Tõnis Mägi, teel tuuma poole

Tõnis Mägi Foto: Toomas Huik

Mida vanemaks inimene saab, seda targemaks ta muutub. Tarkus, see pole pähetuubitud võrrandid, vaid elutarkus, mida saab vaid aja ja kogemustega. Tõnis Mägi vananeb kuidagi visalt. Tema käitumine, kõnemaneer, viis, kui uudishimulikult ta ümbritsevat silmitseb, ei kannata mingit võrdlust enamiku eakaaslastega. Mäksi vaim on endiselt virge ja loojanatuur tundlik, isegi intervjuule eelnenud õhtupoolikult lõi ta uue laulu. Ja erinevalt paljudest teistest loojanatuuridest – ta ei hiline.

Kuna kolme Eesti linna hõlmav kontserttuur «Legend» annab ülevaate Tõnis Mäe loomingu ja laulude paremikust, vaatame mõnele laulule päris hoolega otsa. Mis sest, et juba kordustrükiski elulooraamatu üllitanud Mäks eelistaks minevikus sobramise asemel hoopis tänasest päevast rõõmu tunda. Ent juubel, mis sest, et alles novembris, kohustab.

«Ma loodan, et sa muudad oma meelt»

See on mu esimene salvestatud lugu, mille autor on ABBA looja Benny Andersson ja seda laulis originaalis kas Frida või Agnetha. Loo avastas ansambli Baltika liider Olav Murs ja aasta oli siis 1971. Edasi tulid juba «Vana jõgi», «Heidi» ja muud lood, mis hästi teada.

Tunnistan, et päris esimese lindistatud looga ei meenu mulle mitte midagi erilist. Aga see on pikem jutt. Toon lihtsalt ühe näite.

Olin hiljuti Armeenias (seoses rahvadiplomaatia missiooniga «Kõik sõidavad Jerevani» – toim) ja käisin koos Kärt Johansoniga (näitleja ja laulja, Tõnis Mäe abikaasa – toim) Gyumris, endises Leninakanis, kus olin kunagi sõjaväes, suurtükiväe polgus. Olen ka oma raamatus kirjutanud, kuidas ma igal hommikul kell pool kuus pilgu Ararati mäele viskasin. Ja nüüd, 45 aastat hiljem sain teada, et see polegi Ararat, vaid Aragats! Hoopis teine mägi!

Kui laiemalt võtta, siis on ajalooga üleüldse nii, et ma väga kahtlen ajalooraamatutes kirjapandus. Et kas need asjad on ikka sada protsenti õiged, sest ega inimesed ju mäleta.

Ja siit ka vastus: ega minagi suurt midagi mäleta.

«Tänavamoosekandid»

Olin siis vaimustuses Stevie Wonderist, ta on seniajani üks mu suuri lemmikuid.

Laulsin toona ansambliga Laine ja vajasime mingit liikuvamat ja lõbusamat lugu. Ise kirjutasin teksti. Kui praegu ütleks keegi, et pean Stevie Wonderit laulma, siis ma isegi ei mõtleks pikalt, vaid ütleksin kohe, et mitte mingil juhul. Sest mitte keegi ei suuda sinnapoolegi laulda, nagu seda teeb Stevie Wonder. Ausalt öeldes on isegi natuke piinlik seda laulu kuulata.

Laine periood oli üldse veider – Vello Orumets, Laine käilakuju, oli ansamblist lahkunud ja otsiti uut solisti. Mõte mind kampa võtta oli iseenesest tore, aga võtta totaalselt Orumetsast erinev laulja … Ma polnud ju tüüp, kes laulaks ilusaid šlaagreid – see tekitas kindlasti palju segadus ja inimesed olid suuresti pettunud, et see laulja polnud Orumetsa moodi, kuigi ma võinuks ju proovida ja teha, mida tahes … See oli üleminekuperiood, vaakum, mõtlemisaeg, mida edasi teha – kas jääda laulma estraadilaule või pean hakkama otsima oma teed.

