Ilves: Euroopa võiks nördimust veidi taltsutada

Sümpoosionil «Quo vadis, Estonia?» arutlesid e-demokraatia ja e-riigi üle president Toomas Hendrik Ilves, Stanfordi Ülikooli professor dr. James S. Fishkin ja Ericssoni president ja tegevjuht Hans Vestberg. Foto: Peeter Langovits

President Toomas Hendrik Ilvese teada ei ole Eesti eriteenistused teinud koostööd USA luureasutusega NSA, et kasutada sealse lausjälgimisprogrammi PRISM andmeid.

Kas Edward Snowden, kes lekitas ajalehte konfidentsiaalsed dokumendid NSA lausjälgimise kohta, on vilepuhuja, kes tegi teene USA ja lääne ühiskonnale, või sama masti reetur, nagu Herman Simm?

Ei kumbagi. Kuid vilepuhujad üldjoontes ei põgene. Kõige kuulsam kaasus on Daniel Ellsberg, kes lekitas New York Timesile «Pentagoni paberid». Tema ei põgenenud, vaid läks kohtu alla ja võitis. Ma ei ole veel jõudnud selgusele, et inimene, kes põgeneb pärast lekitamist Venemaale, on tingimata vilepuhuja.

Kas Eesti julgeolekuasutused teevad NSAga koostööd ja kasutavad PRISMi programmi kaudu kogutud andmeid?

Minu teada mitte. Ma eeldan, et kui nii toimuks, oleks see Eesti presidendile teada. Aga mulle ei ole öeldud, et seda tehakse.

USA saatkond pole teid hoiatanud, et Snowdenilt on tulemas ka Eesti kohta mingid dokumendid?

Minul ei ole seitsme aasta jooksul kunagi sellise asjaga kokkupuudet olnud. Muidugi me teame, et on kriminaaluurimised, mille käigus on telefone pealt kuulatud. Aga mul ei ole teavet, et siin lausjälgitakse interneti sisu.

Selline massiline andmekogumine, mida teevad Facebook ja teised firmad ning mis kusagilt läbi jookseb, on Eesti puhul lihtsalt ebatõenäoline.

Snowdeni paljastustele toetudes on USA jälginud ka Euroopa Liidu asutusi. See tekitas Euroopas terava reaktsiooni – kas sõprade järel tohib selliselt nuhkida? On see normaalne?

Ma ei pea seda normaalseks, Olen nõus 18. sajandi liberaalidega, et igal inimesel on privaatsus ja seda tuleb respekteerida.

Kuid usun, et näiteks majandusspionaaži alal tegelevad oma sõprade järel nuhkimisega väga mitmedki riigid. Nad ei pea seda vaenulikuks tegevuseks, vaid konkurentsiks.

Minu meelest võiks ka veidi taltsutada nördimust, mida kohati on ühelt või teiselt poliitikult tulnud. Viimaste päevade uudised on meile kõnelnud, mida teevad Saksamaa, mida Prantsusmaa, mida teevad britid.

Kui meil oleks siin liiliavalged neitsid, kes ise millegagi ei tegele, saaks seda õigustatud raevu ja nördimust võib-olla mõista. Aga väga raske on seda mõista, teades, kuidas mõned suured Euroopa riigid on ise sarnaselt tegutsenud.

Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel on algamas vabakaubanduskõnelused. Kuidas neid pidada, kui ameeriklased kogu aeg teavad, millised on meie positsioonid?

Ma usun, et kui see saab takistuseks, siis hakkame pealt kuulama ka vastassuunaliselt.

Kas ei tundu veidi silmakirjalik, et Euroopa on sõnades NSA nuhkimise vastu, kuid mees, kes selle paljastas, Euroopast mingit varjupaika küll ei saa?

Olen kuulnud ka seda, et miks Eesti ei anna varjupaika …

Rainer Nõlvak tõepoolest esitas sellise mõtte.

Miks Snowden läks Hongkongi? Seal oli nõrk leping väljaandmise kohta. Venemaal on see väljaandmise asi veelgi nõrgem. Euroopa riikidel on aga Ühendriikidega lepingud, et kui USA tahab, antakse ta välja. Ka meil on leping.

Mis mõtet on Euroopa Liidu ja Eesti andmekaitsereeglitel, kui iga klahvivajutus võib salvestuda kusagil Utah’ osariigi kõrbes? Kas pole veidi naeruväärne, et meie samal ajal arutame, kas tohib koolilõpetajate nimekirja kohalikus lehes avaldada?

See on laiem küsimus. Kõige rangemad andmekaitseseadused Euroopas on Saksamaal. Eestis on reeglid veidi leebemad, kuid samas näiteks on Eestis iga elanik ise oma andmete omanik.

Saksamaal näiteks see igas asjas nii pole. Sinu tervishoiuandmed kuuluvad seal arstile. Sa ei tea, mis nendega juhtub. Selles osas on Eesti seadus üks eesrindlikumaid.

Kui Malta president käis Eestis, siis tema ütles, et neil ei ole haiguslood elektroonilised, vaid kaustades ning iga kausta peale on kirjutatud: «Patsiendile mitte näidata».

Meie arusaam privaatsusest on jõudnud niikaugele, kus enam ei võeta seda eremiitlikku hoiakut – et mina internetis ei suhtle ja kaasaegset tehnoloogiat ei kasuta. NSA on aga korjanud põhiliselt neidsamu andmeid, mida inimesed on ise üles pannud.

Miks näiteks tehakse selliseid äppe, mida saab tasuta alla laadida? Keegi monetiseerib seda ja need andmed lähevad välja. Facebook on tasuta, aga Facebook on ju äri. Sa ise paned sinna oma profiili üles.

Ma soovitan Viktor Mayer-Schönbergeri ja Kenneth Cukieri raamatut «Big Data: A Revolution That Will Transform How We Live, Work, and Think». Seal on mitmeid näiteid, kuidas «suur data» teab sinust rohkem kui sa ise endast tead.

Üks lugu oli firmast, kes oli välja uurinud, milliseid tooteid naised raseduse ajal ostavad. Neile helistas raevunud isa: miks olete saatnud minu 16-aastasele tütrele reklaame? Firma arvas, et tuleb vabandust paluda. Piinlik, et selline asi juhtus, ilmselt profiil ei olnud täpne.

Järgmisel päeval oli aga tagasihoidlik ja malbe hoopis isa, kes ütles: rääkisin oma tütrega ja tuleb välja, et ta ootabki last.

Mida siis tuleks ette võtta?

Meil oli väga viljakas Euroopa pilvandmetöötluse nõukoja kohtumine, seda just tänu uudistele NSA kohta. Varem ei olnud erilist ajendit midagi Euroopas teha, kui olulised teenused, nagu Google, Amazon või Dropbox, on põhiliselt USA firmad. Nende serverid võivad asuda Soomes või Rootsis – seal on hea külm, serverid ei kuumene üle. Aga kõik see allub ikka USA seadustele.

Nüüd on meil võimalik ehitada üles oma euroopalikku pilve, mis alluks Euroopa seadustele. Paljudes Euroopa riikides on andmekaitse tugevam kui Ühendriikides. See tähendab, et kui kasutada Euroopa pilve, siis need andmed ei läheks NSA-le.

Tegelikult probleem polegi niivõrd Suures Vennas kuivõrd Väikeses Ões. Kui sul on üks väike õde, siis ta teab kõike, mida sa teed, ja hea meelega räägib sellest ka teistele. Selline «suur data» on olemas nagunii. Muud asjad, nagu see, kes räägib kellega, on pigem teisejärgulised.