Fishkin: rahvas teab lahendusi

Teaduste akadeemias peetud sümpoosionil «Quo Vadis, Estonia?» kõnelesid president Toomas Hendrik Ilves (vasakpoolsel fotol), Stanfordi ülikooli professor James S. Fishkin (keskel) ning Ericssoni president ja tegevjuht Hans Vestberg. Foto: Peeter Langovits

Arutlevat demokraatiat uuriv professor James S. Fishkin leiab, et referendumiga ei saa teada avalikku arvamust, sest valikut määravates aruteludes jääb inimene sellisel puhul vaid pealtvaatajaks.

USA Stanfordi ülikooli professorit James S. Fishkinit võiks kaudselt pidada meie kevadise Rahvakogu idee autoriks – tema tegevusvaldkonnaks on arutlev demokraatia ning ta on korraldanud 18 riigis väitlusi, kus inimestele antakse võimalus kõnelda keerulistel teemadel. Enne äsjast Eestis-käiku ei olnud professor siinsest Rahvakogust kuulnud, kuid tema sõnul millegi uuega tegemist pole, sest sarnased arutlusmehhanismid olid kasutusel juba antiikajal.

Saite alles läinud õhtul teada, et ka Eestis on teie välja töötatud arutleva demokraatia mudeliga sarnanev eksperiment juba korraldatud?

Jah, tundub, et Eestis korraldatul on mitmed sarnasused sellega, mida oleme üle maailma püüdnud arendada. Seni on toimunud umbes 70 projekti 18 riigis. Näiteks Jaapanis arutles esinduslik valim kodanikke pensionisüsteemi üle, Taanis oli arutelupäev enne referendumit euro asjus. Loodan ka Eestis kohtuda Rahvakogu organisaatoritega ja kuulda sellest lähemalt.

Mind üllatas, et olete katsetanud arutelupäevadega ka Hiinas, mille valitsemiskorda just demokraatia alla ei liigitaks…

Tegelikult on meil Hiinas läinud väga hästi, oleme korduvalt arutelusid korraldanud, ent need on olnud kohaliku tasandi üritused – muidugi kõrgema poole heakskiidul. Sellised arutelud on kasulikud poliitikate väljatöötamise seisukohalt ning ei ohusta mitte kedagi. Chengdu linnas Lääne-Hiinas on olnud kaks sarnast projekti. Üks oli ka Macaus, mis on teatavasti Hiina erihalduspiirkond.

Macaus oli tegemist väga tundliku teemaga – ajakirjanduse regulatsioon. Portugallastest jäi maha seadus pressinõukogu kohta, Macau valitsus tahtis saada hinnanguid, kuidas seda uues seisus korraldada. Enamik plaane nägi ette valitsuse kaasamist pressinõukogusse, kuid oli ka üks variant, mis põhines meedia eneseregulatsioonil. Arutelukoosolekul osalejad toetasid tugevalt just ajakirjanduse eneseregulatsiooni ning seda, et valitsusel poleks seal mingit rolli. Macau valitsus nõustus sellega.

Eestis jäid paljud teie pakutud aruteluvormi suhtes skeptiliseks, sh poliitikud küsisid korduvalt, et milline on selle legitiimsus. Osutati, et on olemas põhiseaduses määratletud mehhanismid ja seadusi teeb parlament.

Kas parlamendi otsuseid tuleks teha kodanike arvamust kuulates või ilma selleta? Kui jah, siis kuidas peaksid parlamendiliikmed inimeste arvamusi kuulda võtma – kas läbi sellise mehhanismi, kus inimesed mõtlevad nende küsimuste üle, või pole mõelda vaja?

Ning kas peaks kuulda võtma esinduslikku valimit kodanikest, või üksnes neid, kes teevad kõvemat häält?

Arvan, et kui poliitikud kuulavad ära teatud kodanike valimi ja neil inimestel on võimalik asjad läbi mõelda, siis tõstavad poliitikud seeläbi ka enda legitiimsust. Sageli on ju probleemiks, et poliitikuid usaldatakse liiga vähe, neil on kehv reiting. Üks võimalus institutsioonidel ja poliitilistel liidritel toetuse tõstmiseks on näidata, et nad on valmis kuulama rahva arvamust.

Oma raamatus «Kui rahvas räägib» («When the People Speak», Oxford 2009) kirjeldan üht aruteluprojekti Itaalias pealinna piirkonnas. Roomas oli parajasti eelarvekriis ning selle üks aspekt oli kõrged tervishoiukulud, liiga palju haiglavoodeid.

Roomas on rohkem ülikoolihaiglaid kui kusagil mujal Itaalias. Avalikule arvamusele see meeldis, kuid samas oli see väga kulukas. Kui inimesed aga kogunesid ja selle üle arutasid, siis nad leidsid, et tuleks haiglakohtade arvu vähendada ja kokkuhoitud raha panustada mujale meditsiinisüsteemi, mis selliselt muutuks efektiivsemaks. See aitaks eelarvekriisi lahendada.

Itaalia ajakirjandus suhtus sellesse arutellu väga hästi, näiteks suuremad lehed Corriere della Sera ja La Repubblica avaldasid positiivseid artikleid. Tulemuseks oli mõistlik lahendus, mida valitsus oleks tahtnud juba varem ellu viia, kuid seda lihtsalt ei julgetud teha.

Keeruliste teemade puhul, kus on omavahel võistlevad seisukohad ning ükskõik, millise tulemuseni jõutakse, on keegi ikka lõpuks rahulolematu. Siis on ka võimude seisukohalt väga hea, kui saab öelda, et esinduslik valim kodanikke arutas teema läbi ja jõudis sellisele seisukohale.

