Karm elukool kaugel maal

Relvaga tööpostil: Martin Plaser istub Afganistanis kontrollpunktis ja ootab kohalikke, et nendega läbirääkimisi pidada. «Habe on visiitkaart,» selgitab ta. Foto: Erakogu

Martin Plaser ei öelnud naisele, kuhu ta läheb. Ütles hoopis teise koha kui see, kuhu tegelikult siirdus; ütles, et läheb Inglismaale koolitusele, ning saatis selle kinnituseks koju isegi mõned postkaardid.

Kui Martin Plaser oli saanud 18 ning lõpetanud kutsekooli, tuli valida, kas minna ajateenistusse või ülikooli. Ta valis hetkegi kahtlemata ajateenistuse. Ja kui ta kaitseväest viis aastat tagasi lahkus, otsustas seal saadud kogemused eraturvaäris ellu rakendada ning... minna Afganistani.

«Kui Afganistani jõudsin, ei teadnud ma, mis meid ees ootab, ja just seetõttu ei tahtnud ka oma naisele öelda, kuhu lähen,» põhjendab ta.

Seda, kui lihtsalt võib sõjaväelase elu Afganistanis otsa saada, teavad vaid mehed, kes seal käinud. Allpool lõik Martin Plaseri (33) sõjapäevikust, kui ta seda pidanud oleks:

«Järjekordse patrullipäeva hommik. Ameerika rahvuskaartlastel on ees kohtumine Kandahari kõrge politseiametnikuga. Konvoi, mis koosneb kaheksast autost, peab käsu järgi väljuma hommikul kell 6.00, et jõuaks piisava varuga 10+ kilomeetri kaugusel asuvasse linna, saaks koosoleku peetud ning enne pimedat baasi tagasi. Kaks Eesti luurajat, mina ja lahingpaariline, peame ka konvois olema, et koguda andmeid nii marsruudi kui ka linnas toimuva kohta. Meie ülesanne on teha pilti, filmida maantee ja linnatänavate ääres olevaid hooneid.

Kui kell 5.45 on kogu konvoi valmis, sealhulgas meie, eestlased, tuleb staabist keegi konvoid juhtinud koloneli juurde ja annab mingi korralduse. See korraldus ajab koloneli ilmselgelt marru. Ta vaidleb, seletab midagi, on kuulda ja ka näha, et ta on väga ärritunud. Kuid siis kutsub ta enda juurde ühe kapteni, kes hakkab pärast sügavat noogutamist ja mitmeid peaviibutusi hoogsa sammuga minu auto suunas astuma.

Eestlased võetakse konvoist välja, sest pole baasiülema kinnitust. Seda oli küll taotletud, aga millegipärast on konvoi väljumise ajaks vajalik luba baasist lahkuda veel andmata. Sõdurina täidame käsku, tõstame oma lahingvarustuse varahommikuses õhuvärskuses kerkiva kõrbepäikese alla ning vaatame kurvalt, kuidas teised väravate poole sõidavad ja kolonni viimase auto tuled kaovad. Läheme lahingpaarilisega jõusaali trenni tegema.

Järgmine päev näeme ameeriklasi uuesti. Siirdun pärast hommikust rivistust nende alasse, et uurida, kuidas konvoil läks. Näen nutvaid mehi, naisi. Ameeriklaste staabis on lein. Õhku lennanud elud on purustanud kaaslaste meelerahu. Surma ja haavata olid saanud need, kes täitsid asendajatena just minu ja mu lahingpaarilise positsioone.

Konvoisse oli sisse sõitnud lõhkeainet täis laotud auto.»

Soov saada paremaks

Aga nii kummaline kui see ka ei tundu, oli Martin Plaseri esimene soov pärast Afganistani jõudmist leida treenimisvõimalused ja lasketiir – hea sõdur peab ju olema suurepärases füüsilises vormis.

«Kreeka-rooma maadluse taust andis mulle piisava võimekuse pidada vastu kuumas kõrbeliivas,» meenutab ta. «Ometi oli mul missiooni alguses päris raske kaks kuni kolm korda nädalas trenni teha: meeletu kuumus, vähe juua, lõputu tolm.»

