Kolm merepõhjas lebavat vrakki võetakse kaitse alla

Muinsuskaitse Nõukogu tegi kultuuriministrile ettepaneku võtta arheoloogiamälestisena kaitse alla kolm laevavrakki: kaubalaev E. Russ, Soome lahes asuv miinitraaler Virsaitis ja purjelaev Tallinna lahes.

Kaubalaev E. Russ

Läänemeres Hiiumaast põhjas asuv vrakk leiti 2012. aastal miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit ajal. Kaubalaeva E. Russ vrakk on arheoloogiline ajalooallikas, mis kannab endas informatsiooni 20. sajandi alguse aurulaevade ehitusest, merendusest ja Eesti Vabariigi algusaastate ajaloost.

Aurulaev E. Russ ehitati Stettin Oderwerke laevatehases 1909. aastal. Laeva pikkus on 93,3 meetrit ning laius 13,4 meetrit.

15. septembril 1919. aastal sõitis E. Russ Tahkuna poolsaare all otsa ujuvale miinile kell 4 hommikul. Ehkki vahimadrus märkas miini, oli laeva päästmiseks juba hilja. Laev uppus 15 minuti jooksul. 27 isikust koosnev meeskond ja 8 reisijat pääsesid õnnetusest eluga.

E. Russi peal oli kaupa peaaegu kahe miljoni dollari eest, sh ligi poolsada autot. Lisaks autodele veel tagavaraosad ja kaks mootorratast. Laeva trümmis olid peamiselt toiduained: rostbiif, soolaliha, peekon, sardiinid, oleomargariin, äädikas, kuivatatud kartulid ja porgandid, naeris ja sibul, ploomid ja leib, marmelaad, kondenspiim, kohv, tee. Lisaks veel tubakas, sigaretid, küünlad, käterätikud, saapad, üleriided, medikamendid. Laeva tekile oli paigutatud ligi 102 vaati alkoholi.

Peale õnnetust päästeti E. Russi lähedalt merest ja rannast kõikvõimalikku kraami, mis rannavalve, Kärdla miilitsa ja kohalike elanike ühisjõul Haapsalu linna kokku koguti ja 30. septembril raudteed pidi Tallinna saadeti. Peale Vabadussõda üritati mitmeid kordi kaubalaeva E. Russ vrakk uuesti üles leida ja lammutamistööd ette võtta, ent tõenäoliselt tulutult.

Vraki peal ja ümber on jäänuseid segipaisatud lastist, mis on suures osas hästi säilinud. Lastist on näha erinevaid tööriistu, sh haamreid, kahemehesaage, jalanõusid, erineva suurusega pudeleid, majapidamistarbeid, erinevate sõidukite rehve, vankrirattaid. Vrakil sekundaarseid kahjustusi ei täheldatud.

Miinitraaler Virsaitis

Vraki avastasid Soome lahes 68 meetri sügavuselt Soome sukeldujad 2005. aastal.

Miinitraaleri Virsaitis vrakk tuleb muinsuskaitsjate hinnangul võtta riikliku kaitse alla kui arheoloogiline ajalooallikas ja merehaud, et tagada uurimisvõimalused ja hauarahu. Ennesõjaaegse Läti lipulaevana omab miinitraaler Virsaitis suurt tähtsust Läti Vabariigi jaoks ning on oluline sõjaajaloo mälestusmärk kandes endas informatsiooni miinitraalerite ehitusest, sõjasündmustest ja Läti Vabariigi ajaloost.

Laev on ehitatud 1917. aastal Saksamaal Rostockis Saksa Keiserliku laevastiku miinitraaleriks M-68. Laeva pikkus on 60 meetrit ja laius 7,6 meetrit. Kuni septembrini 1941 oli laeva relvastuseks kaks 76 mm suurtükki, hiljem lisati neile veel kolm 102 mm suurtükki.

1918. aasta lõpus oli laev Riias remondis ning 1919. aastal võeti üle Läti Sotsialistliku Vabariigi poolt ning kandis nime Sarkanā Latvija (Punane Läti). Mais 1919 võeti tagasi Saksa laevastiku koosseisu ja 1. juulil võeti Läti Vabariigi laevastiku koosseisu nimega Virsaitis (Juht). Virsaitis oli ennesõjaaegse Läti Vabariigi lipulaev. Nõukogude okupatsiooni alguses 1940 võeti Balti laevastiku koosseisu ja nimetati ümber T-297, alates 25. juulist 1941 uuesti Virsaitiseks.

1941. aasta hilissügisel võttis Virsaitis osa Hanko sõjaväebaasi evakueerimisest Kroonlinna ja sõitis 3. detsembril 1941. aastal Soome lahes miini otsa ja uppus. Koos laevaga läksid põhja ligikaudu 130 meeskonnaliiget ja maaväelast.

Miinitraaleri vraki ahtriosa on miiniplahvatuse tagajärjel kannatada saanud. Ligikaudu 9 meetrit laeva ahtrist on vajunud põhjasetetesse (tõenäoliselt uppus laev ahter ees).

Purjelaev Tallinna lahes

Purjelaeva vrakk leiti Tallinna lahest 4 meetri sügavuselt 2009. aastal Tuukritööde OÜ poolt. Setetest välja ulatuva osa pikkus on ligikaudu 41 meetrit ja laius 13 meetrit. Vraki sees on korrodeerunud kahurikuulide jäänused.

Tegemist on rahvusvahelist tähtsust omava arheoloogilise ajalooallikaga, mis kannab endas informatsiooni 18. sajandi laevaehitusest, Läänemere piirkonna meresõidust- ja sõjast.

Kuna vrakk asub puidu säilimist soodustavas keskkonnas, siis esimeseks valikuks on selle säilitamine in situ (kohapeal). Kui aja jooksul vraki seisukord näiteks inimtegevuse tagajärjel muutub, tuleb võtta kasutusele täiendavad meetmed, näiteks katta vrakk geotekstiili ja/või liivakottidega.

Muinsuskaitseamet soovib kehtestada kõigile vrakkidele kaitsevööndi kaks kaabeltaud (0,2 meremiili) vraki väliskontuurist, et tagada laevavraki kui arheoloogilise informatsiooni kandja ja seda ümbritseva kultuurkihi säilimine ning kaitse, juurdepääs ja uurimisvõimalused.

Andmed vrakkide kohta pärinevad muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio koostatud eksperdihinnangutest.