Kas te kasutaksite sarnaseid arutelupäevi ka väga põhimõttelisi eriarvamusi hõlmavate otsuste tegemisel – näiteks homoabielude lubamine või surmanuhtluse kasutamine?

See on võimalik. Eriti sel juhul, kui otsustajad soovivad ka nendel teemadel kodanike arvamust kuulda võtta.

Inimesed on tegelikult valmis oma seisukohta muutma isegi väga vastuolulistel teemadel. Meil oli üks arutelu kuritegevusega võitlemise üle Ühendkuningriigis, kus ühe punktina debateeriti ka surmanuhtluse kasutamise üle.

Vaadates tulemust, ütlesid mitmed: «Ahhaa, see näitab, et surmanuhtluse puhul pole võimalik teie meetodit kasutada.» Nimelt enne arutelu oli 67 protsenti osalejaid, kes tahtsid poomise taas kasutusele võtta, ning ka pärast arutelu oli selle toetajaid 67 protsenti.

Ajalehes kirjutati, et järelikult on sellistel juhtudel inimestel kinnistunud arvamused. Ent kui me oma andmeid uurisime, siis selgus tegelikult, et 40 protsenti osalejaid muutis arutelu käigus oma seisukohta – mõned hakkasid surmanuhtluse pooldajaiks, osa vastasteks. Ning tulemus oli kokku taas 67 protsenti.

Ajal, mil internet on kõikjal saadaval ning sotsiaalmeedias käivad debatid lakkamatult, on selge, et ei piisa sellest, kui nelja-viie aasta tagant inimestelt valimiskasti juures toetust küsida, vaid tuleks nende häält ka vahepeal kuulda võtta. Samas ei ole kusagil leitud väga head mehhanismi, kuidas seda täpselt teha. Ka teie meetod on ju eksperimentaalne?

Ega minu mudel pole midagi uut. Juba antiikaja Ateenas oli kasutusel masin nimega Kleroterion, mille abil valiti juhusliku valikuga 500 kodanikku, kes siis istusid koos terve aasta, et määrata kindlaks teemad, mida Ateena kodanike koosolek (Ateena demokraatias kõrgeim võimuorgan – toim) peaks käsitlema.

Juhuvalikut pruugiti selleks, et ei tekiks vaidlusi ja poleks konflikti selle üle, kes sinna nõukogusse pääsevad. Eriti keerukate otsuste puhul kutsuti kokku kaks 500-liikmelist rühma, neist üks koostas poolt- ja teine vastuargumendid.

Ma ei ütle, et seadusandjad ja otsustajad peaksid jätmagi rasked valikud juhuslikult valitud grupi kodanike teha, kuid nende soovitused võiks vähemalt ära kuulata ning see peaks toimuma regulaarselt.

Sellised arutelupäevad tuleks institutsionaliseerida?

Jah, väga keeruliste küsimuste puhul tuleb ju tavaliselt nagunii kokku teatud komisjon, kes erinevaid lahendusi vaeb. Sel juhul enne nende soovituste esitamist kutsuksid nad kokku ühe juhusliku valiku kodanikest, kes kaaluks neid poolt- ja vastuargumente, milleni on jõutud. Tulemus ei pruugi olla alati see, millega teie ja mina nõustuksime, aga kindlasti on tegemist arusaadava ja mõistliku seisukohaga.

Teine asi, mida ma olen soovitanud just Californias, on arutada kodanike valimiga seda, milliseid algatusi referendumile panna. Californias on probleemiks, et mingi küsimuse referendumile panekuks tuleb koguda suur hulk allkirju, mis võib maksta miljoneid dollareid. Seega suudavad ainult väga suured huvigrupid seda organiseerida.

Texase osariigis võtsid arutelupäevad kasutusele energiakompaniid, kel oli kohustus energiasüsteemi arendamise üle avalikkusega nõu pidada. Esindusliku valimiga korraldatud arutelud olid aga väga edukad – nüüd teevad neid kõik osariigi energiafirmad. Arutelud andsid tõuke suurendada Texases tuuleenergia osatähtsust, sest inimesed leidsid, et nad on valmis elektri eest veidi enam maksma, kui tegu on tuuleenergiaga.

Kas arutlev demokraatia on parem otsedemokraatiast, kus valijad teevad otsuseid rahvahääletusel?

Oma raamatus teen ma otsedemokraatial ning arutleval demokraatial selget vahet. Otsedemokraatia entusiastidele meeldib mõelda, et see ongi ühtlasi arutlev demokraatia. Mõnikord on, aga enamasti ei ole. Üksikisikul on raske ületada ratsionaalse ignorantsi barjääri – see on see probleem, et «mul on ju ainult üks hääl miljonist». Kodanik võtab küll osa valimistest, aga enamikus aruteludes on ta tegelikult pealtvaataja, mitte osaleja. Ja kergesti võib sattuda ka PR-kampaaniate mõju alla.

Referendum annab inimestele võimaluse vastata kas jah või ei. Sageli on aga sellisel juhul tegemist populismi, mitte aruteluga. Referendumeid kasutasid oma eesmärkideks ka Napoleon ja Mussolini.

Tasub ettevaatlik olla, et mis on need motiivid ja põhjendused, miks on mõni küsimus rahvahääletusele pandud. Oma raamatus kirjutan ka sellest, et tuleks vältida enamuse diktaati, et ei tallataks maha vähemuste õigusi. Otsedemokraatia võib teinekord viia ka sellise kambavõimuni, kui otsustamisel on näiteks sisserändajate õiguste kärpimine.