Missiooni lõpu poole tegi Plaser tavapärase töörutiini ja patrullide kõrvalt trenni juba iga päev. «Lukumaadluse ehk grappling'u kursused sai läbitud USA eriüksuslastega,» kirjeldab ta. «Õppisin kõike, mis võimalik, et paremaks sõduriks saada. Minu soov oli sõdurina võimalikult palju areneda ja Afganistani minek oli selleks parim lahendus.»

Hirmust saab ükskõiksus

Martin Plaser tunnistab, et Afganistanis viibimine on teda inimesena väga palju muutnud: «Enne missiooni olin lõbusam, naiivsem, lihtsam inimene. Ma ei suutnud elu piisavalt hinnata, kõik tundus nii iseenesestmõistetav. Ma ei osanud karta, polnud kogemusi. Samas nüüd, kui oskan isegi ohtu ette näha ja karta, siis… ma ei teagi, olen surma suhtes apaatseks muutunud.

Pärast seda päeva Afganistanis, mil jäin ellu vaid tänu sellele, et meil polnud paberimajandus korras, muutus kõik. Sellest hetkest, mil sain teada, et need inimesed konvois, kus ka mina oleksin pidanud olema, said surma… Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, see kõik jäi mind kummitama öödeks ja päevadeks. See oleks väga vabalt võinud juhtuda ka minuga. Üks sõrmenips ja mind poleks enam olemas.

Ja mis kõige hullem: selliseid olukordi oli meil Afganistanis korduvalt – tund või paar pärast meie läbiliikumist alalt toimus seal rünnak, või oli rünnak toimunud mõni aeg varem.»

See kõik tegigi kokkuvõttes tuimaks: sa ei jaksa enam karta, hirmust on saanud ükskõiksus. «Paraku on nii,» väidab ta, «et surma ootamine ja hirm asendub ühel hetkel ükskõiksusega. Surma ma enam ei karda. Nüüd, mil olen naasnud tsiviilellu, mõistan, et olen teatud ohtude või tegurite suhtes apaatseks muutunud. Asjad, ohud, hirmud – kõik, mis mind varem ärritas, hirmutas, häiris – olen täiesti ükskõikseks muutunud!» Elu, lisab ta, pole tema jaoks enam kunagi samasugune, nagu oli varem.

On see hea või halb?

Muutunud mõtlemine

Sellele küsimusele on tal raske vastata. Aga lisab, et kui saaks elus tagasi minna ja midagi muuta, siis ei muudaks ta mitte midagi.

«See, kes ma olin enne missioonile minekut ja kes ma olen nüüd – neid kahte inimest ei anna omavahel võrreldagi,» kinnitab Martin Plaser. «Missioonile läks 25-aastane poisike, tagasi tuli 26-aastane mees.» Ehk teisisõnu: mõistmaks elu tõelisi väärtusi, oli tal vaja läbida väga karm elukool.

«Sain aru, et kui midagi tahan, siis ma lihtsalt teen seda,» seletab ta muutusi endas. «Provokatsioonidele allumine on kerge ja nõrkushetked on samuti midagi kergete naudingute killast.»

Pärast Afganistani missioonilt naasmist on Martin Plaser hakanud ka teistmoodi mõtlema. «Suudan rohkem keskkonnale pühenduda, mõtlen lastes lastele ja tulevikule,» räägib ta. «Mõtlen puhtamale tulevikule ja võimalusele oma laste heaks midagi teha. Afganistanis olles mõistad, mida tähendab oskus hoolida kõigest sellest, mis sind ümbritseb.» Varem, mis seal salata, ei osanud ta selliseid asju piisavalt hinnata.

Lõke trepikojas

Oma naisele Katile, kes töötab konsultatsioonifirmas, tunnistas Martin, et polegi Inglismaal, alles siis, kui olukord Afganistanis oli enam-vähem kontrolli all. «Ma ei kahetse seda, et kohe algul ei öelnud, kuhu lähen,» tunnistab ta. «Säästsin abikaasat liigsest muretsemisest ning üleüldse ma ei usu, et see olukorda kuidagi lihtsamaks oleks muutnud.» Mullu sügisel tähistasid nad Katiga kümnendat pulma-aastapäeva.