«Olen valind tee»

See on Muusik Seifiga tehtud Bob Segeri lugu, mille pakkus välja Jaak Ahelik. Ma poleks ise selle peale tulnudki. Ütlesin, et teen ise teksti, ja mis sellesse puutub, siis minu meelest olen hea teksti kirjutanud. Kui praegugi seda lugu kuulata, siis toimib küll.

Keeruline öelda, kas ma sel ajal oma tee leidnud olin, sest kõike peab vaatama eemalt. Arvan, et ega ikka olnud, kuigi siis arvasin, et olen. Oma tee otsimine võttis tegelikult väga palju aega. Sest mis oma tee see ikka on, kui laulad võõrast laulu? Mis sest, et tekst oli oma.

Oma tee polnud näiteks ka tootmiskoondises RET töötamine – mul oli toona lihtsalt vaja raha teenida. Jootsin seal juhtmeid kokku. Mööda linti tulid Estonia 3M raadiod ja hommikul kell seitse olin lindi taga, pidin igal raadiol neli otsa kokku jootma, siis läksid raadiod lindil edasi ja seal tehti muud asjad. Jube nüri töö! Ükskord pärast öiseid pidustusi, et mitte rohkem öelda, jõudsin tööle kolmveerand kaheksa ja hunnik raadioid oli juba minu jaoks eraldi hunnikusse pandud, pidin need pärast ära tegema. Aga mul oli juba ühe tüdrukuga kohtumine kokku lepitud. Seepärast jootsin need otsad hästi kiiresti kokku, et ainult ruttu minema saaks. Raadiod aga kontrolliti kohe üle ja kui esimene minu joodetud pill käima pandi, käis mürts ja tuli sinist suitsu. Siis mõtlesin, et aitab jamast, ja tulin ära. Pidasin seal kaks kuud vastu.

«Olimpiada – 80», «Spasite», «Ostanovite muzõku»

Kui võtta laval oldud 45 aastat kokku, ja see aeg jaguneb laias laastus omaette dekaadideks, siis peaks terve päev kontserti tegema ning kindlasti oleks seal ka Nõukogude Liidu popstaari periood. Hitte oli kuus või seitse, mida seni kõik teavad. Kui tänavu Peterburis esinemas käisin, saatsid neid laule ovatsioonid. Nad mäletavad väga hästi.

Nii et nüüd jätsin need lood targu välja – aga mine tea, kunagi võiks neid ju pulli pärast taas laulda. Välja arvatud «Olimpiadat», seda ma keeldun laulmast, sest sellel on mõningane ideoloogiline maitse man. Mõelgem vaid – aastal 1979 tungis Nõukogude Liit Afganistani ja 1980. aasta Moskva olümpiamänge boikoteerisid paljud lääneriigid. Ma ei laulaks seda enam iial, ehkki David Tuhmanovi lugu ise on muusikaliselt väga hea.

Sama hea kui «Ostanovite muzõku», mis läks tele-eetrisse 1977. aasta uusaastaprogrammis «Kutsuv tuluke», kohe pärast Kremli kellade löömist. See oli nii kümnesse prime time kui üldse saab olla ja hetkega olin üle liidu tuntud. Ja see oli tõesti suur hitt, on siiamaani. Seda on proovitud järele laulda, ja kuna ennast kiitmast ma ei väsi, siis keegi pole seda paremini teinud. Julgen seda öelda, sest suhtun toonasesse iseendasse kui hoopis teise inimesesse. Justkui oleks teine elu olnud.

Ja kui Tuhmanov taas helistas ja ütles, et tal on üks lugu, olümpiamängude üks tunnusmeloodiatest, saatis ka fonogrammi, see oli tollal nii moodne diskosoul! Lindistuse ajal istus David, tagasihoidlik prillidega mees, nurgas, produtsendiks oli tema naine, kes seletas, kuidas laulda. Ma laulsin seda lugu julgelt viis tundi, üha uuesti ja uuesti, aga lõpuks ütlesin, et uskuge mind, esimesed versioonid on parimad, seal on särakas sees. Ja käiku läkski kolmas, ehkki valida oli 20 seast.

