lipulaeva. Eesti lipulaev on tänaseks juba ammu ajale jalgu jäänud: nii Riias, Vilniuses, Varssavis kui Bratislavas on meie esinduskasiinod palju suuremad ja ägedamad. Inimesed on oma vaba aja veetmise suhtes muutunud üha valivamaks ja nõudlikumaks, mistõttu oli ka viimane aeg oma koduturul miskit uut ja uhket püsti panna.

(Kontrollin Karu jutu järele: Helsingi Hiltonis saab nädala sees kahese toa 95 euro eest – isegi koera võib ühes võtta. – P. P.)

Millised on teie senised kõige unustamatumad või ekstravagantsemad või erilisemad mälestused hotellidest, kus olete peatunud?

Elamusi on aastatega kogunenud seinast seina. Olen ööbinud nii kämpingutes kui ka ühiselamutes, kus tualettruum asub koridoris ning on kõigi tubade peale ühine. Igal kohal on omad võlud! Kuna olen hotelliäriga seotud juba ligi 20 aastat, siis olen puhtprofessionaalsest huvist püüdnud võimalikult erinevates hotellides peatuda või neid lihtsalt uudistamas käia. Olgu siis «puu otsas» asuv hotell Seišellidel või hoopis Dubais, maailma kõrgeimas hoones asuv Armani hotell. Eraldi vaatamisväärsus on näiteks Singapuri Marina Bay Sands, kus 57. korrusel on terve skypark basseinide, restoranide ja ööklubidega.

Samas on terve Macao ja Las Vegas täis uskumatult eripalgelisi ja huvitavaid resort-tüüpi hotelle, mille vastu turistide huvi maailmas endiselt kasvab. Ma siiralt loodan, et ka Tallinna Hiltoniga suudame väikese sammu just selles suunas astuda ja sarnast huvi kasvatada.

Uudis Tallinna Hiltoni hotelli rajamisest kergitas teie ettevõtte aktsiahinda kohe rohkem kui kaks protsenti. Vahepealsetel aastatel, pean tunnistama, olen Olympicu ühe kaasomanikuna, kuigi täiesti passiivse pisiaktsionärina, vähe erutavaid uudiseid kuulnud. Mis on alates sellest ajast, kui 2007. aastal viimati vestlesime, olnud see, mis enim rõõmu ja põnevust pakkunud?

Vahepeal käis masu täiega üle ning juba see on suur rõõm, et me püsima jäime ja suudame edasi areneda. Mitmel suurel firmal kogu maailmas nii hästi ei läinud. Kui varasemad suured kriisid kasiinovaldkonda maailmas ei puudutanud, siis sel korral said pihta kõik, kaasa arvatud legendaarne Las Vegas.

Kuidas vahepealne masu teie ärile mõjus? Niipalju kui silma-kõrva jäi, siis üpris valusalt, sest vaevalt enamik inimesi, kes kitsikusse satuvad, loodavad kasiinos raha võita. Pigem kardetakse seal ikka raha kaotada, ja see andis ilmselt meelelahutusbisnisele kõva hoobi.

Õnneks on ühiskond muutunud selgelt küpsemaks ning asjad on loksunud paika. Olgem ausad: me oleme ka ise vaeva näinud, et inimesi harida, sest eesmärk on, et klient oleks õnnelik. Kümme-viisteist aastat tagasi oli neidki, kes arvasid, et kasiino on koht, kus raha teenida. Ei, me oleme ikkagi vaba aja sisustajad ning mis tahes meelelahutuse eest tuleb maksta. Restoranis sa ju ei oota, et arve asemel antakse veel pudel head veini tasuta kaasa? Tahad golfi või tennist mängida – ka sellega on ju rida kulusid seotud. Kuigi kasiinos võib ka võita, on inimesed üldiselt aru saanud, et me pakume õnnemänge, mitte hõlptulu teenimise võimalust.

Mis masusse puutub, siis, nagu ütlesin, pauk oli kõva, ja mitte ainult kasiinonduses, vaid kogu meelelahutusäris tervikuna.

Kuskilt on jäänud kõrvu teie mõte, et masu pigem karastas. Et mis ei tapa, teeb tugevaks?

Täpselt nii, rasketel aegadel õpid ise asju paremini tegema, sest muidu ei pea lihtsalt vastu. Saime korraliku õppetunni ja valmistame oma praeguseid investeerimisotsuseid veelgi põhjalikumalt ette. Ega me muu maailmaga võrreldes ka toona midagi kehvemini ei teinud – kõik, kes tahtsid üha kuumenevas majanduses kasvada, olid sunnitud investeerima sarnastel tingimustel.

Mu kolleeg majandustoimetuses Tõnis Oja on kirjutanud: «Läinud kümnendi keskel toimunud agressiivne laienemine Kesk- ja Ida-Euroopasse lõppes igal juhul fiaskoga ning Olympic sai aastatel 2008–2009 kokku 64 miljonit eurot (vanas rahas miljard krooni) kahjumit.» Esiteks, kas tagantjärele vaadates ei olnud tõesti ühtki märki, et selline fiasko võib saabuda? Ja teiseks, kui selline häving käes, siis kuidas seda just psühholoogiliselt üle elada?