Teismelisena oli Martin Plaser samasugune nagu kõik teised kutid: mängis õues palli, ronis mööda Lasnamäe kanali paekiviseinu või tegi naabertrepikoja keldris lõket. «Arvutimänge ega muid poppe tehnikavidinaid sel ajal polnud ja kuidagi pidi ju aega mööda saatma, aga ega ma kurda – igav polnud kunagi,» meenutab ta. Umbes 14-aastaselt tekkis tal huvi maadluse vastu. Esialgu treenis kolm korda nädalas, varsti juba iga päev ja lõpuks lausa mitu korda päevas. Maadlemisest sai tema elu pidepunkt. Noorte ja juunioride klassis on tal ette näidata ka mitu Eesti meistrivõistluste medalit. Mullu saavutas ta Eesti meistrivõistlustel kehakaalus kuni 96 kg kolmanda koha.

Kuhu kaob rahulolu?

Kuna Martin Plaser on sõna otses mõttes käinud läbi nii tulest kui ka veest – ta on tegutsenud ka India ookeanis nn piraadikütina – ning näinud elu kõige mustemates toonides, siis mida arvab ta sellest, miks paljud eestlased oma eluga nii rahulolematud on.

«Minu silmade läbi on eestlane maa, keel, rahvas, viljatu põld, kivine iseloom, sisutu meri ja isutu hing,» vastab Plaser, kes avaldas kevadel jõhkraks hinnatud luulekogu «Üraski hääl läbi küproki» ja mullu halastamatult realistlikuks nimetatud raamatu «Minu teine miljon». «Eestis on tegelikult hea elada. Kellel on madalad palgad, jäävad need madalaks ja alla elatustaseme ka väljaspool Eestit. Olen reisinud küll ja küll ning tean, et vaeseid on igal pool; vaesus ja rahulolematus on täiesti tavapärane nähtus kogu maailmas. Vaene eestlane on sama kehvas olukorras kui vaene afgaani põllumees. Seal on võõrsõdurid ja sõda. Siin on võõrmeedia ja võistlus.»

Plaseri tähelepanekuil on nii eestlaste kui ka paljude teiste rahvuste üheks suuremaks probleemiks oskamatus oma võimete piires elada. «Küsite, et miks keskmine eestlane oma eluga rahul ei ole? Kes on keskmine eestlane? Kui keskmine eestlane suitsetab, sõidab tööle autoga, selle asemel et võtta jalgratas või kasutada ühistransporti, ja kurdab, et raha ei jää piisavalt näppu, soovitan tal kolida töökohale lähemale, vahetada töökohta või õppida paremini majandama. Raha pole eluline. Paljude jaoks sõltub vajaduste piir võimalustest ning võimalusi ei tasuks segamini ajada vajaduste kasvatamisega. Selle asemel, et iga kuu oma palk viimseni lihtsalt mugavalt ära raisata, soovitan õppida säästma ja investeerima ning rohkem tulevikule mõtlema. Kui sa ikka väga tahad, siis sa suudad ka vähemaga ära elada, ja täitsa ilusti kusjuures. Siinkohal ma muidugi ei räägi vaestest, vaid ikka keskmisest eestlasest, kes saab ka keskmist palka.»

Ise on ta oma eluga Eestis rahul. «Plaanin oma igapäevaste tegevustega muuta neid asju, mida saan ja tahan,» lausub ta, «elan oma elu nii, nagu ise õigeks pean.» Praegu tegeleb ta näiteks maadluse propageerimisega – see ala, kinnitab Plaser, jääb talle elu lõpuni hingelähedaseks – ning hiljuti asutas ta koos heade sõpradega MTÜ Toeta Eesti Maadlust.

Neil, kes oma eluga Eestis rahul pole, soovitab ta ohjad enda kätte haarata. «Sest kui tahtmine on suur, on kõik siin elus võimalik,» julgustab ta.

Tema elu kinnitab seda.