«Aed»

Laulud tulevad ja lähevad, aga «Aed» on laul, mida olen laulnud vist igal kontserdil pärast seda, kui Riho Sibul ja Vladislav Koržets selle kirjutasid. See on ajatu. See oleks nagu minu laul, see meeldib mulle tohutult. Nii meloodia, teksti, sisemise pinge, atmosfääri, kui ka saladuse poolest. Kuigi tekst räägib justkui selgelt, on see allegooriline.

Kunagi ütles Tõnis Erilaid oma «Soovid, soovid …» saates, et «nüüd siis midagi aiapidajale». Ma ei tea, kas see oli iroonia või naljaga öeldud või polnud ta veel tekstile pihta saanud.

See laul on mulle tippude tipp. Pealekauba – kui võtta a, e ja d ning panna neile punktid vahele, on need ju noodid. A on la, e on mi ja d on re – siin peitub ka muusikaline märk.

«Jäljed»

Mul on raamatuid, mida aeg-ajalt jälle kätte võtan, ja üks neist on Ilja Ehrenburgi «Julio Jurenito». Kummaline mees oli see Ehrenburg, ja paras tõbras, stalinist ja mis ta kõik oli, aga raamatus on lood jube kihvtid. «Julio Jurenitos» on lõik, kus juttu mehest, kes on justkui tagurpidi pööratud Kristus ja kel olid oma jüngrid. Nad on anekdootlikud – prantslane, inglane ja venelane. Ühel hetkel räägib ta jüngritele kultuurist ja põhimõte on selline, et mis mõte on käia aias mööda kruusateed, taimemääraja peos, kui selle asemel võiks aias hullata ja ehk komistada siis mõnele seni tundmata taimele.

Mind hakkas see kummitama ja see andis laulule impulsi. Tuli koos tekstiga päris kiiresti. Mõnikord on tekst varem ja meloodia tuleb hiljem, vahel vastupidi.

Kord oli ühel lähedasel sõbral hommikul jube halb olla, õhtul oli kõvasti pidu pandud. Hommikul oli just lund sadanud ja sõber läks poodi, et osta endale pudel, ja kui ta poest tuli, nägi ees iseenda jälgi. Siis hakkas teda «Jäljed» kummitama ja ta viskas pudeli prügikasti. Sest saati pole tilkagi võtnud.

«Sind otsides»

See on üks Gennadi Tanieli paremaid laule. Imeilus ballaad, väga hea tekstiga, aga ma pole seda nii ammu laulnud! Viimati vist siis, kui meil oli Ivo Linna ja Jaak Joalaga 1996. aastal kontserttuur. Mõtlesin, et peaks uuesti proovima.

Ma ei usu, et me kolmekesi kunagi enam tuurile läheme, sest Jaaku pehmeks ei räägi ja kas on enam mõtetki? Aeg on muutunud. Las jääda kõik oma aega, nii on õige.

«Sa haara kinni mu käest»

Mikk Targo lugu ja tekst. Korralik funky, milletaolist varem Eesti estraadil ei tehtud. Äge lugu, struktuurilt ja sõnumilt ülilihtne, mitte midagi erilist, aga särakas on sees.

Olime ansambliga Muusik Seif 80ndate algul Kasahstanis Ust-Kamenogorski linnas. Pärast kontserti kutsusid kohalikud restoranipillimehed õhtusöögile, ehkki kõrts oli juba suures osas kinni, jäid vaid sõbrad ja tuttavad. Nad läksid lavale, neil oli suurepärane instrumentaarium, isegi päris Hammondi orel, mis oli millegipärast roheliseks värvitud, võib-olla põrandavärviga. Aga bänd oli väga hea. Mängisid Rainbow ja Deep Purple’i lugusid ning siis tuli tervitus meie armsatele külalistele päikesepaistelisest Eestist. Kõlas laul «Sa haara kinni mu käest», ja eesti keeles. Nad olid sõnad kuulmise järgi kirja pannud ning refrään oli umbes nii: «Sa haada dinn-dinn dinn-dinn dinni mu dinn …» Väga raske oli tõsiseks jääda. Aga pidi jääma, sest naer oleks solvanud.