Suur osa sellest miinusest tuli Ukrainast ja Rumeeniast. Ukraina oli meile täielik välk selgest taevast, mida pärast oranži revolutsiooni ei osanud oodata. Samas on meil Ukraina riigiga endiselt käimas läbirääkimised, mille eesmärk on saada üle 30 miljoni euro mahus kompensatsiooni riikidevahelisest investeeringute kaitse lepingust lähtudes. Kuni selle ootamatu päevani läks meil Ukrainas hästi – mitmed endised töötajad hoiavad siiamaani ühendust ja loodavad, et naaseme ühel päeval sinna.

Rumeenia osutus liiga korrumpeerunuks, mida me Euroopa Liidu värske liikmesriigi puhul ei suutnud ette näha. Ülejäänud tagasilöögid olid väiksemad ning selgelt seotud ülemaailmse majanduskriisiga. Aga üle saab nii, et vaatad rohkem tulevikku. See samas ei tähenda, et me ei oleks tagantjärele tehtut analüüsinud ja teinud tõsiseid järeldusi.

Olete kättpidi bisnises, kus on ilmselt väga hästi tunda, kuidas Eestis äripulss lööb. Mida märgid viimatiste arengute ja praeguste olude kohta teile ütlevad?

Inimesed on üldiselt optimistlikud ning selle nurga alt nagu muretsemiseks põhjust ei oleks. Samas ise olen veidi murelik küll, sest kuigi olukord tundub hetkel olevat rahunenud, ei ole Euroopa majandus kaugeltki mitte tugevas ja kindlas seisus. Väike Eesti on muidugi suurte protsesside tõmbetuultes ning meil tuleb peamiselt loota parimat, aga samas olla valmis ka tumedamates toonides arenguteks.

Kuuldavasti hoiate oma ettevõttes ikka ise kahe käega kindlalt rooli. Äkki oleks aeg juba lõdvemalt võtta ja mõni väärt tüürimees palgata, kaua te ikka rabelete?

Meil on väga tegus ja tubli meeskond, seda juhtidest kuni saaliteenindajateni. Ehk kaptenist kuni jungadeni, kui nii soovid väljenduda. Paljud meie tänased juhtkonna liikmed on alustanud 15–20 aastat tagasi Olympicus just nimelt jungadena ja end ise üles töötanud, tõelised patrioodid.

Aga, nagu juba mainisin, ma ei ole kordagi elus tundnud, et viskaks lihtsalt jalad seinale. Motivatsiooni jätkub.

Millal ja milliste tegurite ajel või kordaminekute järel võiks siiski tulla see aeg, mil ütlete endale, et olgu, aitab küll, nüüd tahaks elust täiel rinnal mõnu ka tunda, las nooremad pingutavad edasi?

Küll ma selle päeva ära tunnen, kui see kunagi kätte jõuab. (Muheleb.) Mingeid suuri sihte või unistusi ei saa ma ju börsifirma juhina siin välja käia – kohe nõuavad investorid börsiteadet selle kohta, mis kuupäeval need plaanid täituvad.

Kuidas abikaasa teie lakkamatusse suurel äririndel tegutsemisse on suhtunud? Leppinud, et mees on parandamatu ja bisnis on talle nagu suurte poiste mänguasi?

Pere on mind alati toetanud ning selle toe eest olen siiralt tänulik nii abikaasa Kaiale kui lastele. Täna on kaks vanemat last juba täiskasvanud ja elavad oma elu, aga kogu pere on endiselt ühtehoidev.

Kui palju nüüd puhkusel äriasju ajate?

Eks veidi tuleb ikka ajada, püüan selle aja lihtsalt iga päev miinimumi peal hoida. Inimene, kes üldse ei oska puhata, ei suuda ka tööd tehes endast maksimumi anda.


Armin Karu (47)

Rahvusvahelise kasiinoettevõtete kontserni Olympic Entertainment Groupi suuromanik ja nõukogu esimees. Talle kuulub otse ja läbi tema kontrollitavate ettevõtete kokku 69 414 790 ettevõtte aktsiat.

Sündinud 31. juulil 1965.

Lõpetanud Tallinna 1. keskkooli 1985.

Lõpetanud Soomes Haaga instituudi (rahvusvahelise ärijuhtimise diplom 1998, ärijuhtimise magister 2005).

1987–1988 töötas kooperatiivis Graaf.

1988–1993 tootmiskooperatiivi E.G.O. aseesimees.

1993-2008 Olympic Entertainment Groupi (firma nimi varasematel aastatel paar korda muutunud) juhatuse esimees.

2008-...Olympic Entertainment Groupi nõukogu esimees.

Äripäev valis Armin Karu 2006. aasta tegijaks.

Abikaasa Kaia, täiskasvanud lapsed Ines ja Erik ning kooliealine tütar Kati.