«Püha Elmo tuled»

Olime 80ndate lõpul ja 90ndate algul Villu Kanguriga väga hea tandem. Oleme sõbrad siiani, aga saame hästi harva kokku – elu on selline. Villul oli tekst olemas, istusin klaveri taha, sest see tekst mulle meeldis, ja lugu tuli väga kiiresti.

Meil oli Villuga kunagi Elmo tuledest juttu, et jube huvitavad asjad. Sähvatused, staatilise elektri lahendus, vahel on seda mastides näha, justkui läheks mast põlema. See võib uhke pilt olla, aga ma pole seda ise kunagi näinud.

Püha Elmo tuled on justkui märk, see on allegooriline lugu. Mingi saladus on seal peidus, mis sest, et mõni võtab lugu üks ühele või kaks kolmele. Mulle meeldivad laulud, kus ei saa päris kirvega virutada, et vaat see lugu räägib sellest. Võib-olla räägib veel millestki muust!

Ühel hetkel tüütas see mind ära. Kui ennast kritiseerida, siis see on suhteliselt klišeelik lugu – selliseid on maailmas küll ja küll kirjutatud, minu jaoks ta erilist muusikalist väärtust ei oma. Pigem töötab tekst. Ja kui nüüd klaveriga saates uuesti laulsin, et kuidas ma teda nüüd, aastaid hiljem laulaks, siis tundus, et jaa, miks mitte.

«Ilus oled, isamaa»

Aasta on 1979. Suvi. Olen meeletult armunud. Objektiks on Laine Mihelson, kellest sai Laine Mägi.

Armumine on asi, mis avab kõik uksed su sees. Tohutult inspireeriv. Loon sel ajal palju laule, ja seegi tuli koos tekstiga kohe. Justkui oleks see lihtsalt antud.

Tihti on nii, et kehitad oma kirjutatud lugu kuulates õlgu. Et kas see tõesti on minu tehtud? Eriti kui mõelda, et ma juba 1979. aastal adusin, et nii see (Nõukogude Liit, nõukogude kord – toim) enam kaua kesta ei saa, et Eesti Vabariik võib tegelikult tulla. Ma tõesti mõtlesin nii, see pole tagantjärele tarkus.

Olin selle loo pärast kuidagi väga elevil. Läksin siis uljalt, silmad pahupidi peas, lisaks veel armunud, mööda Pärnu maanteed, ja teatri juures tuli vastu Mikk Mikiver. Võtsin Mikul kaela ümbert kinni: «Kuule, on sul nats aega, tahaksin sulle ühe loo ette mängida!» Mikk vastu, et just praegu on, lähme minu kabinetti, ta oli siis draamateatri peanäitejuht. Tuli veel tema vennas Tõnu. Seal oli vana, häälest ära pianiino ja ma mängisin ette. Mikk ütles hiljem, et see oli ta elu üks vingemaid hetki. Olin lausa ennast rebestades laulnud ja küsinud siis, et kuidas tundub.

«Koit»

Seegi laul anti laksti! koos tekstiga. Kummaline, et kui ma uurisin 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti luulet – mul on mu vanaemale kuulunud luule antoloogia –, siis isamaalisusest kantud luulet lugedes jäi mul suu lahti. Seal oli mitmeid asju samasuguste väljenditega! Huvitav. Ma oleksin justkui saja aasta taguse asja kinni püüdnud ja selle siis nootidesse pannud.

Nii et mulle oli justkui punane vaip jalge alla lükatud. Läksin mööda tänavat, vastu tuli Ants Üleoja ja küsis, et kuule, sa oled ju «Palve» kirjutanud, kas sul mõni lugu veel on, võiksime sind kooriga aidata. Ütlesin, et mul mingi «Koit» on, ja tema vastu, et anna siia.

Salvestamisel oli põhi juba sisse mängitud, mina laulsin peale ja kohe, esimese korraga õnnestus. Kuidas koor omakorda laulis, mina enam ei kuulnudki. Juba järgmisel päeval oli see raadios ettekandel ja jõudis kohe kõigini. See oli laulva revolutsiooni aeg.

Ega see väga kontserdile sobigi, kuulub pigem mõne rituaali juurde. Seda peab laulma siis, kui on õige aeg.

Hiljuti juhtus sihuke lugu, et Tallinnas olid üliõpilaspäevad ja esinesid Iff ja mina ja noored lauljad. Laulsin oma laulud ära, aga rahvas hakkas karjuma «Koit! Koit! Koit!». Me polnud muusikakooli poiste bändiga seda läbi mänginud, küsisin üle õla, et kas teate seda lugu. Ja see lugu läks lumme, kuigi rahvas röökis kaasa. Kõik laulud ei sobi igale poole.

«Pärlid»

Seda teatakse väga vähe. Hiljuti Armeenias tegime seda Hortus Musicusega, see kõlab täpselt nii, nagu oleks kirjutatud 14. sajandil. Kummaliselt sammuv lugu, natuke folgilik, väga meditatiivne ja psühhedeeliline, kontserdilgi peaks pullilt kõlama.

Minu uuemad lood ongi meditatiivsed. Millegipärast tuleb selliseid laule viimasel ajal rohkem. Mul on olnud aeg, mil püüdsin luua džässilikke harmooniaid, suhteliselt keerulisi. Mõned ongi kihvtid, näiteks «Talveöö», sõbrad muusikud ja komposiitorid on öelnud, et ohoh!

Nüüd olen keerulisest loobunud. Lihtsus, lihtsus, lihtsus on see, mida tahan! Et oleks ülilihtne. Kõik üleliigne minema, jääb ainult tuum. Seda ma teen. Iseasi on vastuvõtuga, see on hoopis teine jutt. Need pole väga raadiosõbralikud lood, inimesed neid ei tea ja – so what, mis siis ikka.

Eilegi kirjutasin loo, ja seegi on kuidagi Armeeniaga seotud. See on nii võimsa kultuuriga maa! Mitte Jerevan, aga kui natuke ringi liigud, käid vanades kloostrites, siis hakkab midagi erilist toimuma. Istusin eile klahvka taha ja kohe oli lugu! Kohe lihtsalt oli ja eile sain tekstigi valmis. See on lugu sellest, kuidas kondor lendab päikesesse ja päike tuhastab ta, sest kondor on võtnud kindla suuna.

Saad aru, ma tahaksin edasi minna. Võiks ju küsida, et Mäks, sul on ju lood olemas, mis sa tõmbled, viruta kuldaegset rokki ja ole mõnus! Aga ma olen ise ju teine. Ma olen kõvasti muutunud. Saan sügisel 65, ja see ei tähenda, et ma viriseks või ennast väga vanana tunneks. Ma ei tunne ennast üldse vanana, aga edasiliikumine on mulle oluline. Ei taha jääda Mäksiks tema tuntud headuses. Ainult nüüd, juubelikontserdil võib.


Tõnis Mägi

Sündinud 18. novembril 1948 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 22. keskkooli

Osalenud ansamblites Rütmikud, Kärjed, Baltika, Laine, Muusik Seif, Ultima Thule jt

Üleliidulise tuntuse saavutas 1977. aastal lauluga «Ostanovite muzõku»

Lisaks laulmisele ja laulukirjutamisele teinud näitlejana mitmeid säravaid rolle eri teatrites

18. novembril 2013 esietendub Vanemuises Tauno Aintsi ooper «Rehepapp», peaosas Tõnis Mägi

Abielus Kärt Johansoniga

Neli tütart


Arvamus

Martti Meumers

Noorkuu laulja

Mäks on legend, keda mul on au isiklikult tunda juba 12 aastat! Mäksi loodud muusika on siiras, tema emotsioonid vallanduvad muusikas ning seda on võimatu mitte näha. Tema lavale tulek on alati eriline. Ma ei ole kordagi näinud, et ta esineks ükskõikselt või tuimalt.

Mäks on maksimalist – ta ei lepi lihtsate lahenduste või poolikute mõtetega ning on valmis minema oma tõekspidamistega lõpuni, järeleandmisi tegemata. Huvitav on seegi, et tema tuju on omadele eemalt näha, ta ei oska seda varjata ...

Mäks on mees, kes muretseb Eesti ja lihtsate inimeste pärast ning julgeb oma arvamuse alati välja öelda.